Kui vaadata filmiajaloos esile kerkivaid ulmekaid, siis paljud jutustavad alati loo tulnukate invasioonist või käsitlevad mõnda muud teemat, mis hõlmab tulnukate vaenulikkust. Muidugi võib leida ka mitmeid erandeid. Miks arvatakse, et kui tulnukad saabuvad, siis on nad alati valmis Maad hävitama? Arvan, et vastus on hirm. Hirm tundmatu ees. Keegi ei tea, mida oodata. Mida inimene ei tunne, seda ta kardab ja mida inimene kardab, seda ta hävitab. Lihtne ja loogiline. Sama hästi võib küsida, et miks on suurema osa ulmekate sündmustik alati USA-s ja selle kuulsaimates linnades. Võimalik, et püüda publikut, kes samastab end tegelasega geograafiliselt. Seegi on tegelikult minu uitmõte, sest asi ei pruugi nii ollagi. Selgitan lihtsalt seda, kuidas mina antud olukorda ulmefilmide massis näen. Fakt, et on olemas aegumatuid ulmefilme, mis vaatamata oma tüüpilistele võttepaikadele rabavad jalust ka 20 aastat hiljem, suudab selle üldise arusaama tulnukate võitlustandri kohta, milleks oleks siis peaaegu alati USA, muuta mõnes mõttes ebatähtsaks, sest see ei pruugi enam kedagi häirida kui film avardab silmaringi või paneb mõtlema sügavamate instinktide peale, mis avalduvad võitluses, et jääda ellu. Alustasin seekord teemasse ringiga sisenedes, sest põhirõhk on sellel, et District 9 puhul on tegemist küllatki originaalse ning ebahariliku filmiga, mis astub tavalise ulmeka piiridest välja, sest käsitleb teravaid poliitilisi teemasid ning sisaldab krõbedas koguses rassismi ja diskrimineerimise ümber liikuvaid viiteid, mistõttu on publik jaotunud kaheks. Ühele osapoolele meeldib kogu film, aga teised ei seedi tulnukate elu kujutamisega kaasnevaid poliitilisi probleeme.
District 9 viib vaataja Lõuna-Aafrika Vabariigi linna Johannesburgi, kus linna kohal hõljub kosmoselaev. Sealt avastatud tulnukad, keda nimetatakse prawn`ideks paigutatakse laagritesse, kus nad on elanud 20 aastat. Laagritest saavad vahepeal räpased slummid, kus lokkab igasugune kuritegevus. Johhanesburgi elanikud ei suuda ega taha enam limuskitega koos elada. Nii algavad mässud võõraste vastu. MNU ehk Multinational United korraldab laiaulatusliku operatsiooni slummidesse, et viia täide tulnukate ümberpaigutamine linnast välja. Laagrist saab alguse sündmusteahel, mis puudutab nii prawnide kui ka ühe inimelu saatust. District 9`st eritub meeldivat ebaharilikkust. Meeldiv seetõttu, et ei oska kordagi ette aimata, kuhu lugu sind edasi viib. Filmi alguses tutvustavad sotsioloogid ja muud asjatundjad olukorda Johhanesburgis ning mainivad poole sõnaga MNU agendiga juhtunu kohta, kes muutis niigi tulipunktis oleva prawn`ide ja kohalike elanike konflikti plahvatusohtlikuks. Esimene pool filmist oleks kui dokumentaal, kus sündmusi kommenteerivad erinevad asjatundjad ning nende juttu saadavad kaadrid televisioonist, kus kantakse üle live videolõike prawn`idega toimuvate probleemide illustreerimiseks.
