Harry Potter and the Half-Blood Prince

Ma ei leia, et oleksin HP fänn. Pigem huviline. Olen küll raamatud läbi lugenud ja neid nautinud, sest kirjutamisstiil ja fantaasia on Rowlingul ikka ütlemata hea. Filmid on nii nagu nad on. Kõige paremad on siiani vast kolmas ja neljas. Viies oli äärmiselt nõrk adaptsioon ning oli ka filmina natuke ebahuvitav. Kuuenda osaga on aga hoopis teised lood. Segavereline Prints on kõikide HP filmide seas parim saavutus nii filmiliselt kui ka adaptsioonina. Sellest veel nii palju, et filmis puudusid jällegi paljud võtmestseenid ning olulised sisuarendused, kuigi filmi tegevuse ja sisu areng oli tehtud ilma tõrgeteta ning kõik jooksis nii ladusalt, et ei tekkinudki erilisi probleeme välja jäänud kohtadega. Küll hakkasin pärast juurdlema, mis puudus ja mis mitte, aga peaasi on see, et film võttis mind enda kütkesse ja pani unustama kõik muu ning seega ei häirinudki mind adaptsiooni puudused. Film on nii visuaalse, tehnilise, näitlejate, stsenaariumi ja dialoogide poole pealt peajagu üle eelnevatest. Lähedale jõuvad kindlasti kolmas ja neljas, aga ainult siis kui need kokku panna ehk siis kolmanda omapärasus ning neljanda raamatutruudus ja visuaalne pool.

Harry Potter alustab Sigatüükas 6-ndat kooliaastat. Koolis leiab ta võlujookide õpiku, millele on märgitud, et see on Segaverelise Printsi omand. Õpikusse on märgitud sealsest materjalist erinevamad juhised ning Harryst saab kannapealt tänu õpikule silmapaistev õpilane võlujookide alal. Dumbledore soovib Harryle tutvustada Lord Voldemorti minevikku kasutades selleks mälusõela. Dumbledorel pole aga kõiki olulisi mälestusi. Üks olulisemate seast kuulub professor Slughornile, kes Harry abiga kooli tagasi õpetama meelitati. Slughorn oli Voldemorti kooli ajal temaga päris lähedane ning seega omab Slughorn tema kohta olulist infot. Samal ajal ründavad Voldemorti aina tugevamaks muutuvad jüngrid Londonit. Võlumaailmas valitseb hirm. Inimesed kaovad ja keegi ei tea, kes võib järgmine olla. Voldemort on peaaegu oma tahtmist saavutamas. Tänu Voldemorti mineviku uuringutele avastavad Dumbledore ja Harry Musta Isanda suurima saladuse ning ühtlasi ka suurima nõrkuse. Tumedad jõud on tunginud isegi kooli sisemusse ja ootavad, millal neid vabaks lastakse. Koolis aga lõõmavad tunded Roni ja Hermoine vahel kui Ron järsku lendluupallis heaks mängijaks osutub ja uue tüdruku Lavender Browni endale käevangu saab. Tunnetest ei saa priiks ka Potter, kes on üha enam Roni õest Ginnyst huvituma hakanud. Huhh, sellest sai nüüd pikk sisututvustus, aga mis teha.

HP 6 on oma eelkäijatest tunduvalt tõsisem ning üleüldiselt kõrgema tasemega valmis tehtud. Silmas pean ma filmi visualistikat, kaameratööd, eriefekte ning hämmastavalt ilusaid värve. Kui varem arenesid filmid edasi ainult sisu ja näitlejate poolest, siis nüüd on rohkem hakatud rõhku panema sellele, mis teeb filmist filmi ehk siis igasugune tehniline pool. Varasemates meeldis mulle väga atmosfääri loomine (3-5) ehk siis tumendatud või erksad värvid, mis sujuvalt sulandusid ning niimoodi HP maailma toetava atmosfääri lõid. Nüüdsest paistab, et on rohkem mõeldud ka kaameratööle ning kinematograafiale samuti. Eriliselt meeldejääv oligi kaameratöö, mis oli küllatki muutlik võitlusstseenides või tagaajamistel. Kaamera pidas tegelastega joostes sammu või jäilitas neid rappudes, muutes jooksmise palju intensiivsemaks. Sama võin ka võlukeppidega võitlemise kohta öelda. Kaamera suundub näost näkku, tahapoole ja ettepoole ning kiiresti mujale. Sellised hetked oli väga nauditavad, sest tavaline võitlus muutus hetkega palju tugevamaks ning mõjukamaks. Kaameratöö annab päris palju juurde, arvestades, et võitlus toimub võlumaailmas, kus kehtivad teised reeglid. Hindan väga ka pidevalt varieeruvate tumendatud värvide kasutamist, mis muutsid näiteks koha põllu peal peaaegu, et košmaarseks, aga samas võluvaks. Värvid on filmi plusspool lõpuni välja. Selline hallikas rohekas toon sobis kohe väga hästi. Tumedate jõududega kohtumisel värvid muutusid andes aimu kurjuse olemasolust. Jällegi väga meeldiv. Eriefektide ja visuaalse poole värvilahenduse koostöö sujus väga mõjusalt eriti avarates stseenides kaljunukile tormavate lainete keskel või põllu peale, kus toimus väiksemat sorti lahing ja mainimata ei saa ka jätta manaliste (nö. elavad surnud) pealetungi ning Dumbledore vasturünnakut ehk muljetavaldavat värvide-ja eriefektide mängu keset tulesõõri mustendavas koopas ning manalistest kobrutavas vees. Õnneks ei panustatud seekord nii palju möllule ning sisu sai ilma häiringuteta rahulikult areneda. Kogu filmi toetav tugev visuaalne pool ning tugevat käsitust leidnud eriefektid muudavad teose juba omaette elamuseks.

