15. PÖFF - Minu nunnud 3

Minu nunnud 1 - ülevaade enne festivali nähtud filmidest. Minu nunnud 2 - esimese 8 filmi muljed. Praegu aga järgmise 17 filmi muljed. PÖFF kestab veel kaks päeva ja palju filme on veel vaadata. Vähemalt 11 on veel tulekul.

Täiuslik meel - Perfect Sense
Kirjutasin filmist pikemalt siin. Ebaühtlane ja ebaveenev, aga siiski väärt just kinos vaatamast, sest üldmulje on ilus. Nö. omaette frukt. 

Superclasico
Hea naerutaja. Ideaalne vahepala tõelistele PÖFF-i filmidele. 
Kirjutasin siin.

Unustatud unelmate koobas - Cave of Forgotten Dreams
Herzog on endiselt vormis.
Kirjutasin siin. 

Shimeni tee 89 - No. 89 Shimen Road
Vähe pretensioonikust ja omapära, kuigi kõik võimalused selleks olid olemas. 
Kirjutasin siin.

Lihtne elu - A Simple Life
Ann Hui on põhjusega hinnatud režissöör. Lihtne elu on ehe näide.
Kirjutasin siin.

Me peame Kevinist rääkima - We Need To Talk About Kevin
Tilda Swintonil on palju häid rolle ja Kevini ema Eva roll kuulub parimate sekka. Film sarnaneb paljuski teise minu kõige oodatuima filmiga Martha Marcy May Marlene, kuid seda siiski ainult psühholoogilisest vaatepunktist. Stilistikalt on tegu kahe vastandiga - üks kargab näkku, aga teine närib aeglaselt aina sügavamale ja sügavamale. Filmikunstiliselt on Me peame Kevinist rääkima justkui õudusunenägu, mis tallab kord reaalsuse ja kord jälle unenäolisuse radadel. Rajad ristuvad ja reaalsus variseb. Tervikuna raputab film vaatajat päris armutult. Siinkohal tekibki küsimus selle kohta, et kas ongi vaja konkreetset põhjust kurjuseks või piisab kujunditest ja sümbolitest? Viimane laseks ise pildi kokku panna ja sedagi oma arusaamiste järgi. Üks viimase aja huvitavamaid kinoelamusi. 9/10

Suvemaa - Summerland 

Ilus, lihtne, omapärane lugu Islandilt. Legendid ja uskumused põrkuvad mammona kummardamisega. Head haldjad ja head inimesed küll võidutsevad, aga seda varjutab teatav kurblik alatoon, mis nagu kõik muu traagiline siin filmis, pööratakse jällegi positiivseks. 6/10

Akaatsiad - Las Acacias 
Film, mis hakkas elama oma elu alles lõpus. Kas ainult lõpu nimel tasub vaadata üliaeglase karakteriarenguga ja olematu dialoogiga ning vägagi konkreetseid metafoore täis filmi? Lühifilmina oleks töötanud paremini. 5/10

Türannosaurus - Tyrannosaur 
Täpselt sellist laadi film, kus oleks piisanud ainult natukesest, et film ära rikkuda. Seda aga ei juhtunud. Juhtus hoopis see, et kerkis senise PÖFF-i lemmikute arv. 9/10 

Meie suur masendus - Our Grand Despair
Hästi lavastatud lugu kolme inimese kannatustest. Kannatuste põhjused on erinevad, aga teed eneses rahu leidmiseks kattuvad nagu kahe parima sõbra tunded vanemad kaotanud Nihali vastu. Kultuuriline omapära, ilusad inimesed ja lenasti välja arendatud suhtekolmnurk, mis on palju keerulisem kui välja paistab. 6/10 

Torino hobune - Turins Horse
Filmikunsti pärlite hulka kuuluva Bela Tarri väidetavalt viimane film pole kergete killast. Pikad imeilusad ja nõtked, aga pidevalt muutuvad kaadrid saadavad kahe tegelase rutiinseid tegevusi, kuid Tarri käsitluses on midagi nii ürgset, et iga kaader on elamus omaette. Puhas seisundifilm, mis ei tohiks karastunud filmihuvilisele olla midagi ületamatut, aga tavapublikule kehtib siiski hoiatus, et see pole film igaühele. Tegu on puhta kunstiga. 10/10 

Veealune armastus - Underwater Love
Jaapani pinku eiga nimelisse žanri kuuluv linateos on sisult küll põnev ja huvi lisab ka fakt, et fimi operaatoriks on Christopher Doyle, kuid minu jaoks ei töötanud ei muusika, huumor ega muusikal segatud erootikaga. Kindlasti on tegu huvitava filmivooluga, aga Underwater Love pole ilmselgelt selle stiili parim näide. 4/10 

Lõige - Cut
Päästke tõeline kinokunst, pöörduge tagasi juurte juurde, keerake selg kommertskinole, vaadake vanu klassikuid - nii skandeerib filmifanaatik ja režissöörina kätt proovida sooviv Shuji iga päev tänavatel, kuulutades seejuures ka tõelise kinokunsti surma. Idee, kus fimihuviline üritab takistada tänapäevase kinokunsti allakäiku nii, et laseb end yakuza ohvriks langenud venna ja filmikunsti au nimel kolm või neli päeva raha eest peksta, ei saa olla midagi muud kui geniaalne. Kahjuks mandub idee teostuse, stsenaariumi ja karakterite nõrkuse all, mistõttu mõjub film ligi kahe ja poole tunnise piinana, mille viimased 20 minutit lunastavad peaaegu et kogu filmi muudest pattudest. Need viimased 20 minutit andsid edasi elamuse, mida film ei suutnud vaatajaga jagada esimesed kaks tundi. Huvitavalt alanud, kiiresti sohu langenud, aga lõpus mülkast välja roninud Cut on omapärane elamus, mille lõppu saatis publiku aplaus. 6/10

Artist - The Atist

Homage tummfilmiajastule ja selle hääbumisele helifilmi saabumise järel on tõeline kullatükk. Alates ilusast must-valgest pildist ja lõpetades perfektselt toonase ajastutunnetuse edasi andmisega. Huvitav eksperiment on küll vormilt tummfilm, kuid toob siiski vastavalt sisu arengule sisse nii helifilmi kui ka meile tuntud tavapärase mängufilmi elemendid. Ilus pilguheit ühte kõige hiilgavamasse aega filmiajaloos. 9/10

Süüdi  - Guilty

Prantsuse karm ja realistlik lugu valesti süüdi mõistetud Alain Marecauxist põhineb 2001. aastal alanud skandaalsetel sündmustel. Pedofiilias süüdi mõistetud Alain ja veel 12 inimest mädanesid vanglas kohtunike eksimuste ja liiga otsekohese kohtusüsteemi pärast. Kui tõde päevavalgele tuli, sai sellest prantsuse kohtusüsteemi üks suurimaid häbiplekke. Filmi tuuakse sisse kõik tuntud elemendid alates kiirest, hukkamõistvast ja karjuvat ebaõiglust täis suhtest politseiga ja meedia poolt juba süüdi mõistetud suhtumise mõju kohtuotsusele. Muidugi ei puudu ka kaine mõistuse kadumine, mida põhjendatakse jubeda roima olemusega. Kiired sammud ja isegi liiga tõhus süsteem viis Alain vanglasse, kus algas põrgu teine etapp - enesetapukatsed ja näljastreik ebaõigluse vastu. Philippe Torreton esitus Alain`ina on tõeliselt võimas ja kuna film ise midagi uut ei paku, siis ongi tema kehastatud roll see kandetala, mis kannab filmi võiduka lõpuni. See ja prantsuse filmikunstile omane operaatoritöö, mis loob nii vajaliku pinge kui ka dokumentaalse tunnnetuse. Filmi areng on ise aga sama otsekohene ja jäik nagu kritiseeritav kohtusüsteem. 7/10

Tema saabumise päev - The Day He Arrives

Peaasjalikult filmiinimestest filme väntav Hong Sangsoo uusim on pealtnäha tavaline lugu Souli naasnud režissöörist, kes kohtub seal olles vanade sõpradega, andunud fännidega ning ihaldatud ja kättesaamatu naisega. Vana elu meenutavad sõbrad ja tuttavad sunnivad režissööri oma elu teistmoodi nägema. Hea dialoogi, huvitavate tegelaste ja püsivalt kaasahaarava, kuid küllaltki aeglase tempoga film pole kindlasti igaühele. Vahelduseks on hea vaadata midagi sellist, mis ei püüa sind rabada ega uimaseks lüüa, vaid näitab lihtsalt tükikest elu läbi ühe režissööri nägemuse. 6/10

Martha Marcy May Marlene

Kaua oodatud kaunikene ei valmistanud pettumust isegi siis kui lõpp mõjus nagu oleks nabanöör katki lõigatud. Rahulikult aina sugavamale närivat psühholoogilist karakteriuurimust saadab kaunis ja esialgsele ohvrile eri külgi juurde ehitav kaamera. Tõeline nauding on vaadata suurel ekraanil ilusaid ja tähndusrikkaid suuri plaane, mis haaravad oma kütkeisse. Seetõtu oligi lõpp niivõrd frustreeriv. Kui oled täiesti filmis sees - hingad ja pilgutad silmi filmi kadreeringu rütmis, siis mõjub äkiline lõpp nagu välk selgest taevast, aga ka selline emotsioon oli läbi mõeldud kui selge noot vaatajale lõpust, mis elab edasi isegi siis kui film on läbi ja saalis on viimased tuled kustunud. 8/10