Natalie Portmani märkasin filmimaastikul esmakordselt Tähtede sõja esimeses jaos ning edasi ilmusid teine ja kolmas osa, kus samuti Portman osa võttis. Selle kena näolappi otsustasin meelde jätta, sest peale ilu peitus temas ka tõsine näitlejaanne mitte nagu mõningad praegu, kes kõlbavad ainult vaatamiseks, aga kui suu lahti teevad, siis ainult lollust kuuledki. Seetõttu on lohutav mõte, et jagub ikka näitlejaid, kes ei ole sellised nagu üks sekspomm, kel nimeks Megan. Portmanist veel nii palju, et minu suureks õnnetuseks pole ma veel näinud Bessoni "Leoni", kelle tõid ma mingil määral väga hindan, olgu need siis produktsiooni - või lavastajatööd. Kui arvestada veel Portmani viimaseid osatäitmisi, s.h hingemattev "V for Vendetta" ja mõningad veel, siis on temakese talent nii mitu korda juba välja löönud, et filme aina juurde tulebki. Jällegi räägib minu kahjuks fakt, et olen tegelikult temaga vähe filme näinud ja seega oskan vaid väga pinnapealselt väita, et Portman tõsiselt hea on, aga samas võin väita, et nii palju kui ma tema filme näinud olen, siis ainult tõsiselt hea ta olnud ongi. Sellega siis asi niimoodi. 
"Garden State" on lavastatud Zach Braffi poolt, mis tuli mulle väga suure üllatusena, sest tean meest ainult sarja "The Scrubs" järgi ning seal nähtu põhjal poleks ma arvanudki, et ta inimeste vahelisi suhteid lahkava filmi lavastajaks on. Tegelikult ilmnes antud info alles filmi lõpus, kui ma alles harjusin mõtega, et Braff tõsiselt hästi näidelda oskab. Braff pakub Aedade Osariigiga mõnusat huumorit, südantlõhestavat nukrust ning eluterveid tegelasi, kellest keegi Sam (Portman) küll ühtegi vaatajat külmaks ei tohiks jätta. Film tutvustab vaatajale Andrew Largemani, kelle elu oleks kui pidevas vabalangemises olevas lennukis istumine. Ainuke konks on see, et samal ajal kui teised lennukis Issanda poole paluvad jääb tema rahulikuks ning ei tee toimuvat märkamagi. Andrew on kogu oma elu isa poolt määratud ravimeid võtnud, mis on ta muutnud täiesti tuimaks kõige suhtes, mis teda ümbritseb. Andrew suundub kogu oma probleemide pagasiga kodulinna, et külastada ema matuseid. Isaga pole probleemide küüsis vaevlev Andrew pikki aastaid rääkinud. Andrew probleemid algavad isast ning lõppevad isaga ja sinna hulka võib lisada veel probleemid emaga, mis nüüd kui emake lahkus taanduma hakkavad, aga tasapisi annnavad endast ikkagi valusalt tunda, nagu kärnaga haav, mis kratsimisel tulitama hakkab. Andrew tutvub eksentrilise ja pidevalt valetava Samiga, kes tema elu pöördeliselt muudab ning kõik probleemid siplevad koos pagasis, et endale lahendus leida ja ükshaaval nii juhtuma hakkabki. 
Filmi kõige paeluvam osa oli Andrew ja Sami suhted, sest nii sai tundma õppida mõlemat tegelast päris lähedalt. Portmani naeratus sulataks ka kõige külmima südame. Raske oli ise mitte naeratada kui Sam ekraanil oli. Sam oli valelik, aktiivne ja väga kummaline (ehk omapärane) tegelane, kes Andrew õigele teele juhtis. Andrew vanade sõprade tegemised piirnesid kanepi tõmbamisega, aga alati oli neil midagi väga tarka öelda ja sageli oli see ainuõige tõde. Eriliselt huvitav oli sõber, kes ostis hiigelsuure tühja mõisa ja harrastas mõisa õues põlevaid nooli taeva poole lasta ja siis nende eest ära põigelda. Tegelased üksnes rikastasid filmi, sest igaühel oli ma tähtis roll kanda, et üldpilt kandma hakkaks. Film oli üleüldse väga soe, südamlik ning mõtteid tekitav. Vihma käes kuristiku poole karjumine oli üks võtmestseene, mis rajas silla Andrew arusaamisele, mida ta tahab ja kuidas seda saada ning mida selleks ohverdada. Filmi omapäraks on vaimustav näitlejaansambel, huvitav mõte ning selle priima teostus. Polegi nagu mingi nurga alt ette heita. Igati suurepärane film päeva lõpetuseks.
8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar