Speak

Pärast vapustava "Into the Wildi" nägemist vaatasin samas filmis osalenud Kristen Stewarti filmograafia IMDB-st üle. Et ta "Twilightis" mängis, seda teadsin juba ammu, aga arvan, et ei hakka ennast veel vampiiri ja inimese piiritu armastusega vaevama. Küll varsti vaatan, sest nii palju kui teised blogijad sellest kirjutanud on, siis head pole eriti kuskilt lugenud. Silma jäi hoopis 2004-nda aasta "Speak", mis köitis mu tähelepanu just sellepärast, et skoor on sellel 8 punni. Filmis on Kristen Stewart peaosas ning räägib loo 14. aastasest Melinda Sordino vaikimisest, mis on põhjustatud suvel läbi elatud traumeerivast kogemusest ning nüüd kogeb ta oma endiste parimate sõprade põlgust ning suutmatust end teistele avada ja selle tagajärjel langeb ta sügavasse depressiooni.

"Speak" on heade näitlejatega, tugeva sisuga ning moraaliga indie film, millest poleks sellist tõsidust oodanudki. Algul arvasin, et tegu on kindlasti USA kooli nn. klassiühiskonnast jutustava filmiga, kus Stewarti kehastatud Melinda on nö. outsider. Tuli välja aga midagi enamat. Filmi ülesehitus oli mulle väga meeltmööda ning Stewart roll tugev ning kaasakiskuv. Tegu pole siiski tiinekate elust pajatava filmiga, vaid ühe valusa kogemuse tõttu sõpradest ilma jäänud teismelisest, kes ei suuda oma kogemusest kellelegile rääkida ning kannatab selle tõttu teiste viha all, sest helistas alaealise joomingu ajal politseisse. Melinda ei helistanud mitte seaduse rikkumise pärast, vaid temaga juhtunu pärast ja kuna keegi juhtunust ei tea, siis ei salli teda enam keegi. Huvitav on see, et kui näha, et keegi on suvega niivõrd depressiivseks ja üksikuks muutunud, siis ei tunne absoluutselt mitte keegi huvi, mis tema käitumise muutumist põhjustas, vaid minnakse üldise massiga kaasa ja kui mass ei salli kedagi, siis ei ole seda isikut olemas ka. USA koolide õpilastevahelised suhted on mulle alati äärmiselt arusaamatuks jäänud. Ei ole mina kunagi koolides näinud, et õpilased oleksid jaotunud klannidesse ning keegi, kes on teistest erinev on ühtlasi ka tõrjutud. Võibolla on nii ainult Ameerika noortega. Ega ei tea ka. Näha sellist vastuvõetamatut sallimatust teiste suhtes oli tõsiselt imelik, aga sellist sallimatust näidatakse juba igas teise noortefilmis. Kuigi see, et kaasõpilaste suhtumine aitas Melinda enesesse tõmbumisele kaasa ei omanud filmi juures tegelikult erilist tähtsust.

Algus on omapärane. Melinda istub peegli ees ning joonistab huultele kriipse ning ema astub sisse ja vaatab tütart üllatunul pilgul ning räägib, et läheb psühhiaatri juurde. Edasine näitas juba Melinda koolielu ning kõikide vihkamist tema vastu. Aegamisi tehakse vaatajale selgeks, mis ikkagi Melindaga suvel juhtus ning kui see selgeks saab, siis oli minu arvates vähemalt tema käitumine igati põhjendatud ning seda enam tekkis kaastunne tegelase vastu. Kristen Stewart mängis imeliselt välja kõik emotsioonid. Ei olnud midagi mängulist ega võltsi, vaid kõik oligi umbes nii, kuidas sellises olukorras inimene käituma peakski. Melinda olevat olnud suvel lõbus ja seltsiv, aga kooli minnes oli ta üksik, mõtlik ning pidevalt endast välja minev. Kui tundub, et film keskendub ühe tüdruku teismeea probleemidele, siis võib sellise arvamuse puhul rängalt eksida. Stewarti pidevalt muutuvad emotsioonid olid tõepärased ning filmi jooksul tundsin tegelasele pidevalt kaasa. Kaasõpilaste käitumine temaga oli põhjendamatu ning teistest erinev olla oleks olnud kui lolluse märk. Isegi kui kõik hõiskasid massiga kaasa ilmusid massist need, kes tegelikult sinna ei kuulu ning suudavad iseseisvalt mõelda. Tegelik sallimatus taandus siiski hoolivuse alla ning leidus neid, kes tõesti tahavad teisi aidata. Ütleme, et film räägib loo traumeerivast kogemusest ning suutmatusest sellest rääkida, mis toob kaasa teiste vale arusaama olukorrast.

Pealkiri omandab sisu arenedes täpselt õige tähenduse. Melinda otsustas kogu kooliajaks vaikida, et vaadata, kas keegi üldse märkab. Kõik tunded juhtunust pulbitsesid tema sees, aga ta ei rääkinud kellegagi, et oleks kergem. Sellise olukorra loomisega tõestas Stewart oma andekust. Selle asemel leidis Melinda kunsti, mille abil hakkas ta väljendama oma mõtteid ja seni hinge närinud tundeid. Lõpuks hakati teda aksepteerima nagu ta on, kuna Melinda tegi asju, mille peale keegi teine ei tulnud. Kõik tema teosed andsid mõista millegist kohuvatast, mis kunagi juhtus. Sama oli tööriistaruumi kujundamisega. Melinda leidis endale koha, kus ta sai teistest rahul olla ning elada oma valuga. Vaikselt suutis Melinda ennast taas avada ning selle tõttu muutus tema vaimne tervis tervenisti. Nii ongi kui räägid kellelegile oma muredest ja saad probleemidest kellegagi arutada. Melinda muutus hoopis teiseks inimeseks kui alguses. Stewartist sai nüüd minu uus lemmiknäitleja. Olen temaga näinud kokku 6 filmi, kus ta on tegelikult vähe olnud peaosades. Näiteks lahja filmike nagu seda oli "Jumper", kus teda oli üldse väga vähe näha. Arvan, et hakkan nüüd vaikselt jälgima ka teisi filme ja ilmselt rihin just neid, kus teda ikka rohkem näha saab.

Minnes teiste osatäitjate juurde, siis Steve Zahi tegelane oli väga meeleolukas ja ekstravagantne. Stseen, kus ta näeb, mida Melinda tööriistaruumiga teinud on, näitas Zahn äärmiselt tugevaid emotsioone. Õpetajatest oli inglise keele õpetaja väga imelik. Teda kutsuti hair womaniks ning see nimi oli igati õigustatud. Koridori korrapidaja oli hea nüke sellise rusuva teema juures. Õpetaja suhtumine isiklikusse arvamusse oli sama mis Venemaal demokraatia nõudmine ehk siis võimatu oli avaldada oma arvamust. Filmil on üllatavalt hea moraal ning Kristen Stewart, kes muudab filmi väärtuse mitmekordseks.

8.5/10