Vaatamata esmapilgul eriskummalisele pealkirjale ei räägi
20 sigaretti suitsetamise kahjulikkusest, vaid sõjast, täpsemalt Iraagist, selle tagajärgedest ja mõjust ohvritele ning lähedasi kaotanud omakestele. Suur ports filmist läheb muidugi ka kriitikanoole alla, mis väljendub vale inimese kangelaseks tembeldamise ja meediapommi plahvatamisega, kuid seda mitte sõja kahjulikkuse mõistes, vaid sõjas käinud ja viga saanud sõdurite ülistamise ja nende sõjakoldesse saatmise põhjuste jaoks õigustuste otsimise suhtes. Itaalia režissööri
Aureliano Amadei debüütfilm on sageli tehniliselt võrratu, mitme tasandiga eksperimenteeriv, kuid kandvaks jõuks ei ole mitte sõjaolukorda tehniliselt pilkupüüdvalt ja seetõttu sisuliselt põnevalt edasi viiv läbimõeldud ja uusi võtteid pakkuv režii, vaid samanimeline peategelane Aureliano, kes olles ise veendunud patsifist, satub Iraaki juhuse tahtel ja see juhus maksab talle peaaegu tema elu. Soovist saada režissööriks järgneb ta nime teinud Stephano Rollale, kes pakub Aurelianole võimalust olla režissööri abi tema uue sõjateemalise filmi juures. Õhku ja posilikku naiivsust täis Aureliano võtab pakkumise vastu ja lähebki sinna, kust targad mehed eemale hoivad. Aureliano on energiline, ta pole suu peale löödud, ta tervameelitseb ja suudab kontakti luua ka kõige ebatõenäolisema isikuga. Selline on filmi stiil esimese 20 minuti jooksul.
Näeme kõike läbi Aureliano teadmatust, kuid siirast rõõmu täis silmade. Olles enda arvates patsifist ei tea ta sõjast midagi, kuid Iraaki jõudes pekstakse temast suhkruvatt välja ja lüüakse reaalsusega lagipähe, millest ta peaaegu et ei toibugi, kuid taas elavate maale jõudes saab temast meedia, poliitika ning omakeste huviobjekt, kelle juttu väänatakse pressi jaoks, kellest jäetakse mulje kui tõelisest kangelasest, kes ei andnud alla. Nii tuuaksegi esile tõik, et seepärast me sõdimegi. Vaadake, mis nad meie sõduritega, meie lastega tegid. Aureliano püüab Iraagi reaalsusest toibuda, kuid olles läbi elanud midagi niivõrd traumaatilist on ta silmaring avanenud. Sõbrad surid tema silme all samal ajal kui Iraagi lapsed vedelesid surnutena tänaval. Prioriteet on kaitsta sõdureid ja väliskülalisi, aga pommitamise käigus lähedasi kaotanud kohalikud? Mis nendest saab? Kes neid lohutab? Kes kaitseb nende lapsi? Aureliano satub täpselt selliste ja väga tuntud omakasupüüdlike ja poliitiliste intriigide lõksu, mistõttu kaotab film suure osa oma võlust. Sama palju kui olen väsinud Iraagi sõda käsitlevatest filmidest, olen väsinud kahtlastel asjaoludel alanud sõja pihta käiva kriitika välja lugemist igast teisest filmist, kuid seda üksnes siis kui see on liiga ilmselge ja hakkab varjutama muud olulist nagu ühe mehe vintsutused elamaks üle elu keskele löödud augu piinarikast paranemisperioodi. Algselt filmimees, kuid hiljem kogemust kirjamees, kes kirjutas oma mälestused ja arusaamad raamatuks, kuid endised patsifistidest kamraadid nimetavad teda oma väärtushinnangute mahamüüaks. Kellel on õigus? Ühel inimesel, kes on omal nahal kogenud sõja mõju või protestijal, kes teab reaalsest lahingust sama palju kui
Call of Duty.
