Watchmen

Esimest korda koomiksit arvutiekraanil lugedes mõtlesin, et sellest tuleb ikka päris võimas film. Koomiksit hakkasin lugema siis kui esimene trailer täispikka filmi kohta ilmus. Mida aeg edasi seda rohkem mulle tundus, et film tõesti väärib oma nime, sest trailerid panid mind imestama just sellega, et sõna sõnalt olid laused täpselt samad, mis koomiksis. Koomiks meeldis väga. Ei ole eriti koomiksimaailmaga kursis, aga tahaks küll olla. Näiteks nimi Alan Moore ütleb mulle palju ainult tänu filmidele, mis on tehtud tema koomiksite põhjal. Nii on ka paljude teistega. Viru keskuse Rahvaraamatus on Watchmeni 12. osast koosnev pirakas koomiksiraamat olemas. Arvan, et kui raha tekib, siis läheb ostmiseks ka. Maksab see midagi üle 400. On võimalus ka varajase sünnipäeva kingi nõudmine, aga vaatab, kuidas eluke kulgeb. Watchmen on omalaadne nähtus. Koomiks kombineerib endaga fantaasia, poliitika, ühiskonna probleemid ja suurema eesmärgi, mille nimel võib teisi ohverdada. For the greater good - nii koomiksis kui ka filmis oli see teema päris domineeriv, aga ei loeks seda just kõige tähtsamaks paljude teemade seast. Koomiks lahkas ühiskonna madaldumist Ameerika näol. On aasta 1985 ning alternatiivne maailm on loodud selline, et ameeriklased on võitnud Vietnami sõja ning Nõukogude Liit on endiselt suur gigant, kes ootab soodsat võimalust kallaletungiks. Nixon on endiselt presidenditoolis ning ükski skandaal pole teda sealt lahti kangutanud. Enne Vietnami sõda on rahva seast välja astunud mõned üksikud, kes hakkavad linnas kontrollimatut vägivalda ohjeldama, mis on osalt põhjustatud ka sõjahirmust. Kui aga Vietnami sõda läbi saab, siis kuulutatakse välja Keene`i akt, mille kohaselt keelatakse ära kõik seadustest väljaspool kuritegevust ohjeldavad tegevused ära, mis jätab töötuks mitmed maskis valvurid. Ainult mõni üksik jääb topeltelu juurde, aga neil on selleks ka omad põhjused, mis ületavad igasuguse õiglustunnetuse. Üks valvuritest, tagaotsitav Rorschach, hakkab ajama kaasvalvuri surmaga seotud jälgi ning jõuab nii millegi väga ootamatu ning kõikemuutva juurde. Ütlen kohe ära, et film on tõesti uskumatult koomiksitruu. Nii mõnigi üksik koht on sisse pandud, mida võib-olla tavaliselt peetakse tähtsusetuks, aga tegelikult omab kogu konteksti juures hindamatut väärtust. Film ei ole koomiks. See on vist siililegi selge. Kõike ei saagi sisse mahutada kuigi hea tahtmise juures võib kõike teha. Film algab tutvustavalt, mis on iseenesest hea nüke, et tutvustada koomiksit mitte lugenule alternatiivset ajalugu ning nii on palju hõlpsam teemasse sisse elada kui näiteks teadmatuses sipleda. Snyderi töö järgi on näha, et mees on väga pühendunud olnud, sest pisidetailide ja täpselt samade dialoogide sisse toomine on kiiduväärt. Niikuinii on midagi muudetud, aga mitte nii, et mõte kaoks. Mõte võib küll mõne kindla liini puudumisel ähmaseks jääda, aga kindlasti pole mõtet muudetud. Kogu tolleaegne New York oma tumeda ja kurjakuulutava atmosfääriga on täpselt selline, mida koomiksit lugedes ette kujutasin. Kõik räpased kõrvaltänavad ning veealune Nite Owl II tunnel ärkasid paberi pealt ellu ja valmistasid pinda ette tegelaste etteasteks. Filmi visuaalne pool toetab nii Rorschachi kalki maailma kui ka inimeste sisemist mädanemist. Alguses oleva kaamera kaugenemine vereloigus olevast Comediani naerul näoga olevast märgist on lihtsalt super. Kohe meenusid pildid koomiksist ja mõistsin, et kui juba nii on lähenetud, siis on midagi tõsiselt head oodata ja ma ei eksinud. Näitlejad olid sõna otseses mõttes ideaalselt valitud. Ei nurise ma ühegi näitleja kallal. Kõik mängisid täpselt välja vajalikud rollid ning tegid seda väga tõsiseltvõetavalt. Kui film võtab iseennast tõsiselt, siis teeb seda ka vaataja. Ükski nö. naeruväärne kostüüm ei omandanud koomilist varjundit, sest filmi olemus muutis iga sellise asja loomulikuks ning tõsiselt võetavaks. Rorschach on kindlasti minu üks lemmikuid valvureid. Nii oli ka koomiksis. Tema olek ning lapsepõlve üleelamised muudavad ta äärmiselt sümpaatseks ja traagiliseks kujuks, kes otsib taga ülimat õiglust, mida isegi endised valvurid ei suuda leida, vaid lepivad vähimaga suurema eesmärgi nimel. Jack Earle Haley suutis väljendada nii Rorschachi kui ka Walter Kovacsit ülima peensuseni. Kogu tema väärastunud olemus ning suhtumine inimestesse kui seest mädanevatesse kõndivatesse haigustesse väljendus Haley armise näo või Dr. Manhattani poolt loodud liikuva maski tagant väga mõjuvalt ning see mõju kadus alles lõpus lumes põlvitava Nite Owl II juures kui Rorschach öhe kadus. Ka kõik teised valvurid sobisid kui valatult. Silk Spectre II oli tõeline pärl kogu selle meestekarja juures ning kogu tema minevik nii ema kui ka lapsepõlve mälestuste suhtes toodi vaatajani. Ozymandias oli täpselt nii paheline nagu vaja, kuigi mõningate mõõndustega. The Comedian omandas nii hea kui ka halva kangelase osa läbi erinevate sisuarengute, kuigi koomiksis oli tema kahetsust ja olukorra mõistmist paremini välja toodud. Dr. Manhattani inimkonna eksistensis kahtlemine oli kaasahaaravalt filmilindile toodud. Marsile minek ja seal oma nö. riigi loomine oli väga vaatemänguline. Kohati oli ta liigselt helesinisega üle valatud, aga pikemas perspektiivis see häirivaks faktoriks siiski ei kujunenud. Dr. Manhattani teke on väga detailitruu ning arvan, et ka kõige suurem fänn peaks leidma, et Dr. Manhattanile oli filmi juures piisavalt palju rõhku pandud, et muuta ta filmi üheks kesksemaks tegelaseks. Tegelikult on kõik tegelased oma olemuste tõttu tähtsad ning olulised teemaarengus. Film suutis igaühele neist anda piisavalt ekraaniaega, aga siiski mitte nii palju, et süübida nendesse karakteritesse sügavuti. Efektid on tasemel ning võimendavad kenasti nii sõda kui ka lõpu laastamistööd. Slow motion sobis kahevõitlustesse ning tulevahetustesse väga hästi. Slow motioniga ei mindud ka ülekäte, et iga teine kaklus nii oleks. Seda oli piisavas koguses, et mitte muutuda häirivaks. Watchmenis ei olegi nii palju märulit kui näiteks koomiksit mitte lugenule traileri järgi võib tunduda. Rohkem keskendutakse tegelastele ning nende saatustele, aga ega märul samuti tahaplaanile ei jää. Alguse võitlus oli slow motionis ikka päris brutaalne ning nii võib ka kogu filmi kohta öelda. Kui kakluseks läheb, siis ikka nii, et silm ka ei pilgu ja asutakse üksteise ribisid ning nägusid sisse lööma. See käib asja juurde. Väga tugevate näitlejatöödega ning tõsiseltvõetav koomiksi adaptsioon, mis toob peaaegu perfektselt esile koomiksi mõtte ning kogu selle koomika ja traagika. Kui nüüd "Tales of the Black Freighteri" ja varsti ka Directors Cuti ära näeb, siis tuleb arvatavasti 10/10 ära ka. Praegu aga:

9,5/10