15. PÖFF - Superclasico

Taani valik Oscari kandidaadiks, kuid see ei tähenda sugugi, et film peaks automaatselt kõigile meeldima. Tegu on toreda ajaviitega ja tavaliselt ei tunne toredad ajaviited oscarionu lõhnagi, vaid vaatavad kusagilt kaugelt, kuidas palju tõsisemaid ja soositumaid filmid lähenevad oscarirallile. Võõrkeelse filmi Oscari on peaaegu alati võitnud läbi ja lõhki tõsise teemaga ja väljapeetud stilistikaga traagilised või lihtsalt dramaatilised filmid. Superclasico väärtus ei lange Oscaritele mitte pääsemise tõttu, langeb vaid selle osatähtsus, kuidas filmi reklaamida, kuigi filmi nimi ja sisu on juba piisavalt ligimeelitavad – jalgpall, Argentiina, ilusad naised ning palju nii situatsiooni – kui ka karakteripõhist koomikat, eelkõige siiski viimast, mis ongi filmi üks tugevamaid külgi.

Film liigub mööda väga delikaatset rada pikkides sisse üle ühe korduvaid elemente – huumor, kurbus, nali, kurbus, huumor. See, et lugu leiab aset Argentiinas lisab juurde teatavat võõrapärasust, kaob argisus. Oma naist jalgpallimaale osima läinud taanlase veiniarmastus viib ta kokku keevaliste jalgpalli armastavate kohalikega, kellel kõigil on mängida oma roll. Oma tähtsus on ka baaris aega veetval ja elu üle järele mõtleval veinimeistril, kes annab muu jutu käigus edasi ka nõu, kuidas peaks üks taanlane lahendama tema juurest põgenenud naise olukorra.Armastust, nalja, head veini, jalgpalli ja ootamatutesse olukordadesse sattuvaid tegelasi jagub täpselt nii palju, et silme eest ei lähe kirjuks nagu Kusturica filmides, aga samas on kõik meeldejäävad. Lihtne komöödia, millel on midagi öelda, aga kui jätab ütlemata, siis pole hullu, sest jälgida on ka kõike muud. 7/10