Into the Wild

Pole varem ühtegi Sean Penni lavastatud filmi näinud. Neid pole küll palju aga ikkagi. "The Pledge" on vist ainuke, mida olin varem poole silmaga näinud. Nüüd aga arvan, et vaatan ka selle uuesti üle, sest poole pealt filmi nägemine pole täisväärtuslik vaatamine ja arvan, et asi on seda väärt ka. "Into the Wild" on kindlasti Penni seniste tööde tipp. Filmiliselt on tegemist vapustavaid loodusvaateid pakkuva ning inimsuhteid ja ühiskonda lahkava meeldejääva filmiga. Sisu järgi tundub lihtne aga filmile keeratakse vastav vint peale, mis muudab lihtsa keeruliseks aga samas kergesti mõistetavaks. Oleneb inimesest muidugi. Mulle pakkus film nii silmailu, mõtteid tekitavat sisu kui ka huvitavaid karaktereid, kelle elud mingil määral Chris McCandlessi mõjutasid.

Chris McCandless suundub pärast ülikooli lõpetamist pikale reisile, mille sihtkohaks on Alaska. Teele ei võta ta kaasa ei raha ega väärisesemeid. Kaasas on ainult eluks vajalik. Teel kohtab ta erinevaid inimesi, kes muudavad tema suhtumist elusse, mis oli rikutud mõnevõrra häiritud lapsepõlve ning asjade liigse väärtustamise tõttu. Film on jagatud nö. tegevusse, põhjusesse ning tagajärge. Tegevus ehk kuidas tema reis kulges. Põhjus ehk kogu filmi vältel näidati tagasivaateid Chrisi ellu ning anti põhjuseid, miks ta üldse reisile läks ning iseloomustati teda. Tagajärg ehk Chrisi lahkumise mõju vanematele, kes mõistavad läbi selle, mida nad kaotanud on ning mida valesti teinud on. Samuti läheks tagajärgede alla ka Chrisi karm elu Alaskal, kus ta püüab teel õpitud teadmisi kasutada ning õpib, et alati ei lähe asjad nii nagu plaanitud. Kõige enam meeldis Penni avatud lähenemine. Kõike näidati avaralt. Ei tehtud kompromisse teemasse sisseelamisel vaid näidati kõike puhtal kujul. Näiteks inimesi, loodust, toiduhankimist ning surma kujutati tavaliselt. Ei muudetud midagi kunstiliseks ega ei lähenetud asjadele liiga kergesti. Kirjeldamatult kenad olid avatud vaated mägedele ning üleüldse kõikvõimalikule loodusele. Chrisi hetked looduse keskel (näiteks lumisel mäeastangul) andis justkui mõista looduse sisemisest võimsusest. Näidati Chrisi aga ta justkui embas teda ümbritsevat loodust. Kena. Pole muud öelda. Kindlasti on montaaži poole pealt paremini tehtud filme, aga siin oli kõik justkui ideaalne. Ei taha küll üle ülistada aga niisugused on mul emotsioonid siiani paar päeva tagasi nähtud filmi suhtes.

Minnes Chrisi rännaku põhjuste juurde, siis meeldis mulle just seesugune lähenemine, et näidati reisi ja siis oli sinna sisse pikitud mälestused kodust ning Chrisi õe jutustus kodustest ja kuidas tema lahkumine neile mõjub. Alguses olid mõtted segaduses, sest esimese asjana kargas pähe, et tegu on rikka tüübiga, kes pole kunagi puudust tundnud ning nüüd tahab kodust lahkuda, sest talle ei meeldi ühiskond ning vanemate materiaalsete asjade üleväärtustamine. Mida film edasi, seda rohkem mõistsin, et pole vahet, kas oled rikas või vaene, tema teguviis oli põhjendatud ja seda kohe väga hästi. Kui mõni mees oleks sellel teemal teinud lihtsalt on the road movie, siis Penn tegi midagi enamat, sest film andis mõtlemisainet paljudel teemadel ja sisaldas kõike muud kui ainult rännakut teistest eemale. Näiteks Chrisi suhtumise asjadesse oli palju negatiivsem kui paljudel teistel, kes on rikkad ja ostavad endile pidevalt asju juurde. Chris tahtis teha seda, mis talle meeldib mitte aga teha seda, mis ta vanemad tahavad ning saada selle eest veel kingitusi. Sama asi autoga. Milleks vaja uut kui vana töötab? Asi ei ole enam auto töövõimes vaid selles, et teised näeksid, et sul on selline auto, mida nemad endale ei suuda soetada. Chrisi eesmärk oli jõuda Alaskale hääletades. Teele asus ta autoga, mille varsti maha jättis ning sama oli kaasas olnud rahaga. Kui film paistab olevat ainult üks sügav draama siis karta pole. Naerda saab küllalt. Oleneb kas keegi leiab, et teatud hetked on naljakad või mitte. Minule oli Chris auto tulvavee alla jäämine ikka tohutult naljakas, sest juba varem näidati ka silti, mis hoiatas selle eest aga Chris põrutas seda märkamata mööda.