Näitlejad on aja jooksul küpseks saanud ning paistavad oma rollidega täiesti rahul olevat. On näha, et Watson, Radcliffe, Grint ja teised on oma rollidega nii pika aja möödudes sinasõpradeks saanud ning neid ekraanil kehastada pole enam mingi probleem. Viiendas olid kõik nooremapoolsed näitlejad kuidagi kohmetud ja ei teadnud mitmetes stseenides nagu mida öelda. Kolmiku vahel oleks justkui mingisugune lõhe olnud, aga nüüd töötab nendevaheline keemia hästi. Teistest tegelastest on senini minu lemmik Snape. Eriti nüüd kui raamatud läbi on, sest nüüd ma tean, kes ta tegelikult on ja mis ta eesmärk läbi seitsme raamatu tegelikult oli. Alan Rickmani esituses Snape on erakordselt külm, aga see teebki temast õhtu staari. Ei mingeid emotsioone isegi hetkel kui neid peaks palju olema. Snape tekitab oma olekuga siiani külmavärinaid. Michael Gambon ei ole kahjuks Richard Harris ning seetõttu pole ka Dumbledore päris see, mis ta olema peaks. Harris oligi Dumbledore, aga Gambon ei suuda olla see, keda raamatus kirjeldati. David Thewlist oli seekord vähem, aga järgmises osas on teda küllalt ja veelgi dramaatilisemalt. Bonham Carter on Bellatrixina fantastiline. Ta tõesti naudib seda rolli. Ilmselt saab kõik oma salajased ihad niiviisi täita ehk siis hävitada ja tappa. Sassis juustega ja hullumeelse pilguga Carter on tõesti klass omaette, kui saate aru, mida ma mõtlen. Seekord oli tähtsamas rollis Tom Felton, kes kehastab siis Draco Malfoyd. Tema näitlejatöö oli päris usutav ning üpris tõsiseltvõetav. Tema lootusetus, mis oli uppumas pisaratesse kraanikausi ääres ning kurbus ja kaastunne lõpus, kui ta oma missiooni lõpetada tahtis olid hästi välja mängitud ja mis kõige olulisem tema tegelaskuju haaras erinevalt teistest filmidest tugevalt kaasa. Noort Voldemorti kehastanud Hero Fiennes-Tiffin andis imehästi edasi Voldemortile omas põlastusväärsust ning mõistmatust elu suhtes.

Nüüd siis kritiseerin natuke adaptsiooni, mis nagu teisedki jättis mitmed olulised kohad välja, aga erinevalt teistest suutis film end ikkagi tugevalt edasi kanda pannes vead unustama või mitte üldse tähele panema. Tõsi, Steve Kloves, kes oli stsenarist ka kõikide teiste osade juures (va. 5-s osa) muutis filmi oluliselt paremaks kui seda oli Fööniksi ordu, aga ikkagi jäeti välja Voldemorti lapsepõlv ja perekond, mis mälestuste uurimisel avaldus ning koolis toimunud võitlus jäeti täiesti välja. Oli ainult Potteri vastasseis Snapega, aga puudus see, mis lõpu tragöödiaks muutis. Seda ma ette ei ütle, mis seal tegelikult toimus. Voldemorti mineviku uurimise osa kattis ainult väikse osa, mis tegelikult aset leidis. Filmis näidati teda üksnes lastekodus ja koolis Slughorni juures, aga tegelikult tutvustati veel Tom Riddle sugulasi Gaunte ning Riddle Sigatüüka armastust ja koolis olekut oli veelgi pikemalt. Pluss näidati ka, milline oli Riddle enne kui temast oli täielikult saanud lõhestatud hingega Voldemort. Materjali, mida välja jäeti oli võrreldes varasematega vähem, aga film oleks tunduvalt terviklikum olnud kui mitmed sisutäiendused oleks alles jäetud. Sellegipoolest on tegu parima HP filmiga siiani. See on film, mida ma nautisin täiel rinnal ja tahaks juba uuesti näha.

8/10