Kõrboja peremees

Film Anton Hansen Tammsaare Kõrboja peremehest on loomult sama klassikaline ja eestipärane kui romaan ise. Kahe põhitegelase areneva suhte taustal kujutatakse üht ajaperioodi, kus põrkusid maa-ja linnaelu ja muutused väärtushinnangutes. Tol ajal hinnati arukat töömeest kõige kõrgemalt ja kui keegi nagu Katku Villu tüüpi mees tegi teisiti, siis vaadati teda ka hoopis teise pilguga ja ei peetud õigeks töömehekski, kuid seda oli ta nii hingelt kui ka südamelt. Villu ei soovinud olla niivõrd kammitsetud nagu oli tema isa ja tema isa enne teda. Ta oli hingelt vaba mees, kes mõistis teha ka tööd, kuid ta planeeris rohkem kui ära tegi ja see kasvatas tema mainet Katku peremehe loru pojana. Kõrbojale saabub peretütar Anna, kes peab otsustama, kas võtab talu endale või annab võõrastele. Kaks erinevate soovide ja ihadega inimest kohtuvad ning nende vahel areneb suhe, mis on tormine nagu kevadine suurvesi. Tammsaare pidevaks jooneks on see, kuidas külajutud mõjutavad raskete valikute ees seisvaid inimesi, kuid selles peitub tegelikult nii palju enamat, sest kui otsuste tegemist lükkavad edasi külajutud, siis on see esimene märk valikute ees seisvate ebakindlusest ja suutmatusest otsustada, mis on hea ja mis on halb

Tammsaare ei olnud kunagi küll niivõrd lihtlabane, aga nagu "Tõde ja õiguski", kujutas ta tolleaegset elu läbi natuke värvikamate tegelaste, sest olgem ausad, see elu polnud tõesti niivõrd huvitav ja põnev, et seda saaks ilma ilustamata ja põnevaks muutmata esitada, aga Tammsaare on sel alal meister ning kui teha tema romaan ekraaniteoseks tuleb kasutada võimalikult palju filmilikke võtteid, et jõuda järele Tammsaare suurepärastele kirjeldustele ja sellega on Paul Eerik Rummo ja Leida Laiuse kirjutatud stsenaarium hästi hakkama saanud ja kiitust väärib näitlejaid ja võttepaiku toetav asjakohane operaatoritöö ja olustikku oluliselt mõjutav lavastajatöö. Kõrbojale saabunud Anna on vaikse iseloomuga linnanaine, kellelt oodatakse isa ja ema poolt suuri otsuseid, mis mõjutaksid otseselt Kõrboja saatust. Villu on üksik vaba hing, kes käitub kui väike laps ja käib põikpäiselt Kivimäel kive lõhkamas, et teha teoks isa kunagine unistus harida üles kivine pinnas.
Isa loobus sellest, kuna pinnasel olevate kivide all oli veel kive, mistõttu tundus plaan see maa harida mõttetu. Siit kasvab välja esimene ja tähtsaim mõte – kas anda alla kohe pärast esimest suuremat takistust või rügada edasi teades, et tulemust ei pruugi kunagi tulla ja lootused jäävadki lootusteks. Villu püüab endale ja teistele tõestada, et võib pooleli jäetud tööd lõpetada ja miski ei saa teda takistada. Seetõttu satubki ta külajuttude tule alla.  Anna ei tunne end perenaisena, kuid tuleb välja, et mõistab väga hästi tööd teha vaatamata sellele, et peab talu, kus pole peremeest. Nii satub ka tema samasse olukord, kus sipleb ka Villu, kes temast ümbritsevast suurt välja ei tee, kuid sisimas on temagi teiste kiidusõnade ootel. Villul on ka peidetud pool. Ta veetis pika aja vanglas inimese tapmise eest. Külainimesed ei julge talle seda nina alla hõõruda, sest kardavad Villu uueks ohvriks saada. See kartus on küll väike, kuid seegi lisab tuld sellesse, kuidas temasse suhtutakse ja mida tema kohta räägitakse. Süütust kokkupuutest Anna ja Villu vahel kasvab külainimeste silmis välja Villu soov saada Kõrboja peremeheks või siis vastupidi – Anna soov naituda Villuga.

