neljapäev, 16. aprill 2009

Crna macka, beli macor

Emir Kusturica ei ole minu jaoks täiesti võõras lavastaja. Mõni üksik film on mul varemgi tema repertuaarist nähtud, mida sai ammu vaadatud ja üpris väiksest peast. Antud filmist olen küll varem kuulnud, aga kahjuks polnud seda veel näinud, aga seegi viga sai nüüd parandatud. Pole küll tolle ajaga, mida film peegeldab eriti kursis, aga see ei seganud mul filmi nautimast.
Alguses oli teemasse päris raske sisse elada, sest välised tegurid haarasid kogu tähelepanu neile. Näiteks kogu selleaegne elamine ning suhtumine asjadesse pälvis hoopis suurema huvi kui näiteks pidevalt edasi arenev sisu. Kogu atmosfäär oli väga koomilise hõnguga, aga samas ei olnud ka. Ei tehtud komöödiat, vaid näidati lihtsameelsete elu keerulisel ajal. Kaameratöö ning üldine visuaalne pool on täpselt selline, et rõhutada nii vaesust kui ka rikkust erinevatest perspektiividest. Tegelased ja filmi hoogne kulgemine läbi muusika ja tantsu ongi vast kõige rohkem kiiduväärt. Sisust ka natuke. Matko on nö. ärimees, kes püüab igast olukorrast alati kasu saada, mis talle tihtipeale toovad ikka rohkem kahju. Matko võtab laenu kohalikult gängsterilt Grgailt, aga plaanitud äritehing kukub tänu petlikule ja ahnele äripartnerile Dadanile läbi ning Matko jääb Dadanile võlgu suurema hulga raha. Dadan pakub võla kustutamiseks oma õe kätt Matko pojale Zarele, kellele see plaan on väga vastumeelt. Dadani õde, aga ei taha peale sunnitud abielust kuuldagi, vaid ootab oma unistuste meest. Läbi erinevate katsumuste lahenevad kõik probleemid ning saavad karistada need, kes seda tõesti väärivad.
Filmi pidevat kiiret arengut saatis väga hästi hetkeliselt tabatud muusika, mis pani päris tihti jala kaasa tatsuma. Tegelased on kas väga absurdsed, lihtsameelsed, ausad või lihtsalt lollid. Iga tegelane andis filmile väärtust juurde, sest neile kõigile anti piisavalt palju ekraaniaega, et näha kuidas nende asjatoimetused seoses nii Grgiga kui peale sunnitud abieluga lõppevad. Ei hakka kõiki tegelasi nimetama, aga Zare ja Ida väärivad kindlasti mainist kui üksteisest eemale kistud armastajapaarina. Zare tundus alguses väheke lihtne ning natuke lollike, aga sisu arenedes oli tema see, kes kõigile ikkagi koha kätte näitas. Zare vanaisa ning gängster Grga on hindamatud vanakesed. Pikad näod, kuldhambad, sigarid suus ja viinapits käte vahel ning naeratus alati näol. Must kass, valge kass ongi heatuju film, mis ei tohiks eriti kedagi oma huumoriga eemale peletada, vaid hoopis kõikidele tegelastele kaasa elama panna. On muusikat. Tegelikult siis mõnusat rahvamuusikat. Pakutakse nii rõõmu kui ka kurbust ja eriti äärmiselt värvikaid tegelasi. Grgagi pojapoeg peab leidma endale naise enne kui vanaisa manalateele läheb. Lõpuks ta unistuste naise ka leiab, aga läbi väga kummaliste asjaolude. Pojapoeg iseenesest on äärmiselt koomiline oma musta habeme ja kaabuga. Zare isa on pisike hädavares, kelle tegemistel ei paistnud lõppu tulevat. Teda peteti äritehinguga, ta "hoolitses" oma isa eest, ta hüppas tõkkepuu otsas rippuvale laibale järele, ta kukkus läbi lae ja nii läheb kogu jant temaga edasi. Dadan on rikas ülbik ja kohati rumal vennike, kes arvab, et maailma pöörleb ümber tema. Eks pöörlebki kuni tuleb mõni karmim vend või kuni tal relvad käes on. Kui need läinud, siis esimese asjana saadeti ta sita sisse ujuma. Tegelasi on palju ning üks värvikam kui teine. Lõppude lõpuks saab kõik korda ning kõik on läbi tragikoomiliste juhtumiste taas õnnelikud kui nad seda juba enne ei olnud.
Black Cat, White Cat üllatas mind oma positiivsusega, tempoga, humoorikate tegelastega ning lõpuks ka loo moraaliga, milleks on siis, et armastus võidab alati. Elu suhteliselt kasinates tingimustes ei takistanud kasutamast telefoni nii, et vahetevahel tuleb telefoniposti veega kasta kui ühendus kaduma hakkab. Grgagi ratastool on samuti klass omaette. Tundus, et see tegi mootorsaele sarnanevat müra. Dadani lääneliku muusika fännamist võib kirjeldada kõige paremini kätega vahetpidamata vehklemisena. Ühesõnaga põnevust, huumorit, naeru, kurbust ning eelkõige huumorit mahtus 2 tunni sisse kenasti ära. Ei olnud venimise tunnet ega tulnud ka Une-Mati kallale. Miks pealkiri Must kass, valge kass on? Vahepeal näidati musta ja valget kassi, kes niisama ringi kooserdasid ja mõnikord ka paaritumistseremooniat läbi viisid. Lõpus tegid näiliselt veel elustamist ka. Võta näpust! Kusturica teose kohta ütleks lihtsalt bloody brilliant.
9/10

Kommentaare ei ole: