15. PÖFF - Cave of Forgotten Dreams

Werner Herzogi koopadokk Unustatud unelmate koobas valmis koostöös Kaspar Kallasega, kelle nime on mainitud seoses Eesti esimese 3D lühifilmiga Lootus 3D ja James Cameroni maailma kõige edukaima filmiga Avatar. Kallase, Herzogi ihuoperaatori Peter Zeitlingeri ja vapustava tehnilise meeskonna koostöös on valmis saanud imeilus vaade 30 000 aasta vanusesse koopasse, milles ringi jalutades jääb mulje nagu oleksid toonased elanikud lõpetanud oma joonistused alles eelmine päev. Ainult paari meeskonnakaaslasega 1994. aastal avastatud ja nüüdseks turistidele suletud koopasse langemine on korraga nii müstiline kui ka ääretult maagiline vaade kellegi kunagisse argipäeva, ellu ja mõtteisse, uskumustesse ja spirituaalsesse maailma. Herzog suunab kaamera sellele, mis muudab Chauvet koopad eriliseks ja senini mõistetamatuks – suletud habras keskkond, kus on ainult üks kindel tee. Teelt kõrvaleastumine hävitaks niigi ainult aja ja suletud keskkonna tasakaalu mõjul tervena püsinud pisikese maailma. Kitsastes ja vägagi piiratud tingimustes üles võetud kaadrid annavad edasi sama tunde, mida tundis filmimeeskond koopas olles. Kaadrid liiguvad aeglaselt mööda maalinguid täis koopaseinu, taustal käib vaatajat teise maailma, teise aega edasi viiv imeilus muusika. Herzogi klassikaline narratsioon juhatab meid ammu unustatud paika, kus aeg on seiskunud, kuid ometi kihab elu nii nagu poleks see kunagi seiskunud.

Erinevalt näiteks Grizzly Manist ja Encouters at the End of the World`ist rõhub Herzog seekord rohkem kohale ja selles peituva elu edasi kandvale pildikeelele, aga mitte inimestele. Esindatud on küll asjasse pühendunud teadlased ja koopaga sina peal olevad uurijad, kuid vaid vähesed räägivad kui inimesed, kes on leidnud ukse teise aega ja maailma. Enamuse ekraaniajast saavad faktipõhise jutuga teadlased, kes aina laovad ja laovad fakte. Vähe on neid, kes muutuksid vaataja jaoks justkui karakteriks, peategelaseks nagu Herzogi varasemates filmides. Siinkohal tuleb mängu kindlasti tõik, et filmida oli raske ja kõigele ei saanud keskenduda, oli vaja teha ohverdusi ja koobas võitis, aga kui koobas esindab inimesi, siis koobas ilma inimesteta ei tähenda midagi. Õnneks võttis taas võimust Herzogi kiiks tuua kaamera ette niivõrd huvitavad inimesed, et nad tunduvad ebareaalsed, aga on ometi vägagi päris. Nagu näiteks hallikas-valgete vuntsidega teadlane, kes näitab koopast leitud esemeid ja nende koopiaid. Ta mõjub oma väljanägemise ja kõne poolest kui mõni fiktiivne tegelane, aga ometi ta seda ei ole. Sama käib lõhna järgi veel leidmata koopaid otsiv uurija, kes oli kunagi parfüümide looja ja nüüd otsib kadunud unelmate koopaid.  

Pildikeele visuaalne võimekus on seekord tasand, mis saab  kõige rohkem kiitust, sest viis, kuidas kaadrid on pandud liikuma koopas, mäe kohal, küljel, sees ja ümber, on tähelepanuväärne tehniline saavutus, mida peabki vaatama 3D kinos. Pärast Cameroni Avatari pole olnud ühtegi filmi peale paari üksiku, mille kolmemõõtmelisus oleks olnud oma lisanumbrit - ja tähte väärt. 3D suurendas elamuse mõõtmeni, kus taju lubas arvata, et oled ise koopas ja mägede kohal. 3D lubas publikul olla rohkemat kui lihtsalt teiste jälgija. 3D andis võimaluse minna koos teistega koopasse ja tekitada illusiooni kinosaali kadumisest. Muidugi pole see tehnika veatu. Endiselt on tunda eesplaanil virvendavaid detaile, mis tõmbavad kohe filmist välja, kuigi tagasi sisse pääseda pole enam sugugi nii keeruline. Poleks uskunud, et saan võimaluse näha reaalset 3D-d ajal kui kommertsfilmid pakuvad ainult butafooriat. Herzog poleks Herzog kui tema filmides ei leiduks midagi sobimatut võrreldes tavapäraste dokumentaalfilmidega. Herzogi varasemad filmid on teemaga seotud inimeste tutvustamise ja esitamise poolest inimlikumad, aga mitte kunagi varem pole tema film omanud sellist võluvat mõju ja pildilist omapära.

8/10