Väga intrigeeriv lähenemine, mis annab tulnukale kui millegile väga ulmelisele realistlikku suuna, sest neid kujutatakse meile harjumuspäraste kanalite kaudu. Käsikaamera stiilis üles võetud kaadrid on kiiduvärt, kuivõrd iga selline hetk muutus automaatselt palju elavamaks ning põnevamaks. Iga tulnukatega seotud uudiskünnis oli palju huvitavam, kui seda rikastasid kommentaarid ja kohalikke elanike arvamused. Umbes poole filmi pealt dokfilmi stiil hajub ning esile kerkivad hand-held kaamera ning pärast seda kerkib erinevate stiilide segust esile meile kõigile teada tuntud film, mis endiselt laseb pingelisemaid hetki näidata läbi kõikuva kaamera. Neil Blomkamp on töötanud 3D animaatorina ja ma arvan, et see tõik annab kuidagi väga palju juurde asjaolule, et filmis leidub ülimalt detailseid kaadreid ning ei puudu ka stseene, mis kerkivad üldpildist kõige enam esile. Filmi alguses murtakse tundmatu päritoluga õhulaeva sisse ning sealt ei leita seda, mida tavaliselt pakutakse. Ei leita sealt kõrgtehnoloogiat ning tulnukaid, kes on valmis universumi saladusi jagama. Leitakse hoopis tuhandeid kui mitte miljoneid räsitud olemisega poolsurnud limuskitele sarnanevaid tulnukaid. Antud koht ongi hetke olemuse loomise tipp, sest pime ruum, mida valgustasid ainult uudishimulike inimeste taskulambid, oli tegelikult tohutu saal, kust õhkus niiskust ning lõhnas rooja järele. Värvide kombinatsioon andis edasi tõeliselt reaalse tunde, mis võib sarnaneda rõske katakombiga, kus lehkab surma järele.
Filmi üldine atmosfäär on loodud toetamaks ideed nii, et tulnukad sobiksid inimeste maailma ja oleks suuteline näitama, et teisest maailmaruumist pärit organism ei pruugi ollagi nii erinev kui me seda arvame olevat. Ka inimene võib vajadusel looma kombel käituda ja alavääristada kõike, mis on temast nõrgem. Rassism imbub välja tulnukate väärkohtlemises nende välimuse ja arusaamade tõttu, mis ei saagi olla sarnane inimese arusaamadega, aga kui sa ei ole meiega, siis oled sa meie vastu ja nii hakatakse tulnukaid ära kasutama, aga samal ajal säilub nende vastu teatud hirm, sest tegelikult ei tunne neid keegi. Poliitiline tagapõhi kajastub suurkorporatsioonide salajastes soovides õppida tundma tulnukate biotehnoloogiat, aga seda varjatakse rahuvalvajate nime all, kuid tegelikult koheldakse prawn`e nagu oleksid nad mitte midagi enamat kui kergesti laiaks litsutavad prussakad. Film suutis olla poliitiliselt mõnusalt terav ja lõi sageli ka kõige häirivamate momentide ajal naelapea pihta.
Filmi tehniline pool tundub olevat eriliselt suure rahasumma olemasolu tõttu niivõrd detailiderohke ja ümbrusega kokkusobituv, aga film toodeti 30 mln. dollariga, mis on ulmeka kohta märkimisväärselt väike summa. Eriti kui silm puhkab roboti peal, mis on liikudes hirmuäratavalt graatsiline ja on kaetud CG-ga, mis teeb silmad ette paljudele selle aasta hittfilmidele, kus arvati pakutavat väga tõepärast CG-d. Roboti roostevärvus ei paista eriti silma, sest seda pole rõhutatud nagu oleks see värske värv. Kõik robotid sulanduvad oma keskkonda nii sobivalt, et nad tunduvad olevat selle lahutamatud osad. Sellist CG-d nimetaks ma jalustrabavaks. Actionstseenid on leidlikult ning üllatusi pakkuvalt koostatud, mida saadab pidevalt adrenaliini pumpav kõikuv ja hüppav kaamera. Särtsu lisavad veel mitmed erinevad huvitavad kaameravõtted. Linna kohal hõljuv emalaev on sama võimas nagu see oli seda Blomkampi lühifilmis "Alive in Joburg". Kaader massiivsest laevast on kui kunstiteos, kus pole ühtegi autori vääratust ja mida võib nimetada autori perfektsuse suurimaks saavutuseks. Film suudab olla päris verine, mida ma tegelikult üldse ei oodanud. Gore`i ilmneb kõige rohkem lõpupoole, kus leiab aset kõige suurem lahing. Tulnukaid nimetati siis prawn`ideks, sest nad sarnanevad millegi putuka ja limuski vahepealsele. Tulnukate CG ei suutnud kordagi tekitada mõtet, et tegu on lihtsalt arvutiga genereeritud kujutisega, vaid et tegu on lihast ja luust tegelasega, kellele saab kaasa elada.
Olen lugenud, et kõiki tulnukaid kehastas üks ja sama inimene, kui välja arvata suurema rahvahulgaga stseenid. Prawn`id olid ühteaegu jäledust ja õõva tekitavad, sest ega vaatajagi ei tea, mis nad on ja kust nad tulevad ja milleks võimelised on, sest vaatajale ei selgita film kordagi, miks kosmoselaev Maale saabus. Mida meile antakse, on spekulatsioonid ja kellegi arvamused, aga mitte ühtegi fakti. Kõige enam meeldis filmi suhtumine tulnukatesse. Nad lihtsalt saabusid meile teadmata põhjustel ja neid tutvustatakse esmalt inimeste emalaeva tungimisel. Siis keritakse aega 20 aastat edasi ning vahepealset täidetakse taas dokfilmi stiilis televisiooni ülekannetega. Mulle pakkus film eriliselt palju just seetõttu, et sellise idee, ülesehituse ja teostusega filmi pole ma varem näinud. Filmi teisel poolel hakkasid küll ilmuma esimesed Hollywoodi stambid, aga need kõik leidsid endale kiirelt lõpu hoopis omalaadsemate lahendusviisidega.
Filmi peategelaseks võib lugeda MNU agenti Wikus Van De Merwet, kes on oma olemiselt midagi nohiku ja väga teotahtelise inimese vahepealset. Kui film on Blomkampile lavastajadebüüdiks, siis samas on see esimene näitlejatöö Sharlto Copley`le, kes kehastas Wikust. Copley suutis oma tegelaskujuga tekitada koomikat ning hiljem traagikat. Wikus on naljaka kõnemaneeriga agent, kes armastab oma tööd ning ajab prawn`e nende kodudest rõõmuga välja. Samas ei kohku ära ka nende mõnitamisest või muul viisil halvasti kohtlemisest, kuid üldjuhul püüab ta alati leida rahuliku lahenduse mistahes ohtlikuks muutunud olukorrale. Wikusest saab MNU manipulatsioonide ohver ning ainuke koht, mis pakub talle asüüli, on maailma tähelepanu all olev 9. rajoon. Seal tuleb tal oma senised arvamused prawn`ide suhtes ümber hinnata ja saavutada eesmärke, mis enne tema elust väga kaugel olid. Ilma suuremate sisupöördete avaldamiseta võin öelda, et vaataja ei oska ette aimatagi, mis Wikusega juhtuma hakkab ja mida kõike ta läbi elama peab ning kuivõrd tähtsaks prawn`id filmi suhtes tegelikult muutuvad.
Vaatamata lavastaja originaalsele ideele ning omalaadsele teostusele ei kao 9. rajoonist need küljed, mis teevad filmist filmi. Siit võib leida armastust, arusaamist, poliitikat ning vastuhakku rõhujatele. Kui lisada siia veel võimsad actionstseenid, siis muutub film lisaks millegi väga uuele veel meelelahutuslikuks, aga kordagi ei kao ära kõike koos hoidev sisu. Tegelaste sümpaatsus ja nende püüdluste lõpptulemus ei kaota maad rebestava mõllu sees kordagi oma tähtsust, vaid mida rohkem film edasi areneb, seda enam lähedasemaks Wikus ning Christopher (prawn) muutuvad. Hea on vaadata filmi, mis suudab oma tegelasi ja sisu lõpuni välja viia, aga pakkuda samal ajal kõike muud, mis nõrgema filmi puhul muutuks liialt domineerivaks. Blomkampi ja Copley teed ristuvad võib olla veel tulevikus. Paistab, et plaanivad teha filmile järje. Järje kohta niipalju, et materjali jaguks küll ja sellise lõpplahenduse puhul võib välja mõelda päris mitmeid stsenaariume, millest osa mainiti ka lõpukommentaarides. Minu reegliks on see, et kui film kummitab peas ka teisel päeval pärast vaatamist, siis peab nähtu ikkagi midagi väga erilist olema ja seda District 9 tegigi.
Kui vaadata filmiajaloos esile kerkivaid ulmekaid, siis paljud jutustavad alati loo tulnukate invasioonist või käsitlevad mõnda muud teemat, mis hõlmab tulnukate vaenulikkust. Muidugi võib leida ka mitmeid erandeid. Miks arvatakse, et kui tulnukad saabuvad, siis on nad alati valmis Maad hävitama? Arvan, et vastus on hirm. Hirm tundmatu ees. Keegi ei tea, mida oodata. Mida inimene ei tunne, seda ta kardab ja mida inimene kardab, seda ta hävitab. Lihtne ja loogiline. Sama hästi võib küsida, et miks on suurema osa ulmekate sündmustik alati USA-s ja selle kuulsaimates linnades. Võimalik, et püüda publikut, kes samastab end tegelasega geograafiliselt. Seegi on tegelikult minu uitmõte, sest asi ei pruugi nii ollagi. Selgitan lihtsalt seda, kuidas mina antud olukorda ulmefilmide massis näen. Fakt, et on olemas aegumatuid ulmefilme, mis vaatamata oma tüüpilistele võttepaikadele rabavad jalust ka 20 aastat hiljem, suudab selle üldise arusaama tulnukate võitlustandri kohta, milleks oleks siis peaaegu alati USA, muuta mõnes mõttes ebatähtsaks, sest see ei pruugi enam kedagi häirida kui film avardab silmaringi või paneb mõtlema sügavamate instinktide peale, mis avalduvad võitluses, et jääda ellu. Alustasin seekord teemasse ringiga sisenedes, sest põhirõhk on sellel, et District 9 puhul on tegemist küllatki originaalse ning ebahariliku filmiga, mis astub tavalise ulmeka piiridest välja, sest käsitleb teravaid poliitilisi teemasid ning sisaldab krõbedas koguses rassismi ja diskrimineerimise ümber liikuvaid viiteid, mistõttu on publik jaotunud kaheks. Ühele osapoolele meeldib kogu film, aga teised ei seedi tulnukate elu kujutamisega kaasnevaid poliitilisi probleeme.
District 9 viib vaataja Lõuna-Aafrika Vabariigi linna Johannesburgi, kus linna kohal hõljub kosmoselaev. Sealt avastatud tulnukad, keda nimetatakse prawn`ideks paigutatakse laagritesse, kus nad on elanud 20 aastat. Laagritest saavad vahepeal räpased slummid, kus lokkab igasugune kuritegevus. Johhanesburgi elanikud ei suuda ega taha enam limuskitega koos elada. Nii algavad mässud võõraste vastu. MNU ehk Multinational United korraldab laiaulatusliku operatsiooni slummidesse, et viia täide tulnukate ümberpaigutamine linnast välja. Laagrist saab alguse sündmusteahel, mis puudutab nii prawnide kui ka ühe inimelu saatust. District 9`st eritub meeldivat ebaharilikkust. Meeldiv seetõttu, et ei oska kordagi ette aimata, kuhu lugu sind edasi viib. Filmi alguses tutvustavad sotsioloogid ja muud asjatundjad olukorda Johhanesburgis ning mainivad poole sõnaga MNU agendiga juhtunu kohta, kes muutis niigi tulipunktis oleva prawn`ide ja kohalike elanike konflikti plahvatusohtlikuks. Esimene pool filmist oleks kui dokumentaal, kus sündmusi kommenteerivad erinevad asjatundjad ning nende juttu saadavad kaadrid televisioonist, kus kantakse üle live videolõike prawn`idega toimuvate probleemide illustreerimiseks.