20 sigaretti vaatama minnes ei osanud ma midagi oodata. Olin kõigeks valmis, kuid tulemus üllatas mind vägagi positiivselt. Kui sisuline sõnum kõrvale jätta, siis peaks kohe mainima, et filmi režii on fantastiline, sest muudab lahingukogemuse vaataja jaoks väga intiimseks või siis panebki vaataja nägema läbi Aureliano silmade ja seda kõige otsesemas mõttes. Aureliano vaatenurga kaudu kogeme igat pingelist olukorda, mis eelneb põhisündmusele ja kui Aureliano elu muutnud hetk saabus, siis ei jõudnud vahel tähele pannagi, kuidas tavaline kõrvalt või selja tagant jälgiv kaamera oli üle läinud Aureliano POV-ks elik kõik läbi tema silmade. Rünnaku ajal ei suutnud ma kohe aduda, mis täpselt juhtus, kuid siis pildist õigeid detaile märgates saabus selgus loetud sekundite jooksul. 20 sigaretti pole lahingutegevusest Iraagist, vaid selle mõjust, mistõttu on filmis ainult üks tõeline lahinguepisood, mis on nii intensiivne, jõuline, armutu ja pilkupüüdev, et rohkemat polegi vaja. Aureliano kehastanud Itaalia näitleja mängis kenasti välja hooletu ja muretu filmimehe. Seejärel võttis ta kohe ette valudes piinleva sõjaohvri rolli ja siis justkui poleks sellest piisanud muutus aeglaselt haiglavoodis vaevlevaks kõrvalkahjuks, keda hakati usinalt ära kasutama. Aurelianot kehastanud Vinicio Marchioni jaoks on tegemist teise suurema filmirolliga, kuid kogenematusest polnud tema etteastet jälgides märkigi. Kaader, mis järgneb plahvatusele, on filmi vast üks mõjusamaid hetki. Üleni verine, haavu täis ja kisendav Aureliano tõstetakse auto kasti. Tema sülle tõstetakse ilmselt plahvatuses surma saanud väike poiss. Aureliano on täis ängistust, kaastunnet, valu ja surmahirmu - kõik need emotsioonid mängib Marchioini tõetruult välja ja see ei kajastu mitte ainult tema näitlejatöös, vaid ka režiimeisterlikkuses ehk oskuses tuua kõikvõimalike audiovisuaalsete vahenditega stseenis esile see kõige olulsiem ja toetada näitlejamängu, nii et kumbki üksteist üle ei mängiks.
Tavaline, kuid näitlejate tõttu nauditav algus on ainuke suurim komistuskivi muidu efektselt lavastatud ja pinevalt kirjutatud sõja tagamaid kujutavas filmis, mille trumpkaardid on režissööri andekus ja oskus kasutada korraga erinevaid stiile, võtteid ja need korralikult koos tööle panna ning muidugi lugu ise, mis ei paelu mitte põhiolemuse, vaid hoopis nutika dialoogi, dramaturgiliselt tugeva struktuuri, põnevate karakterite ja näitlejate valikute pärast. Muul juhul oleks taas tegu järjekordse filmiga Iraagi konfliktist. Miks 20 sigaretti? Nii palju ta soovis, tahtis ja suutis teha. 7/10
Vaatamata esmapilgul eriskummalisele pealkirjale ei räägi 20 sigaretti suitsetamise kahjulikkusest, vaid sõjast, täpsemalt Iraagist, selle tagajärgedest ja mõjust ohvritele ning lähedasi kaotanud omakestele. Suur ports filmist läheb muidugi ka kriitikanoole alla, mis väljendub vale inimese kangelaseks tembeldamise ja meediapommi plahvatamisega, kuid seda mitte sõja kahjulikkuse mõistes, vaid sõjas käinud ja viga saanud sõdurite ülistamise ja nende sõjakoldesse saatmise põhjuste jaoks õigustuste otsimise suhtes. Itaalia režissööri Aureliano Amadei debüütfilm on sageli tehniliselt võrratu, mitme tasandiga eksperimenteeriv, kuid kandvaks jõuks ei ole mitte sõjaolukorda tehniliselt pilkupüüdvalt ja seetõttu sisuliselt põnevalt edasi viiv läbimõeldud ja uusi võtteid pakkuv režii, vaid samanimeline peategelane Aureliano, kes olles ise veendunud patsifist, satub Iraaki juhuse tahtel ja see juhus maksab talle peaaegu tema elu. Soovist saada režissööriks järgneb ta nime teinud Stephano Rollale, kes pakub Aurelianole võimalust olla režissööri abi tema uue sõjateemalise filmi juures. Õhku ja posilikku naiivsust täis Aureliano võtab pakkumise vastu ja lähebki sinna, kust targad mehed eemale hoivad. Aureliano on energiline, ta pole suu peale löödud, ta tervameelitseb ja suudab kontakti luua ka kõige ebatõenäolisema isikuga. Selline on filmi stiil esimese 20 minuti jooksul.
