Transformers: Revenge of the Fallen

Michael Bay lavastatud järg üliedukale esimesele Transformerite filmile ei suuda olla enam see eepiline, tõsiseltvõetav ning ülimalt efektne linalugu, vaid jääb meelde üksnes robotite, võimsate lahingute, tuttavate tegelaste ja pidevat meelelahutust pakkuvate naljade näol. Naljade all mõtlen muidugi hetki, mis niisama muigele ajvad, mitte aga neid tobekoomilisi stseene, mis silmi pööritama ja toolis nihelema panevad. Miks Bay sedavõrd halvema järje tegi? Raske öelda. Võimalik, et ta joovastus esimese osa tohutust edust ning võimendas kõik üle, aga samas ei lisanud filmi midagi uut, mis oleks natukenegi erinevusi juurde toonud. Ainuke põhierinevus on sisu, mis muidugi sisaldab ka kahe võitleva rassi Maa segipööramist. Teise osa juures meeldisid taaskord robotid ja filmi enda sellist teemat käsitlev stiil, aga seda lahedust hiigelsuurte transformeeruvate robotite näol rikkusid lamedad tegelased ning kohati idiootlik dialoog, mis kruttis pidevalt huvi filmi vastu maha.

Sisu leiab aset paar aastat pärast Decepticonite juhi Megatroni hävitamist ja ülejäänute vastaste põgenemist. Nüüd töötavad Autobotid valitsuse heaks erirühmas, mis jahib veel Maale jäänud Decepticone. Sõda kahe rassi vahel tekib taas, kui Decepticonide juht nn. The Fallen Megatroni ellu äratada laseb ja ise Maale naasmise plaane haub, et seal päike hävitada ning seeläbi robotitele vajalikku eluallikat täiendada. Sam (poiss, kes oli äpu ja muutus meheks ning sai kooli ilusama ülbe tšiki) püüab normaalselt elu elada ning võtab kodinad kokku, et minna kolledžisse õppima. Lõbu ei saa pikalt kesta, sest Sami kätte satub Allsparki viimane jäänus, mis puudutamise korral Sami mõistusesse iidsed koordinaadid kodeerib. On veel teinegi jupp alles, aga seda hoitakse USA valitsuse poolt luku taga. The Fallen organiseerib väed ning püüab iga hinna eest saada kätte viimase Allsparki jäänuse või siis Sami mõistuse, et leida mis annaks võtme ehk Matrixi, et avada masin, mis hävitaks Maa päikese ning Decepticonid lahkuksid hävitatud Maalt võidurõõmsalt. Kõik kurjade plaanide kohaselt ei lähe ning Autobotide ja inimeste ühendatud jõud teevad kõik, et takistada The Falleni kättemaksuplaani täideviimist.

Kui välja jätta hulganisti nõmedaid ja lausa imekspandavalt lolle kohti, siis saab filmi isegi nautida, aga kuna Bay kahtlasi nalju on nii palju, siis saab üldmulje igal juhul rikutud ja jääb alles ainult mõru maik. Mina ei suutnud iga alaarenenud nalja juures silma kinni pigistada ning seega muutus muidu tugevate efektidega ja tehnilise poolega särav film naeruväärseks. Ei suutnud mind hüsteeriliselt naerma panna kaksikud robotid, Sami vanemad ega Devastatori hiigelgenitaalid. Võimalik, et teises kontekstis, aga mitte mõllufilmis, mille esimest osa ma tõesti nautisin. Kahju, et teine osa end niiviisi solkis. Megan Fox oli esimeses kuidagi kenam. Siin oli ta kuidagi liiga beibelik. Temas puudus teatud naturalistlikkus, mis on arvatavasti põhjustatud sellest, et ta arvab endast väga palju ja võib intervjuudes kohati huvitavalt veidraid seisukohti võtta või siis öelda asju, mis on igasuguse loogika vastased. Ühesõnaga Bay suutis hoida filmi stiili ja anda edasi võimsaid lahingustseene, aga terviklik elamus ei olnud enam nii hea, vaid seda rikkusid räigelt piinlikkust tekitavad momendid, mille ajal hakkasin toolis nihelema ning lasin pidevalt pilguga üle saali. Tavaliselt mul filmi ajal sellised hetki ei teki, aga kui tekib, siis see näitab, et miski on ikka päris nihu filmi juures.

Muidugi ei saa öelda, et päris kõik nihu oleks olnud. Bay robotitelembus ja tohutute võitluste eri asukohtades ekraanile toomine on väga positiivne, sest massiivseid ja värdjalikke Autobote ja Decepticone näeb võitluses õhus, meres, suurlinnas, metsas mändide seas ning finaal leiab aset Egiptuse püramiidide vahel. Võttepaigad kordavad mõneti esimese osas nähtut, sest ka seal oli olemas linn ning mõningal määral ka kõrb, aga õnneks mitte sellises ulatuses nagu seda on näha teises. Revenge of the Fallen tungib maailma ajalukku ning seostab inimeste arengu algfaasid transformeritega, kes Maale saabusid. Kunagi oli 7 Prime`i, kes liikusid planeedilt planeedile hävitades iga planeedi päikese, et saada energiat, mille abil saaks rassi arengut jätkata. Ainuke reegel oli, et planeedil ei tohi olla elusorganisme. Kuna Maal olid elusorganismid ehk siis primitiivsed inimesed, siis otsustati Maad mitte hävitada, aga üks Prime`dest soovis seda ikkagi teha ning seetõttu tekkis transformerite vahel suuremat sorti lahing, mis lõppes sellega, et masina võti ehk matrix peideti ära. Seeläbi ei saa keegi masinat kasutada kui pole matixit. Robot, kes teistele vastu hakkas nimetati The Falleniks ning ta on sellest ajast peale pagendatuna kättemaksuplaane haudunud, mis nüüd tänapäeval täide hakkavad minema. Küberrassi ajaloo tutvustamine oli mõnevõrra meeldiv, sest nende mineviku kohta oli varem teada ainult sõja kaudu, mis Autobotide koduplaneedi laastas ning Decepticonid võimule viis. Võitlustseenid olid kõrgetasemeliselt lavastatud, kui välja jätta mõned võitlusstseenid rikkunud kiire kaameratöö. Mõned võitlused tulid kogu oma ilus ja mastaapsuses välja (eriti Devastatori laastamistöö), aga paljud teised kadusid kiire kaameratöö taha ära. Selle asemel, et püüda näidata roboteid võitlemas kogu nende võimsuses näidati hoopis lähivaateid metallimassile, kust ei eristanud, kes kakleb kellega ning kes just surma sai. Muidu on filmi atmosfäär ning stiilitunnetus jällegi nagu esimese puhul paigas, mis lisas samuti positiivse noodi negatiivsete pagasisse. LaBeouf suudab taas pidevalt ahastuses oleva nooriku hästi välja mängida. Tema tõetruuduses ma kahtlema ei hakanud. Ega eriti ei saagi ju, sest nii kaugele tõest kandunud filmi annab teha ning seetõttu peab näitlejaid vaatama samuti nagu filmigi ehk tõepäraseid karaktereid fantastilistes olukordades. Fox-ist ei hakka rääkimagi, sest teda sai rohkem näha. Esimeses osas auto mootori juurde kummardumine ning nüüd siis tsikli peal aelemine. Silmarõõm. Rohkem ei midagi. Turtorrost on kahju. Mispärast osaleb ta üldse sellises filmis ja veel sellises osas? Nii andekat näitlejat tahaks ikka väärtfilmides näha. "Kodus ja võõrsil" näitleja Isabel Lucas kehastab terminaatoriks transformeerunud transformerit. Naine ise on kena ja puha ning tema korraldatud hävitustöö ei jätnud samuti külmaks. Eriti armas oli hetk Samiga voodis, kus tal kleidi alt mehhaaniline saba välja ilmus ning nägu metalseks moonduma hakkas. Jaburaid, aga samas jälgitavaid kohti jagus küllaga. Selle vastu mõistus töötama ei hakanud, küll aga ülejäänu suhtes.

Kokkuvõttes on Revenge of the Fallen nõrk järg, sest see kordab juba nähtut ning pakub üle mitmete situatsioonide, tegelaste ja naljadega. Samas on filmil säilinud esimeses osas väga meeldinud atmosfäär ning Bay stiil, mis on teadagi missugune, aga antud juhul siis positiivses mõttes. Lahingud ja robotid on mõningate häiringutega kiiduväärt ning annavad edasi nii pinget kui ka vaimustavat fantaasiat, mida Bay-l ja tema meeskonnal paistis jaguvat. See, et film 10x korda rohkem möllu pidi sisaldama on tõsi, aga pool sellest pole nauditav segaste võituskaadrite tõttu ning osati on süüdi ka sisu ja tegelaste nõrkus, mis ei suuda eesmärgile kaasaelamist tekitada. Nõrk, aga ikkagi meelelahutuslik.

6/10