Niisiis, enamus näitlejaid olid erinevatest filmidest tuttavad ning said biograafilises filmis osalemisega väga hästi hakkama. Marcia Gay Harden ja William Hurt Chrisi vanematena sobisid hästi. Harden sobib juba sellistesse, kas hüsteerilistesse või kurbnaljakatesse rollidesse. Märkasin, et filmis osaleb ka Kristen stewart, mis meenutas, et peaks Twilighi ära vaatama kuigi selle kohta öeldakse ikka päris negatiivseid asju. Pigem vaatan juba sellise huvitva filmi nagu Speak ära. Emile Hirsch oli tõsine üllatus. Olin teda varem peamiselt komöödiates näinud ning seepärast ei teadnud, mida oodata aga nüüd leian, et Hirsch oli ainuõige sellesse rolli tema andekuse kui ka McCandlessile sarnanemise poolest. Lõpus näidati McCandlessi enda pilti ning tõesti oli sarnasus märgatav. Hirsch oli küll üks peaosalisi aga kui poleks olnud teisi nii hästi sobinud näitlejaid, siis poleks Hirschi roll täiuslik olnud. Reis Chrisi seltsis oli juba iseenesest vaatamisväärsus. Ta reisis mööda maad ja jõge ning kasutas rongi pikemate teede läbimiseks. Kõike seda saatis aga imehästi valitud muusika, mis pani kõik paika ja ei jäänud muud üle kui hetke nautida. Chrisi lõppu poleks küll nii ette kujutanud, et see nii lihtsate asjade kokku sattumisel tuleb. Chrisi elu Alaskal oli huvitavalt kujutatud. Oma mõtted pani paberile kirja ning kõige suuremaks õnnetuseks elus pidas toidu kaotamist, aga mitte enam lähedaste või asjade kadumist, sest ta oli nii kaua isoleeritud olnud, et ei tundnud enam igatsust teiste järele. Kokkupõrge huntidega jäi kummitama ning nii oli paljude kohtadega. Ühesõnaga film, mis jääb meeli kummitama pikemaks ajaks.

Poleks uskunud, et asjad nii ekstreemseks lähevad nagu lõpus oli. Kuidagi väga kurvaks kiskus Chrisi piin kogu õhkkonna ning oli kurb jälgida tegelast piinades, keda olin kogu filmi jälginud ning kaasa elanud aga samas mõistsin, et nii võib juhtuda kui elad üksi ja metsikus looduses. Loodus ei jälgi inimeste plaane ning üllatab kõiki ootamatult. Vaatajaid peaks taoline lõpp kindlasti kurvastama. Päris nutma ei hakanud aga äärmiselt kurb oli tema hääbumist jälgida. Huvitav, kas Hirsch näljutas ennast? Peaks uurima. Kui tõesti näljutas, siis tuleb talle au anda. Kurb lõpp niivõrd elulisele ning sümpaatsele tegelasele. Pole kaua aega nii kaasahaaravat ning huvitavate tegelastega filmi näinud. Tegelaste juures oli hea see, et igaühel oli oma lugu, millele sai hõlpsasti kaasa elada. Tippteos igas mõttes.

9/10

Võrdluseks Hirsch ja McCandless