Näeme kõike läbi Aureliano teadmatust, kuid siirast rõõmu täis silmade. Olles enda arvates patsifist ei tea ta sõjast midagi, kuid Iraaki jõudes pekstakse temast suhkruvatt välja ja lüüakse reaalsusega lagipähe, millest ta peaaegu et ei toibugi, kuid taas elavate maale jõudes saab temast meedia, poliitika ning omakeste huviobjekt, kelle juttu väänatakse pressi jaoks, kellest jäetakse mulje kui tõelisest kangelasest, kes ei andnud alla. Nii tuuaksegi esile tõik, et seepärast me sõdimegi. Vaadake, mis nad meie sõduritega, meie lastega tegid. Aureliano püüab Iraagi reaalsusest toibuda, kuid olles läbi elanud midagi niivõrd traumaatilist on ta silmaring avanenud. Sõbrad surid tema silme all samal ajal kui Iraagi lapsed vedelesid surnutena tänaval. Prioriteet on kaitsta sõdureid ja väliskülalisi, aga pommitamise käigus lähedasi kaotanud kohalikud? Mis nendest saab? Kes neid lohutab? Kes kaitseb nende lapsi? Aureliano satub täpselt selliste ja väga tuntud omakasupüüdlike ja poliitiliste intriigide lõksu, mistõttu kaotab film suure osa oma võlust. Sama palju kui olen väsinud Iraagi sõda käsitlevatest filmidest, olen väsinud kahtlastel asjaoludel alanud sõja pihta käiva kriitika välja lugemist igast teisest filmist, kuid seda üksnes siis kui see on liiga ilmselge ja hakkab varjutama muud olulist nagu ühe mehe vintsutused elamaks üle elu keskele löödud augu piinarikast paranemisperioodi. Algselt filmimees, kuid hiljem kogemust kirjamees, kes kirjutas oma mälestused ja arusaamad raamatuks, kuid endised patsifistidest kamraadid nimetavad teda oma väärtushinnangute mahamüüaks. Kellel on õigus? Ühel inimesel, kes on omal nahal kogenud sõja mõju või protestijal, kes teab reaalsest lahingust sama palju kui Call of Duty.
20 sigaretti vaatama minnes ei osanud ma midagi oodata. Olin kõigeks valmis, kuid tulemus üllatas mind vägagi positiivselt. Kui sisuline sõnum kõrvale jätta, siis peaks kohe mainima, et filmi režii on fantastiline, sest muudab lahingukogemuse vaataja jaoks väga intiimseks või siis panebki vaataja nägema läbi Aureliano silmade ja seda kõige otsesemas mõttes. Aureliano vaatenurga kaudu kogeme igat pingelist olukorda, mis eelneb põhisündmusele ja kui Aureliano elu muutnud hetk saabus, siis ei jõudnud vahel tähele pannagi, kuidas tavaline kõrvalt või selja tagant jälgiv kaamera oli üle läinud Aureliano POV-ks elik kõik läbi tema silmade. Rünnaku ajal ei suutnud ma kohe aduda, mis täpselt juhtus, kuid siis pildist õigeid detaile märgates saabus selgus loetud sekundite jooksul. 20 sigaretti pole lahingutegevusest Iraagist, vaid selle mõjust, mistõttu on filmis ainult üks tõeline lahinguepisood, mis on nii intensiivne, jõuline, armutu ja pilkupüüdev, et rohkemat polegi vaja. Aureliano kehastanud Itaalia näitleja mängis kenasti välja hooletu ja muretu filmimehe. Seejärel võttis ta kohe ette valudes piinleva sõjaohvri rolli ja siis justkui poleks sellest piisanud muutus aeglaselt haiglavoodis vaevlevaks kõrvalkahjuks, keda hakati usinalt ära kasutama. Aurelianot kehastanud Vinicio Marchioni jaoks on tegemist teise suurema filmirolliga, kuid kogenematusest polnud tema etteastet jälgides märkigi. Kaader, mis järgneb plahvatusele, on filmi vast üks mõjusamaid hetki. Üleni verine, haavu täis ja kisendav Aureliano tõstetakse auto kasti. Tema sülle tõstetakse ilmselt plahvatuses surma saanud väike poiss. Aureliano on täis ängistust, kaastunnet, valu ja surmahirmu - kõik need emotsioonid mängib Marchioini tõetruult välja ja see ei kajastu mitte ainult tema näitlejatöös, vaid ka režiimeisterlikkuses ehk oskuses tuua kõikvõimalike audiovisuaalsete vahenditega stseenis esile see kõige olulsiem ja toetada näitlejamängu, nii et kumbki üksteist üle ei mängiks.
Tavaline, kuid näitlejate tõttu nauditav algus on ainuke suurim komistuskivi muidu efektselt lavastatud ja pinevalt kirjutatud sõja tagamaid kujutavas filmis, mille trumpkaardid on režissööri andekus ja oskus kasutada korraga erinevaid stiile, võtteid ja need korralikult koos tööle panna ning muidugi lugu ise, mis ei paelu mitte põhiolemuse, vaid hoopis nutika dialoogi, dramaturgiliselt tugeva struktuuri, põnevate karakterite ja näitlejate valikute pärast. Muul juhul oleks taas tegu järjekordse filmiga Iraagi konfliktist. Miks 20 sigaretti? Nii palju ta soovis, tahtis ja suutis teha. 7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar