teisipäev, 24. märts 2009

Splinter

Kunagi ammusel ajal sattusin ogakoletise filmi traileri peale, aga huvi ei tekkinud. Mingi aeg tagasi sattusin PARANOIADISCO arvustuse peale ning võtsin südame rindu ja vaatasin ära. Polnud viga midagi. Mõnus teema keset pärapõrgut oleva tankla ümber, kus peab seiret parasiitlik asteldest koosnev organism.
Sisu on nagu ikka. Noorpaar läheb telkima, aga ei saa kuidagi metsas hakkama ning otsustavad suunduda kohalikku motelli. Teel motelli poole satuvad peale tagaotsitavale Dennisele ning tema sõbratarile Laceyle, kes võtavad noorpaari relva ähvardusel pantvangi ja suunduvad Mehhiko poole. Saatuslik samm saabus aga tanklasse minnes, kus neid hakkab üksteise järel jahtima võõrat päritolu organism, mis toitub teistest elusolenditest.
Trailer jättis mind küll erakordselt külmaks, aga nüüd ei kahetse, et ära vaatasin. Fim pakkus korralikult pinget, närvikõdi, huvitavaid stseene tõmbelvatest jäsemetest ning kunagi ei teadnud, kes järgmine ohver on. Tagaotsitav Dennis oli oma käitumiselt väga karmi tüübi moodi, aga hiljem koorus ka tema lugu lahti ning tekkis natuke kaastunnet ka muidu negatiivse tegelase suhtes kui ta lõpus selili asfaldil lebas. Tegelased on üldiselt sellise filmi puhul juba ette teada. Bioloogist äpu mees, teotahteline naine, karm kurjategija ning haige naine. Tehke, mis tahate, aga antud nelik hoidis pinget pidevalt üleval ja tõi nii mõnegi huvitavama lahenduse muidu äraleierdatud teemasse. Paljud tegelased saavad üleüldse väga vähe ekraaniaega. Mõni võetakse kohe maha, mõnel eemaladatakse jäse või sureb eepiliselt end ohverdavalt. Dennis oligi vist kõige meelepärasem muidu üksluistest tegelastest.
Efektid oli õudukale kohased. Parasiidi tegutsemine ning tapatöö oli efektiivne ning mõjuvalt verine. Meeldis just see, et poldud gore-ga ülepingutatud, vaid kõike oli piisavalt. Parasiidi tekkepõhjuseid lahkama ei hakatud, vaid anti vihjeid, mis see on ning mis teha suudab aga kust selline olevus tulla võis jäi õhku rippuma. Samas polegi vaja kõike seletada. Lisab natuke müstilisust juurde ehk siis hirmu tundmatu ees. Muidu seletatakse ära kõik ja ongi pinge läinud. Parasiidi poolt levitatavad okkad ja nende hävitustöö inimkeha kallal oli andekalt läbi mõeldud ning okste liikumisega kaasnev heli oli kui hoiatusmärk, et nüüd hüppab kuskilt nurgast olend välja. Mõned stseenid okaste poolt läbistatud jäsemetega olid parajalt judinaid tekitavad. Näiteks laiba küljest rebenes käsi ning hakkas mööda tankla põrandat väriseva kaamera saatel ohvreid taga otsima. Närviködi pakkusid just parasiidi rünnaku ootamine ning äkkrünnakud, kus napilt pääseti saatuslikest kriimustustest. Lõpp oli piisavalt juustune ning samuti ei tahetud vaatajat arvama panna, et parasiit ära suri. Oh ei, seda muidugi mitte.
6/10

Kommentaare ei ole: