Doubt

"Doubt" põhineb samanimelisel näidendil, mis pajatab loo isast, kes olevat patustanud. Tänapäeval on see juba tavaline, et kord kuus vähemalt teatatakse mõne preestri kohatust käitumisest ning ta taandatakse oma ametikohalt aga jäetakse kirikusse ikka tööle. Omasid hoitakse, aga mis hinnaga. Kiriku silmakirjalik käitumine oma kalduvustega preestrite suhtes on kohatu, aga mis teha. See on ju kirik. Kõik saavad karistada. Oleneb, mis teed pidi. Paistab aga et tänapäeva kirik pigem karistab töökohtade vahetamisega neid kui vallandamisega või kirikust välja löömisega. Iroonia. Kirik esindab kõike puhast ja õiget, aga sisemiselt on sama määrdunud kui kõik teised.

"Doubt" viib tegevuse aastasse 1964 ning jälgib Bronxi katoliku koolis vallandunud skandaali. Õe Aloysious Beauvieri algatatud kuulujutud isa Flynni oletatava tavatu suhte asetleidmise esimese musta õpilase Donald Milleri suhtes viivad tagajärgedele, mis viib ausa ja hooliva mehe eemale koolist, kuhu ta äsja oli tööle tulnud. Õe Jamesi alusetu kahtlus andis vanameelsele õde Beauvierile võimaluse süüa välja uuenduslike meetmetega isa Flynni. Õe Beauvieri kahtlus saab kinnitust mitmetest asjaoludest Flynni minevikust kuigi tema vimm Flynni vastu varjutab tegeliku põhjuse, miks Flynn eriti sõbralik Milleri vastu on. Tema näeb ainult halba, sest ta ise soovib halba. Film viib kahtluse alla kõik kindlad asitõendid, mida keegi Flynni vastu leiab ning ei annagi ühest vastust selle kohta, mis siis ikkagi Flynni ja Milleri vahel juhtus.

Lavastaja John Patrick Shanley on suutnud muuta tavalised dialoogid äärmiselt pingelisteks. Ükski teine tegevus poleks suutnud asendada Flynni ja Beauvieri vahelist sõnasõda, mille keskmesse jäi ühtlasi ka õde James, kelle naiivsus oli ärgitanud õde Beauvieri algatama kampaaniat Flynni vastu. Andekad näitlejad suutsid kenasti välja mängida nii karmikäelise ja vanamoodsa õe olemuse või siis uuenduslike mõttetega ning karmidest raamidest väljuva isa karakteri. Mõlemaid tutvustati vastavalt nende omadustele. Õde Beauvieri kehastas Meryl Streep, kes suutis luua äärmiselt vastmeelse tegelase ning iga tema sõna oli kui mürk, mis tapaks või rahustaks ka kõige vihasema vaenlase. Ta oli kui tolm iidsetel ürikutel, mis ei lase progressil toimuda, vaid soovib, et kõik oleks endistviisi. Oma eesmärkide saabutamiseks ei kohkunud ta ära ka Flynni süüdistamisest millegis väga taunitavas. Sel ajal oli see väheräägitud teema ning kui midagi sellist toimus, siis eemaldati isik oma kohalt vaikselt ning ilma suurema kärata. Beauvier muutis Flynni elu põrguks, sest oli ennast siiralt veennud, et ta tõesti on süüdi, aga ega vaatajale ei anta ka täielikke fakte, et ta ei oleks süüdi olnud. Vaatajal ei jää muud üle kui kahelda. Alles lõpus kui ta oli oma tahtmise saanud hakkas ka temagi südant närima kahtluseuss. Seda hetke kui õde Beauvier õe Jamesiga rääkides nutma puhkeb võib vabalt lugeda filmi üheks tugevamaks ning samuti üllatavamaks stseeniks, sest Streepi loodud karmi näoga õde kõigi ootuste vastaselt nutmas näha on klass omaette. Poleks uskunud, et asjad niimoodi tema jaoks lõppevad. Julgelt tehtud film, sest ausalt öeldes poleks arvanud, et selline teemaatika mind niivõrd köitma hakkab aga võta näpust.

Kui mõelda, et arvatavasti on Streep kõige tugevama rolliga hakkama saanud, siis ma leian, et nii Hoffman kui ka Adams olid mõlemad oma oskuste tasemel. Amy Adams oli tõiselt hea üllatus. Alles oli ta võlutud rõõmsameelne printsess, aga nüüd vaga nunn. Ei, selline muutus on hea. Lisab näitlejale tõsiseltvõetavust juurde. Ei ole eriti Adamsi filme näinud aga kahe tule vahele jäänud nunna mängib ta kenasti välja ning on igati kiiduväärt. Philip Seymour Hoffman on igas rollis andekas. Seekordne roll just nii väga välja ei paistnud kui eelmised, aga oli piisavalt tugev, et olla oscari kandidaat. Ühte asja ma ei mõista. Mis oli Viola Davise rollis nii head, et ta oscarile kandideeris? Tema roll möödus minust nii kiiresti ja märkamatult, et seda suurem oli minu üllatus tema nime kandidaatide hulgas näha. Ta oli kokku kahes stseenis, kus ühes rääkis õde Beauvieriga ja teises lihtsalt näidati teda kirikus istumas. Ainuke, kes esimeses stseenis säras oli Streep aga Daviesi roll oli täiesti tavaline. Võib-olla leian nii ainult mina, aga Davise roll ei olnud kandideerimist väärt. Ta esindas hästi tolleaegset kõigega leppivat inimest, kes meeleheites laseb halba teha isegi oma lapsele, aga ikkagi ei leia mina tema rollis seda sära, mida teised seal näevad. Igatpidi väärt vaatamine ning samuti on väärt hinnet:

9/10