Kõrboja peremees on suures osas ilusti üles võetud. Näidates valituid looduskaadreid rabast, sündmusterohkest jõest, neetud Kivimäest, Kõrbojast ja Katkust, saame aimu, milline oli loodus ja kuidas seostati metsailu rutiinse saagikoristuse või põlluharimisega. Nüüdisajal on palju räägitud, et eestlane on minetanud oma metsaarmastuse ja asendanud selle urbaniseerunud linnastuga, kuid Kõrboja peremees tuletab meelde aega, mil pidutseti metsa vahel ja suhteid tehti klaariks samblal istudes. Rohkemat polnudki vaja, aga nüüd kasutame suhtlusvahendeid, et öelda paar sõna armastatuile, kui aga saaks tegelikult nendega kokku saada ja avaldada armastust kaasale silma vaadates. Villu ja Anna vaheline suhe on alguses ilus ja kena, kuid külainimeste teravalt laksavad keeled mõjuvad salvavalt ja tekitavad hingehaavu kohale, kus neid enne ei olnud.

Taas tekib igipõline heitlus armastajate vahel – kui sa mind armastad, siis jäta mind maha, sul on minuta parem. Kas nii räägib egoist või jäädavalt armunud inimene, kes ohverdab armastatu nimel kas või enda heaolu? Kui aga armastatu ei soovi ohverdust, vaid kaasat sellisena nagu ta on, siis kas olukord on lahendatud? Kõrboja peremehe puhul paraku mitte, sest Villu oli uhke ja hakkamist täis. Kui aga sandistada hakkaja inimene ja öelda talle iga päev, et mis sa sant töötad, siis kaob ka uhkus. Kui kaob uhkus, siis ei ole Villu taolisel mehel endaga midagi peale hakata. Parem on kaduda ja mitte jääda nagu rist kaenlas Annale tüliks ja külarahva naerualuseks. Tänapäeva ühiskonnas on avalik arvamus väga oluline isegi siis, kui isik sellest ei hooli, sest arvamusest võib sõltuda töötaja sissetulek ja maine, mida on konkurentidega võisteldes niigi raske hoida. Ka Kõrbojal on teiste arvamus tähtis, kuid sugugi mitte sellises mastaabis nagu praegu, aga isegi tollal sõltus talutööliste arv talu mainest ja taluperemehe oskusest hoida talu korras.

Villu kinnisidee lõhkuda iga päev Kivimäel kive oli alguses naeruväärne tegu, sest usutakse, et kui tema isa sellega hakkama ei saanud, siis ei saa keegi. Inimesed on keerulised ning just seetõttu tegutseme me imelikult nagu oleks lollus pähe löönud. Villu lõhkus kive omadel põhjustel ja see, et keegi teine sellest aru ei saanud, oli nende mure, kuid kaua sa elad naerualusena, kui saaks asja kohe südant puistates ära klaarida, aga nagu pole elu lihtne, nii pole lihtne ka end avada. Anna asub samuti uue perenaisena tööle, et olla üle juttudest, et temal ei olegi peremeest. Saab ka ilma. Ega tööd siis tegemata jää, aga traditsioon on midagi sellist, mida on väga raske murda. Veel raskem on veenda teisi, et vahel võiks ka teistmoodi. See ei ole kunagi hästi välja kukkunud ja nii juhtub ka Kõrbojal. Kõrboja perenaise isa vastuseisust hoolimata otsustab Anna võtta peremeheks Villu, kuid see plaan lükkub edasi Villule silma maksnud õnnetuse tõttu, mis sandistas ta hinge, kuid keha töötas endise jõuga, aga mis kasu on kehast kui hing on paigast ära? Villu esindab osaliselt eestlase hinge.

Temas on olemas kõik omadused – asjalik, töökas, vastupidav, kannatav, kritiseeriv, oma probleemide kallal ise nokitsev, suure suu ja kuldkõriga. Temas on puudu meile omased miinused, mida on raske nii nimetatagi. Ehk siis eripärad? Anna esindab teist külge eestlaseks olemisest. Ta on mõtisklev, vaikne, endassetõmbunud ja suhtlusaldis ainult kõige lähedasematega. Eestlane pole uhkeldaja tüüpi ja ei ole ta ka alati esimene. Näiteks kui kooli tuleb võõras õppejõud ja peab loengu tervele auditooriumile, siis pole küsimuste esitamise alguses ühtegi kätt, mis innukalt rabeleks. Pigem vaadatakse pastakat, oodatakse, kuni paar-kolm inimest on pärast mõneminutilist piinlikku vaikust esitanud paar küsimust ja alles siis avatakse end peaaegu täielikult. Niisamuti on olukord Anna ja Villu vahel. Alguses ei juleta rahvakogunemistel käest kinni võttagi, kuigi soovi selleks on. Selle asemel vahetatakse meelaid pilke, mis võivad vale mulje jätta nii teistele kui neile endile. Paljud asjad on armastajate vahel selgusetud ja ainult seetõttu, et kumbki pole võimeline südant puistama. Alles pärast mitmeid tragöödiaid ja hingehaavu alustatakse kahekõnet tunnete ja tegelike soovide põhjal, kuid siis võib olla juba liiga hilja ja tagajärjed kipuvad olema ikka kurvad. Väga meeleolukad olid hetked, kui sai näha Villut ja Annat tantsimas, sest siis tekkis tunne, et miski muu peale tantsimise ei loe, on ainult see hetk ja need inimesed, kuid maagilisse olekusse ei jääda liiga kauaks ja nad kistakse kohe uuesti tunnete sasipuntrasse ja kõlakatest levivate mürgiste sõnade virvarri.

Hoolimata sellest, mis teised arvavad, soovib Anna endiselt Kõrboja peremehena näha Villut. Visates kõrvale uhkuse ja au, soovib Anna Villut, kuid Villu ei suuda nii kergelt oma rüüd eemaldada ja seetõttu ta langebki koos rüüga nagu plahvatuse saatel õhku paisatud Kivimäe kivi, jättes maha kõik, kes teda armastasid ja tekitades uusi hingehaavu. Valitud näitlejad esitasid Tammsaare tegelasi hingestatult ja mõtestatult. Vanu Eesti filme on tore vaadata kas või seetõttu, et praegu pole võrreldes Kõrboja peremehega tehniliselt väga palju muutusi olnud, uued on näitlejad ja ideed, aga usun, et see teebki Eesti filmist Eesti filmi, sest kui mõelda, siis kujutame alati ajalugu, ühiskonda ja inimesi, kes ei suuda või ei taha enam olla võis siis pannakse täiesti tavalised kodanikud kummalistesse olukordadesse, millest nad üritavad küll välja rabeleda, kuid tulutult. Arvan, et uut Eesti filmide lainet iseloomustabki vana hävituslik tendents, mis viib tegelase kuskilt kuhugi, aga mitte sinna ja tagasi.

Villu kohutav lahendus olukorrale ei toonud Kõrboja õuele lohutust, vaid leina ja hingepiinu, kuid alati kasvab kurbusest rõõm, tigedusest lahkus, pimedusest valgus ja leinast terve hing, mis annab jõudu ja jaksu jätkata ning hoida kinni kallitest mälestustest. Kõrboja peremees mõjub suhteliselt muutlikuna, viies vaataja romaanis kirjeldatud aega ja lastes tal looga kaasas käia ja mõista valikuid, mida peategelased kohe teha ei suuda, kuid oma südametes on nad valiku juba teinud. Asi pole valikutes, asi on mõistmises. Olles ümberjutustus tuntud loost, sisaldab film praegugi olulisi mõtteteri. Tammsaart ei ole kerge lavastada, aga filmi tehes peaks mõistma seda, mida tahtis öelda autor ja rohkem pole vajagi, sest miks urgitseda ääres, kui saab ka kohe sisse minna.