Det sjunde inseglet

On aeg, mil ristisõjad jõudsid Pühale Maale ning kust sõdijad tühjade kätega tagasi tulid. Tagasi tuleb ka rüütel Antonious Block koos oma kannupoisi Jönsiga, kes kodumaale Rootsi jõudes avastavad, et seal levib Must katk ning tuhanded inimesed surevad läbi kohutava haiguse. Rüütel aga tahab suunduda koju ning tee peal kohtavad nad näitetrupi liikmeid, küla seppa, nn. ketsereid, katkulisi ja palju erinevaid tegelasi, kelle saatused hakkavad kõik üsna pea üha enam sõltuma Blockist, kes kahtleb usus Jumala vastu ning võistleb Surmaga malemängus.

Tavaliselt kui pakutakse mõnda must ja valget filmi vaadata, siis haaravad eelarvamused näitlejate ja filmi taseme kohta minust kinni ning tekib teatud vastumeelsus vaatamise suhtes. Bergmani filmiga nii ei olnud. Kohe kui film arenema hakkas, sain aru, et tegemist on millegi hoopis teistsugusega. Bergmanilt olen vist ainult mõne üksiku filmi varem näinud. Bergman nimena on juba selline, et enne vaatamist olin juba kindel, et sellele halba hinnet kindlasti panna ei saa, sest see on ju ikkagi klassika. See, et see film klassika on, ei mõjutanud mu arvamust filmist. Arvamus kujunes ikkagi läbi võimsalt areneva loo ning pildikeele. See, et film must-valge on, annab Keskajale just sobiva varjundi. Tume Keskaeg, mis oli täis usuhullust, verd ning katku saab filmi käsitluse tõttu täpselt õige näo.

Kuna ei olnud ma enne filmi kohta taustauuringut teinud, siis noort Max von Sydowi näha oli vägagi positiivne. Esimese korraga ei tundnud kohe ära, aga teatud nurga alt meenus kohe "The Exorcist". Alguse rannastseenides tundus ta kuidagi tuim, aga kui jõuti kirikumehe juurde ning Block oma kahtlustes heitles, siis muutus ta otsekohe vaimustavalt heaks ning nii oli kuni lõpuni välja. Blocki piinatud näoilme ütles edasi rohkem kui sõnad oleks saanud üldse öelda. Sydowi oli igas olukorras vapustavalt mõnus jälgida, sest igas tavastseenis omandas ta lihtsa sõduri rolli, aga kui ilmus Surm, siis muutus ta enesekindlaks Surma trotsivaks meheks, kes lõppkokkuvõttes ei soovinudki Surma malemängus võita, vaid tahtis panna ta omaenda juhitud mängus higistama. Peaagu see õnnestuski. Surma oli hiilgavalt hästi kujutatud. Must keep katab teda kuni peani ja välja paistab ainult lubivalge jube nägu, mis vaiksetel hetkedel järsku Blocki selja tagant ilmudes päris kriipiv oli. Kogu filmi õhustik oli korraga surma ja usu teema üle kaalutlev näidates samal ajal surma katku näol, kui ka kiriku nõiapõletamisi ning inimeste enesepiitsutamisi ehk patukahetsemisi. Ilusam ja õnnelikum pool ilmus näitetrupi näol, mille üks liige oli pidevalt positiivses meeleolus ning lõi laulu ajaviiteks. See tõmbas surma ja usu üle kahtleva sisu natuke koomale ja andis ruumi inimeste elu kujutamisele, kas siis rändteatri või külakõrtsis joomise näol.

Alguskaadrid vaikuses rannale uhtuvatest lainetest ning seal magavatest ränduritest oli niivõrd rahulik, et raske oli samasse kohta ilmunud Surma kuidagi hoiatava või hirmuäratava oomenina võtta. Lihtsalt võtsin teda kui igat teist inimest. Hiljem kui Surm ilmus Blocki ja tema sõprade juurde, siis tekkis tema vastu selline teatud seletamatu mitte just õudus, vaid teadmine, et tema on ju see, kes esindab kõike õudsat ja piinarikast ning naudib katku laastamistööd. Pigem arvan, et Surma sellisena kujutamine muutis ta hirmuäratavaks mitte aga teadmine, et ta Surm on.

Kui enne rääkisin, et ei tunne ennast nii paljude aastate eest tehtud filmide suhtes mugavalt, kuna arvan, et näitlejad on ebareaalsed ning ei suuda kuidagi sümpatiseruda tänu filmi vanadusele ja ajale jalgu jäämisele, siis "The seventh seal" nüüd küll mitte kuskile jalgu ei jää. Aegumatu on film, mis suudab igal ajal anda sama mõjusa tunde kui esimesel korral. Arvan, et see film ongi osa nendest filmidest. Näitlejad olid liigagi tõesed ning reaalsustaju ajastu suhtes pakkuvad, et kogu keskaja temaatika ei muutunud võõraks, vaid vägagi tõeseks keskkonnaks. Nii võin öelda absoluutselt iga näitleja kohta, kes mängisid kas siis joodikuid kõrtsis, vaimulikke neiu põletamise juures või keda iganes. Blocki Surmaga male mängimine oli huvitav teema, mida pidevalt sisse toodi. Keegi tema sõpradest Surma ei näinud, välja arvatud üks, kes oma pere hoiatas ning õigeaegselt põgenes. Surma ei saa võita. Teda saab ainult omaks võtta.
9/10