Kirjad Inglile
Sulev Keedus paistab olevat kindla nägemuse ja stiiliga režissöör, kes teab, mida tahab ja kuidas seda vaatajale pakkuda. Somnanbuuli ja Georgica järgi võib juba rahulikult järeldada, et režissöör töötab omas mullis ja ei lase end palju segada välistest mõjudest, vaid rohkem sisemistest, mida filmi valmimisel vaja ongi. Kirjad Inglile on huvitav lähenemine kaotusvalule ja sellega leppimisele, sest inimlik teema on visatud tahaplaanile, kuid nii see ainult tundub ning esile on toodud hullumeelsus, grotesk ja absurd, millega kõrvutatakse ida ja lääne kultuuri, kuid iga sellise nüansi esilekerkimine on mõtestatud ja loole oluline. Lugu on Kirjad Inglile puhul mitmeti mõistetav ja täis sümboleid ja mitmeid kujundeid, aga oluline on märkida, et lugu ennast taoline lähenemine ei häiri, mistõttu jääb Kirotaja rännak häguses läänemaailma mõjudele valla olevas kodukandi või siis hinge viimasesse oleskellu vägagi selgeks ja kui miski muu pole enam loogiline ja mõistusepärane, siis Kirotaja olemus on see, mis vaataja taas maa peale toob, et ta ei satuks liiga kõrgele ja ei unustaks, millest film tegelikult räägib.
See, et film algab tegelikult lõpuga, pani mõtlema, et Kirotaja koju tagasi jõudmine polnudki midagi muud kui hinge rännak koju või siis hinge lepituse otsingud ning seda hoidis siinilmas veel Ingli nutt ja ei miski muu. Ingli nutt - lihtsalt võrratu kujund loomaks filmi atmsfääri ja ehitamaks üles aluse Kirotaja karakterile. Arvan, et ta oligi, nagu lõpus mainis, surnud või suremas või siis poolsurnud, sest miks siis muidu olid kodulinnas kõigil araabiapärased nimed. Kuigi siin ei pruugi olla surmaga midagi pistmist ja see hullumeelne linn meeleheitel naistega oli lihtsalt see, kuidas Kirotaja nägi oma endist kodulinna. Vaataja näeb kõike läbi tema silmade Kirotaja lahkus Nõukogude ajal ja jõudis islamimaailma, kuid tagasi koju tulles ootas teda maailm, millesarnast pole ta kungi näinud, sest tema maailm oli seni piirdunud ainult Nõukogude kodupiirkonna ja Afganistaniga. Tulles tagasi lääne vaated omandanud kodukülla, leiab ta eest mõistetamatud tüübid, segase meeleolu ja närvilise elu. Miks? Nii näeb sellesse maailma esimest korda sisenev inimene või siis mingil määral nii, sest linna ja sealset elanikkonda ümbritsenud absurdsuse ja groteski järele lõhnanud õhkkond on siiski Keeduse ja muu mõttetetegevuse eest vastutanud isikute vaimuvili. Mitte et lääne kultuuri võrdlus moslemimaailma omaga oleks olnud väga ülepaisutatud, seda mitte. Pigem andis teemale jõudu juurde Keeduse ja Kõivu huvitav nägemus.
Seda mõtet, et Kirotaja oli surnud või surma äärel toetavad veel linnas toimunud terrorismivastased õppused, mistõttu oli pidevalt kuulda plahvatusi, reaktiivlennukite ülelendamist, kuulirahesid ning isegi oli näha surma, mis oli küll simuleeritud, aga siiski. See kõik muutis tema kodulinna väga sarnaseks Afganistanile, kus samuti on kõigi eelduste kohaselt kuulda sõjategevust, kus ka Kirotaja aktiivselt osa võttis, sest saatuse tahtel sai temast mägedes end varjav vabadussõdalane. Kuigi nii saaks kirjeldada ka Kirotaja meeleolu, sest tulles teisest maailmast kummitavad teda uued tõekspidamised ja harjumuspäraseks saanud lõhnad, kohad ja pildid. Nii ei saagi öelda, et tegu oleks olnud Kirotaja hinge viimase rännakuga, vaid hoopis muutunud mehe külaskäiguga täiesti muutunud kodulinna, mida siis võimendati vägivalla, veidruste ja hullumeelsete inimtüüpidega. See, et Kirotaja jooksis lõpus jõetult rongi järele, on üks kõige tavalisem sümbol ehk siis püüe saada kätte midagi kättesaamatut, juba kadunud ja kaotatud. Antud juhul siis Kirotaja pere, maha jäänud elu ja eelkõige tütar. Esialgne arvamus, et Kirotaja on surnud või suremas, lõhestus veelgi pärast Kirotaja lauset lõpus, kus ta ütleb, et läheb tagasi mägedesse, aga kas see tähendas, et ta läheb edasi teise ilma või et kui ta saab terveks, läheb elab ta edasi juba 21 aastat elatud elu ja kõrvalpõige kodulinna oli lihtsalt poolsurnu pettekujutelm kaotatud elust ja kaotusega leppimisest? Linnas toimunu ja sealsete veidrate ja hullumeelsete elanikega kohtumine võis olla lihtsalt vastandumine tema uue eluga moslemina, et maha jäänud elu pole midagi võrreldes uue kodumaaga.
Peale paistab jäävat viimane versioon, sest linnas toimunu oli liiga elav ja detailirohke, et olla lihtsalt surnu sonimine. Huvitav on tõdeda, et Keedus tegi filmi, mis sarnaneb päris paljudele teistele Euroopa igaastastele kunsti - ja seisundifilmidele. Mitte, et see halb oleks, aga on rõõm näha, et Eesti film ei pea olema midagi sellist, mis on seeditav ainult meie jaoks, vaid ka ülejäänud filmimaailma seas. Kui suudad end läbi pureda pealispinnal pulbitsevatest sümbolitest, kujunditest, absurdsusest, hullumeelsusest, siis saab selgeks, et filmi selgrooks on lihtsalt jälgitav lugu, mida kaunistavad mõjusad operaatorlikud võtted ja kunstilised valikud. Kaamera liigub sujuvalt, pannes unustama teatraalsete filmide taaga ja pikkade kaadrite piina, mis on mõnel juhul siiski võimas vahend andmaks edasi kõige olulisemat. Keeduse suutlikkus navigeerida oskusklikult ja isegi ettevaatlikult reaalsuse ja ebareaalsuse vahel, pakkumata seejuures üle liigsete sümbolite ja keeruliste kujunditega, laseb vaatajal filmi jälgida sellisena nagu ta on. Mitte nii, et kunstiline lähenemine on nii hoomamatu, et raske on mõista, mis, kus ja miks toimub üks või teine asi.
Tõnu Oja tindine suu ja valu täis kõnemaneer jäävad kummitama veel kauaks ajaks. Igal rollil on mängida oma osa ja tundus, et Eesti tuntud nimed Katariina Lauk, Tiina Tauraite, Mirtel Pohla ja Ragne Pekarev said hästi hakkama, sest mida veel öelda? Kui midagi negatiivset öelda pole, siis ei ütleks rohkem midagi. Filmi konteksti põhjal olid kõik rollid väga täpselt valitud. Naisosatäitjatest, keda oligi filmis kõige enam, jäi kõige enam meelde Ketter Habakukk. Temas oli midagi sellist, mida teistes ei leidunud. Võib-olla oli selleks kummaline kõneviis, mis võis olla kas taotuslik või näitlejale omane, aga igaljuhul mõjus nii näitlejatöö kui ka tegelaskuju hoopis teisena kui kõik ülejäänud. Filmis on palju meeldejäävaid stseene, kuid ainult kaks neist suutsid mind mõjutada. Esimeseks on basseinivõte ja teiseks isa matused. Üks on kunstiliselt ja tehniliselt võimas, aga teine on emotsionaalselt rusuv, seega kaasahaarav.
Mulle istuvad mõtteid tekitavad, neid siis nurka viskavad ja uusi genereerivad filmid ja Kirjad Inglile on üks neist filmidest. Üks natuke varasem, aga samuti sel aastal ilmunud Eesti film seda kohe kindlasti ei olnud. 8/10
Sulev Keedus paistab olevat kindla nägemuse ja stiiliga režissöör, kes teab, mida tahab ja kuidas seda vaatajale pakkuda. Somnanbuuli ja Georgica järgi võib juba rahulikult järeldada, et režissöör töötab omas mullis ja ei lase end palju segada välistest mõjudest, vaid rohkem sisemistest, mida filmi valmimisel vaja ongi. Kirjad Inglile on huvitav lähenemine kaotusvalule ja sellega leppimisele, sest inimlik teema on visatud tahaplaanile, kuid nii see ainult tundub ning esile on toodud hullumeelsus, grotesk ja absurd, millega kõrvutatakse ida ja lääne kultuuri, kuid iga sellise nüansi esilekerkimine on mõtestatud ja loole oluline. Lugu on Kirjad Inglile puhul mitmeti mõistetav ja täis sümboleid ja mitmeid kujundeid, aga oluline on märkida, et lugu ennast taoline lähenemine ei häiri, mistõttu jääb Kirotaja rännak häguses läänemaailma mõjudele valla olevas kodukandi või siis hinge viimasesse oleskellu vägagi selgeks ja kui miski muu pole enam loogiline ja mõistusepärane, siis Kirotaja olemus on see, mis vaataja taas maa peale toob, et ta ei satuks liiga kõrgele ja ei unustaks, millest film tegelikult räägib.
See, et film algab tegelikult lõpuga, pani mõtlema, et Kirotaja koju tagasi jõudmine polnudki midagi muud kui hinge rännak koju või siis hinge lepituse otsingud ning seda hoidis siinilmas veel Ingli nutt ja ei miski muu. Ingli nutt - lihtsalt võrratu kujund loomaks filmi atmsfääri ja ehitamaks üles aluse Kirotaja karakterile. Arvan, et ta oligi, nagu lõpus mainis, surnud või suremas või siis poolsurnud, sest miks siis muidu olid kodulinnas kõigil araabiapärased nimed. Kuigi siin ei pruugi olla surmaga midagi pistmist ja see hullumeelne linn meeleheitel naistega oli lihtsalt see, kuidas Kirotaja nägi oma endist kodulinna. Vaataja näeb kõike läbi tema silmade Kirotaja lahkus Nõukogude ajal ja jõudis islamimaailma, kuid tagasi koju tulles ootas teda maailm, millesarnast pole ta kungi näinud, sest tema maailm oli seni piirdunud ainult Nõukogude kodupiirkonna ja Afganistaniga. Tulles tagasi lääne vaated omandanud kodukülla, leiab ta eest mõistetamatud tüübid, segase meeleolu ja närvilise elu. Miks? Nii näeb sellesse maailma esimest korda sisenev inimene või siis mingil määral nii, sest linna ja sealset elanikkonda ümbritsenud absurdsuse ja groteski järele lõhnanud õhkkond on siiski Keeduse ja muu mõttetetegevuse eest vastutanud isikute vaimuvili. Mitte et lääne kultuuri võrdlus moslemimaailma omaga oleks olnud väga ülepaisutatud, seda mitte. Pigem andis teemale jõudu juurde Keeduse ja Kõivu huvitav nägemus.
Seda mõtet, et Kirotaja oli surnud või surma äärel toetavad veel linnas toimunud terrorismivastased õppused, mistõttu oli pidevalt kuulda plahvatusi, reaktiivlennukite ülelendamist, kuulirahesid ning isegi oli näha surma, mis oli küll simuleeritud, aga siiski. See kõik muutis tema kodulinna väga sarnaseks Afganistanile, kus samuti on kõigi eelduste kohaselt kuulda sõjategevust, kus ka Kirotaja aktiivselt osa võttis, sest saatuse tahtel sai temast mägedes end varjav vabadussõdalane. Kuigi nii saaks kirjeldada ka Kirotaja meeleolu, sest tulles teisest maailmast kummitavad teda uued tõekspidamised ja harjumuspäraseks saanud lõhnad, kohad ja pildid. Nii ei saagi öelda, et tegu oleks olnud Kirotaja hinge viimase rännakuga, vaid hoopis muutunud mehe külaskäiguga täiesti muutunud kodulinna, mida siis võimendati vägivalla, veidruste ja hullumeelsete inimtüüpidega. See, et Kirotaja jooksis lõpus jõetult rongi järele, on üks kõige tavalisem sümbol ehk siis püüe saada kätte midagi kättesaamatut, juba kadunud ja kaotatud. Antud juhul siis Kirotaja pere, maha jäänud elu ja eelkõige tütar. Esialgne arvamus, et Kirotaja on surnud või suremas, lõhestus veelgi pärast Kirotaja lauset lõpus, kus ta ütleb, et läheb tagasi mägedesse, aga kas see tähendas, et ta läheb edasi teise ilma või et kui ta saab terveks, läheb elab ta edasi juba 21 aastat elatud elu ja kõrvalpõige kodulinna oli lihtsalt poolsurnu pettekujutelm kaotatud elust ja kaotusega leppimisest? Linnas toimunu ja sealsete veidrate ja hullumeelsete elanikega kohtumine võis olla lihtsalt vastandumine tema uue eluga moslemina, et maha jäänud elu pole midagi võrreldes uue kodumaaga.
Peale paistab jäävat viimane versioon, sest linnas toimunu oli liiga elav ja detailirohke, et olla lihtsalt surnu sonimine. Huvitav on tõdeda, et Keedus tegi filmi, mis sarnaneb päris paljudele teistele Euroopa igaastastele kunsti - ja seisundifilmidele. Mitte, et see halb oleks, aga on rõõm näha, et Eesti film ei pea olema midagi sellist, mis on seeditav ainult meie jaoks, vaid ka ülejäänud filmimaailma seas. Kui suudad end läbi pureda pealispinnal pulbitsevatest sümbolitest, kujunditest, absurdsusest, hullumeelsusest, siis saab selgeks, et filmi selgrooks on lihtsalt jälgitav lugu, mida kaunistavad mõjusad operaatorlikud võtted ja kunstilised valikud. Kaamera liigub sujuvalt, pannes unustama teatraalsete filmide taaga ja pikkade kaadrite piina, mis on mõnel juhul siiski võimas vahend andmaks edasi kõige olulisemat. Keeduse suutlikkus navigeerida oskusklikult ja isegi ettevaatlikult reaalsuse ja ebareaalsuse vahel, pakkumata seejuures üle liigsete sümbolite ja keeruliste kujunditega, laseb vaatajal filmi jälgida sellisena nagu ta on. Mitte nii, et kunstiline lähenemine on nii hoomamatu, et raske on mõista, mis, kus ja miks toimub üks või teine asi.
Tõnu Oja tindine suu ja valu täis kõnemaneer jäävad kummitama veel kauaks ajaks. Igal rollil on mängida oma osa ja tundus, et Eesti tuntud nimed Katariina Lauk, Tiina Tauraite, Mirtel Pohla ja Ragne Pekarev said hästi hakkama, sest mida veel öelda? Kui midagi negatiivset öelda pole, siis ei ütleks rohkem midagi. Filmi konteksti põhjal olid kõik rollid väga täpselt valitud. Naisosatäitjatest, keda oligi filmis kõige enam, jäi kõige enam meelde Ketter Habakukk. Temas oli midagi sellist, mida teistes ei leidunud. Võib-olla oli selleks kummaline kõneviis, mis võis olla kas taotuslik või näitlejale omane, aga igaljuhul mõjus nii näitlejatöö kui ka tegelaskuju hoopis teisena kui kõik ülejäänud. Filmis on palju meeldejäävaid stseene, kuid ainult kaks neist suutsid mind mõjutada. Esimeseks on basseinivõte ja teiseks isa matused. Üks on kunstiliselt ja tehniliselt võimas, aga teine on emotsionaalselt rusuv, seega kaasahaarav.
Mulle istuvad mõtteid tekitavad, neid siis nurka viskavad ja uusi genereerivad filmid ja Kirjad Inglile on üks neist filmidest. Üks natuke varasem, aga samuti sel aastal ilmunud Eesti film seda kohe kindlasti ei olnud. 8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar