Eden Lake

Kui hakata mõtlema, siis kõige haigemad ning brutaalsemad vägivallafilmid on ikkagi need, kus inimesed ise üksteisega suuremal või vähemal määral vägivallatsevad. Kui mõni maaväline suur koll või mõni muu ebaloomulik olend kedagi rapib, siis ei paku see nii suurt tülgastust, kui võib pakkuda inimeste omavaheline kisklemine ning taplemine. Kui inimene retsib inimest, siis on see midagi, mis võib juhtuda, on juba juhtunud ja juhtub kindlasti veel. See on see teatud tunne, mis annab aimu, et just nii inimesed ju tegelikult käituvadki. Mitte nii ekstreemselt küll, aga ka selleks ollakse võimeline. Peabki ekstreemselt näitama. Muidu ei võeta asja tõsiselt. Omast käest võin tuua kogemuse Maardu venelastega. Mõnikord piisab ainult mööda kõndimisest, et 10-ne pealine kamp 4-ja napsitanud tüüpi taguma tuleksid. Eden Lake midagi sellist oligi. Tee, mis tahad. Konflikti kistakse sind nii või naa. Püüad halva või heaga. Teiste jaoks oled sa kõigest ülbe turist, kes vääribki sellist käitumist.

Eden Lake omapära seisneb mitte mitmel räigemal viisil inimeste vigastamises, vaid selles, kes puhkama tulnud paarikest kiusama hakkasid. Poisikesed peavad kõike suuremate mõjutusel naljaks ning teevad nagu suuremad ja "lahedamad". Varsti pole enam miski lahe ega naljakas, vaid kõik asendub hirmu ning arusaamatusega. Suhteliselt tavalise sisuliini juures suudeti teha meeli pidevalt pinge all hoidev ning ootamatute käänakutega film noorpaari terroriseerivatest noorukitest. Noorpaar Jenny ja Steve suunduvad maale järve äärde puhkama, kus saavad vaid mõned päevad rahus olla, kui kohalikud noorukid hakkavad nende asju varastama jne. Varsti võetakse juba auto ning paljude asjade kokkulangemisel satub noorpaar vihast pulbitsevate noorukite ohvriteks.

Esmapilgul arvasin, et tean juba ette, kes metsas ringi hakkab jooksma, kuid mu arvamus osutus valeks. Varem olin lugenud paari blogi arvustust, aga nendes otseselt ei vihjatud, kes peategelane on, aga seda põnevam oligi vaadata, teadmata, mis ees ootab. Olles alles "Hunger"-it näinud, siis oli Michael Fassbender väga positiivne rollivalik. Seekordne film just erilist annet ei nõudnud nagu "Hunger" seda tegi, aga sellise filmi puhul polegi enamat vaja. Mõlemad peanäitlejad täitsid oma osi hästi ning andsid täpselt sellist õudu ja ahastust edasi nagu võib sellises olukorras tunda. Kohutavalt meeldis ka filmi heliriba, mis väga ahastama panevates kohtades kord tugevam ja kord nõrgem oli. Lapsnäitlejad sadistlikke kolkanoorte näol olid vastavalt valitud. See kõige ülbem ja kõvem vend oli boss ja teised jooksid kannul nagu lambad. Võib öelda, et tegemist on mingil määral reaalse filmiga ja vaatajal võib tekkida küsimus, et mida teeksin mina sellises olukorras, kus kõik lootus on kustunud ning su elukaaslane veritseb iga hetk surnuks. Olles jahitav muutud varsti ka ise selliseks nagu su jahtijad ning film näitas sellist muutust eriti võikalt, aga samas oli mõistmine olemas, miks noor naine peaks kedagi tapma. See on jube, aga see on sama jubedus, mida tehti äsja ka tema endaga. Pimedas metsas paljajalu ja verisena ringi jooksmine oli kohati päris rusuv ning sõna otsese mõttes on hirmutav, kui noorukite taskulambid ohvrist napilt mööduvad ning ohver taas kabuhirmus pimedusse kaob. Pidevalt oli pinge sees ning ka viimastel kaadritel ei tahtnud lakke tõusnud pinge enam madalamale tulla, vaid jäi sinna kuni ekraani pimenemiseni. Miskipärast meenus mulle mõnede kaadrite juures "The Descent".

Tõsiselt hea üllatus. Ei oodanud suurt midagi, aga kiitvad arvustused äratasid minus ikkagi huvi ning kohe kindlasti ei kahetse, et sain tõesti ühe 2008-nda aasta huvitavama teose ära näha. Huvitav ka selle poolest, et lõpp jäi pead murdma. Lõpplahendus oli üllatav ning lahtiseid otsi tegelase saatuse suhtes jäi küllalt. Kõike ei peagi näitama. Finaali lähenedes tekkis mõte, et tahaks näha juba tegelaste kannatuste lõppu, aga sellist lõppu poleks ikka oodanud.
8/10