Väga intrigeeriv lähenemine, mis annab tulnukale kui millegile väga ulmelisele realistlikku suuna, sest neid kujutatakse meile harjumuspäraste kanalite kaudu. Käsikaamera stiilis üles võetud kaadrid on kiiduvärt, kuivõrd iga selline hetk muutus automaatselt palju elavamaks ning põnevamaks. Iga tulnukatega seotud uudiskünnis oli palju huvitavam, kui seda rikastasid kommentaarid ja kohalikke elanike arvamused. Umbes poole filmi pealt dokfilmi stiil hajub ning esile kerkivad hand-held kaamera ning pärast seda kerkib erinevate stiilide segust esile meile kõigile teada tuntud film, mis endiselt laseb pingelisemaid hetki näidata läbi kõikuva kaamera. Neil Blomkamp on töötanud 3D animaatorina ja ma arvan, et see tõik annab kuidagi väga palju juurde asjaolule, et filmis leidub ülimalt detailseid kaadreid ning ei puudu ka stseene, mis kerkivad üldpildist kõige enam esile. Filmi alguses murtakse tundmatu päritoluga õhulaeva sisse ning sealt ei leita seda, mida tavaliselt pakutakse. Ei leita sealt kõrgtehnoloogiat ning tulnukaid, kes on valmis universumi saladusi jagama. Leitakse hoopis tuhandeid kui mitte miljoneid räsitud olemisega poolsurnud limuskitele sarnanevaid tulnukaid. Antud koht ongi hetke olemuse loomise tipp, sest pime ruum, mida valgustasid ainult uudishimulike inimeste taskulambid, oli tegelikult tohutu saal, kust õhkus niiskust ning lõhnas rooja järele. Värvide kombinatsioon andis edasi tõeliselt reaalse tunde, mis võib sarnaneda rõske katakombiga, kus lehkab surma järele. 
Filmi üldine atmosfäär on loodud toetamaks ideed nii, et tulnukad sobiksid inimeste maailma ja oleks suuteline näitama, et teisest maailmaruumist pärit organism ei pruugi ollagi nii erinev kui me seda arvame olevat. Ka inimene võib vajadusel looma kombel käituda ja alavääristada kõike, mis on temast nõrgem. Rassism imbub välja tulnukate väärkohtlemises nende välimuse ja arusaamade tõttu, mis ei saagi olla sarnane inimese arusaamadega, aga kui sa ei ole meiega, siis oled sa meie vastu ja nii hakatakse tulnukaid ära kasutama, aga samal ajal säilub nende vastu teatud hirm, sest tegelikult ei tunne neid keegi. Poliitiline tagapõhi kajastub suurkorporatsioonide salajastes soovides õppida tundma tulnukate biotehnoloogiat, aga seda varjatakse rahuvalvajate nime all, kuid tegelikult koheldakse prawn`e nagu oleksid nad mitte midagi enamat kui kergesti laiaks litsutavad prussakad. Film suutis olla poliitiliselt mõnusalt terav ja lõi sageli ka kõige häirivamate momentide ajal naelapea pihta.
Filmi tehniline pool tundub olevat eriliselt suure rahasumma olemasolu tõttu niivõrd detailiderohke ja ümbrusega kokkusobituv, aga film toodeti 30 mln. dollariga, mis on ulmeka kohta märkimisväärselt väike summa. Eriti kui silm puhkab roboti peal, mis on liikudes hirmuäratavalt graatsiline ja on kaetud CG-ga, mis teeb silmad ette paljudele selle aasta hittfilmidele, kus arvati pakutavat väga tõepärast CG-d. Roboti roostevärvus ei paista eriti silma, sest seda pole rõhutatud nagu oleks see värske värv. Kõik robotid sulanduvad oma keskkonda nii sobivalt, et nad tunduvad olevat selle lahutamatud osad. Sellist CG-d nimetaks ma jalustrabavaks. Actionstseenid on leidlikult ning üllatusi pakkuvalt koostatud, mida saadab pidevalt adrenaliini pumpav kõikuv ja hüppav kaamera. Särtsu lisavad veel mitmed erinevad huvitavad kaameravõtted. Linna kohal hõljuv emalaev on sama võimas nagu see oli seda Blomkampi lühifilmis "Alive in Joburg". Kaader massiivsest laevast on kui kunstiteos, kus pole ühtegi autori vääratust ja mida võib nimetada autori perfektsuse suurimaks saavutuseks. Film suudab olla päris verine, mida ma tegelikult üldse ei oodanud. Gore`i ilmneb kõige rohkem lõpupoole, kus leiab aset kõige suurem lahing. Tulnukaid nimetati siis prawn`ideks, sest nad sarnanevad millegi putuka ja limuski vahepealsele. Tulnukate CG ei suutnud kordagi tekitada mõtet, et tegu on lihtsalt arvutiga genereeritud kujutisega, vaid et tegu on lihast ja luust tegelasega, kellele saab kaasa elada.
Olen lugenud, et kõiki tulnukaid kehastas üks ja sama inimene, kui välja arvata suurema rahvahulgaga stseenid. Prawn`id olid ühteaegu jäledust ja õõva tekitavad, sest ega vaatajagi ei tea, mis nad on ja kust nad tulevad ja milleks võimelised on, sest vaatajale ei selgita film kordagi, miks kosmoselaev Maale saabus. Mida meile antakse, on spekulatsioonid ja kellegi arvamused, aga mitte ühtegi fakti. Kõige enam meeldis filmi suhtumine tulnukatesse. Nad lihtsalt saabusid meile teadmata põhjustel ja neid tutvustatakse esmalt inimeste emalaeva tungimisel. Siis keritakse aega 20 aastat edasi ning vahepealset täidetakse taas dokfilmi stiilis televisiooni ülekannetega. Mulle pakkus film eriliselt palju just seetõttu, et sellise idee, ülesehituse ja teostusega filmi pole ma varem näinud. Filmi teisel poolel hakkasid küll ilmuma esimesed Hollywoodi stambid, aga need kõik leidsid endale kiirelt lõpu hoopis omalaadsemate lahendusviisidega. 
Filmi peategelaseks võib lugeda MNU agenti Wikus Van De Merwet, kes on oma olemiselt midagi nohiku ja väga teotahtelise inimese vahepealset. Kui film on Blomkampile lavastajadebüüdiks, siis samas on see esimene näitlejatöö Sharlto Copley`le, kes kehastas Wikust. Copley suutis oma tegelaskujuga tekitada koomikat ning hiljem traagikat. Wikus on naljaka kõnemaneeriga agent, kes armastab oma tööd ning ajab prawn`e nende kodudest rõõmuga välja. Samas ei kohku ära ka nende mõnitamisest või muul viisil halvasti kohtlemisest, kuid üldjuhul püüab ta alati leida rahuliku lahenduse mistahes ohtlikuks muutunud olukorrale. Wikusest saab MNU manipulatsioonide ohver ning ainuke koht, mis pakub talle asüüli, on maailma tähelepanu all olev 9. rajoon. Seal tuleb tal oma senised arvamused prawn`ide suhtes ümber hinnata ja saavutada eesmärke, mis enne tema elust väga kaugel olid. Ilma suuremate sisupöördete avaldamiseta võin öelda, et vaataja ei oska ette aimatagi, mis Wikusega juhtuma hakkab ja mida kõike ta läbi elama peab ning kuivõrd tähtsaks prawn`id filmi suhtes tegelikult muutuvad. 
Vaatamata lavastaja originaalsele ideele ning omalaadsele teostusele ei kao 9. rajoonist need küljed, mis teevad filmist filmi. Siit võib leida armastust, arusaamist, poliitikat ning vastuhakku rõhujatele. Kui lisada siia veel võimsad actionstseenid, siis muutub film lisaks millegi väga uuele veel meelelahutuslikuks, aga kordagi ei kao ära kõike koos hoidev sisu. Tegelaste sümpaatsus ja nende püüdluste lõpptulemus ei kaota maad rebestava mõllu sees kordagi oma tähtsust, vaid mida rohkem film edasi areneb, seda enam lähedasemaks Wikus ning Christopher (prawn) muutuvad. Hea on vaadata filmi, mis suudab oma tegelasi ja sisu lõpuni välja viia, aga pakkuda samal ajal kõike muud, mis nõrgema filmi puhul muutuks liialt domineerivaks. Blomkampi ja Copley teed ristuvad võib olla veel tulevikus. Paistab, et plaanivad teha filmile järje. Järje kohta niipalju, et materjali jaguks küll ja sellise lõpplahenduse puhul võib välja mõelda päris mitmeid stsenaariume, millest osa mainiti ka lõpukommentaarides. Minu reegliks on see, et kui film kummitab peas ka teisel päeval pärast vaatamist, siis peab nähtu ikkagi midagi väga erilist olema ja seda District 9 tegigi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar