laupäev, 30. oktoober 2010

Viimane piht

Tanel Toom ütles BFM-is talle tudengi - Oscari toonud lühifilmi The Confession ehk eestimaiselt Viimane piht esitledes, et peab end agnostikuks. Teda köidavad Piiblis ja üldse usus leiduvad vastuolud ja see oligi Briti filmikooli lõputöö peamine teema, mis kajastus läbi kahe inglise poisi, kes valmistusid oma elu esimeseks pihtimuseks. Usk on tõesti hea teema, sest igaüks võib Piiblist lehe välja rebida ja hakata kuulutama tõde, mida on võimalik välja lugeda paberitükilt, aga ilma tervikuta ei tähenda see paberinätsakas midagi, ilma uskumata ei tähenda isegi Piibel midagi. Piibel on samuti lihtsalt tekst ja kui seda lugedes ei kannusta sind mitte miski või ei ole sul kindlat eesmärki, siis ei avane Piibel lugejale nii nagu paljudele teistele. The Confession on visuaalselt lummav, see tähendab, et nii vähese ajaga nagu 15-20 minutit, on film loodud täpselt selliste filmilike väljundusvahenditega, et tõmbaks tähelepanu kindlate nüansside poole ja paneks sisu arengut tõsise pilguga jälgima. Sisu, mis põhimõtteliselt näitab läbi lapse silmade, mida tähendab tema jaoks patt, pihtimus ja lunastus, kulgeb sujuvalt, pikkides sisse ka psühholoogilise horrori elemente, kuid jäädes seda tehes algmaterjalile truuks. Inimesi on alati huvitanud süütuse kaotamine. Mitte lihalises vaid vaimses mõttes. Kaks noort katoliiklikus koolis, kes ei tea väljaspool toimuvast midagi, arvavad, et nende patud on mõõdetavad teiste, palju suurematega, aga ei ole, kuid nemad seda ei mõista. Kas usu nimel või mitte, kas lunastumise saamise nimel või mitte, aga püüe käituda nagu kõik seda nõuavad, paneb poisid kummalisse olukorda, kus nad väljuvad verenire taga ja see ei jää ei esimeseks ega viimaseks tapatööks. Tahtmatu tapatöö, seda küll, aga surm ikkagi ja surma ei õnnestu niisama lihtalt petta. Iga sümbol viib teiseni, kuni saabub põhipunkt, mille suunas kõik need märgd viitasid. Rist, hernehirmutis, võõrad, ent hukkamõistvad pilgud, tunne, et keegi jälgib, tunne, et keegi teab, aga see keegi pole ei Jumal, kes näeb poisikeste patte ega ka vanemad või kooliõpetaja, vaid hoopis nemad ise, nende südametunnistus ja nende kahetsus. Nende kõige algelisemad tunded kahetsus ja kaastunne painavad mitte kunagi oma arust pattu teinud poissi niivõrd, et film omandabki juba mingil määral ennist mainitud horrori elemendid, kuigi need ei jää ei püsivaks ega ka oluliseks, vaid üksnes tähtsaks osaks näitamaks, mis toimub ühe väikese katoolikliku kooli õpilasega, kes suurest hirmust pihile mineku ees tahtis tekitada endale patu, et oleks midagi pihtida. Väikese lapse rikkumata arusaam maailmast ei tööta täiskasvanute reeglite järgi ja seda isegi siis kui neile surutakse pähe omi mõtteid.Toom on koostöös briti stsenaristiga kokku pannud vana tuttava valemi, kuid oskuslikult ja tundega lavastatud sümboleid täis narratiivi tõttu ei tekita lühifilm kordagi vanu klišeesid meenutavat tunnet. Pihtimus ei tundu tudengifilmina, vaid lihtsalt nagu üks lühifilm, aga alles siis kui avastatakse, et tegemist on eestlase tehtud filmiga, mis on pärit Inglismaalt, hakatakse mõtlema "Eesti filmi" peale ja kuidas seda mõistet seostada antud teosega. Toomi varasem lühifilm Teine tulemine andis kaks aastat tagasi aimu, et tegemist on paljulubava noore režissööriga, kuid nüüd on kindel, et pikemas perspektiivis võib tema käe alt ilmuda veel nii mõnigi edukas žanriline katsetus.Muidugi on sarnase temaatikaga olemas palju tugevamaid filme nii dramaturgiliselt kui ka tehniliselt, aga võrdlus võrdluseks. Mõistlik oleks hinnata Viimast pihti omas universumis ja selles kontekstis töötab religioosses ideederägastikus teed otsiv ja läbi laste usulisi ja moraalseid dilemmasid lahkav tudengifilm õlitatult, olemata seejuures liiga pealesuruv ja ühemõtteline, vaid rohkem nagu arutlev ja juurdlev. Seejures oleks paslik mainida kirjutise alguses esile toodud Toomi mõtteid, miks ta sellise filmi tegi. Põhjus oli, et teda huvitavad religoonis leiduvad vastuolud ja nagu autorgi on film samasugune ehk vastuolusid ja küsimusi täis. Kõik küsimused ei saagi vastuseid, aga ei peagi, sest nagu ususki, tuleb mõnikord lihtsalt uskuda ning vahel sellest aitab isegi siis kui oled korda saanud eriti kohutava teoga. Ja mille nimel? Mitte millegi. Olles ise viinud end ekstreemsesse olukorda teevad poisid oma valiku ja peavad hiljem mõistma, miks nad seda tegid. Surnuid see tagasi ei too, kuid vähemalt on leitud mingisugunegi lepitus. Põneva teemakäsitlusega lühfilm annab vähese ajaga edasi mõtlemapaneva sõnumi 8/10

Devil

A group of people trapped in an elevator realize that the devil is among them. Järgnev tekst võib rikkuda või alandada filmielamust nende jaoks, kes pole veel võtnud vaevaks kohtuda Saatanaga. M. Night Shyamalan on huvitav isiksus. Tema käte vahelt on ilmunud sellised meistriteosed nagu The Sixth Sense, Unbreakable, Signs ja The Village, kuigi paljud viimasega kohe kindlasti nõustu, aga mulle sobis taoline teemakäsitlus, kus segati horrorit reaalse maailma probleemidega. Lady in the Water on jällegi täiesti omaette frukt, sest ei oma Shyamalanile omast stiili ja ei rahulda ka müstika ega õuduse fänne. Võttes arvesse, et isegi temasugune režissöör võib astuda oma tavapärasest žanrist kõrvale ja teha midagi täiesti teistsugust, siis pole mul Lady in the Wateri vastu midagi. Pigem on tegu huvitava ja omapärase muinasjutuga, mis ei püüdnudki olla midagi enamat ega üllatada pööretega, mida kiputakse Shyamalani iga uue filmi puhul ootama. The Happening ja The Last Airbender annavad tunnistust tema režissööri võimete mandumisest või fantaasia nõtrumisest. Igal juhul on toimumas midagi kummalist, sest kui meisterlikku müstikat pakkuv stiil asendub järsku amatöörlikku lastefilmiga, on midagi tõesti korrast ära ja need haiglased nähud vajavad ravi. Devil sisendab mulle taas lootust, et Shyamalani ei tasu veel maha kanda, olgugi et ta kirjutas filmile ainult loo ning saatana külaskäiku inimeste sekka lavastas sama mees, kes oli Quarantine ehk Hispaania filmi [Rec] uusversiooni taga. Brian Nelson (30 Days of Night, Hard Candy) kirjutas Devilile stsenaariumi, aga siinkohal kahtlen, et Shyamalan ennast stsenaariumi kirjutamise juurde ei kaasanud, sest Devil on kõike muud kui tavalise uuseversiooni mõõtu pisithriller.Devil-it võiks nimetada moodsaks õudusfilmiks, sest visuaalid, operaatoritöö ja montaaž on täpselt nii heal tasemel nagu praegusel ajal võiks eeldada ning isegi sisuliselt lahatakse pidevalt furoori tekitavaid teemasid nagu religioon, usk, kurjus ja headus. Devil ei paku ideeliselt midagi uut, kuid viis, kuidas selgemast selgema sõnumiga idee ekraanile jõudes laiali hakkas hargnema, oli kohati väga paeluv ja pingeline. Devili probleem seisenbki pinge ja müstika mitterahuldavas kulminatsioonis. Esimesest kaadrist peale hakkab pinge teadmatuse ja müstiliste nähtuste najal aina rohkem kasvama, kuid siis kui peaks haripunkti jõudnud pingelaeng rahuldava või siis arusaadava lahenduse leidma, laguneb eelnevalt üles ehitatud struktuur ning igasugune ootsuärevus kaob, sest pakutud lahendus on peaaegu et labane ja igas mõttes ebavajalik. Viis, kuidas taheti film lõpetada oli ideaalne antud kontekstis, kuid seda ei suudetud korralikult välja mängida ei süžeepöörete ega ka filmi nimele viidates lõpuks esile kutsutud jõu kohale ilmumisega. Paraku on kõik muu üllatavalt heal tasemel. Kaamerasilma püütud linnavaadete, kitsa lifti suureks mängimise ja sihilikult valitud kaameranurkade tõttu saab operaatoritööga täielikult rahule jääda. Heliga mängitakse osavalt nii mitmeid kordi pimedaks muutuvas liftis kui ka üldist õhkkonda rõhutavas võtmes. Üks suuremaid üllatusi tabas mind seoses muusikaga, mis oli taolise väikese filmi jaoks täiesti kuulatav ja kohati isegi nii nauditav, et võtaks vaevaks muusikat veel eraldi kuulama hakata. Hitchcocki Psühho stiilis pahaendeline orkester mängib oskuslikult vaataja ootustega.Kes sureb nüüd kui liftis valgus kustub, kes on siiski Saatan ja kes pääseb eluga? Tüüpilised küsimused juhtimaks tähelepanu olulisest kõrvale. Valjud ja äkiliselt kõrva torkavad taustahelid loovad tugeva ettekujutuse hirme, patte ja vägivalda täis hõbehallides toonides betoonlinnast, mida külastab saatan, et võtta kaasa paar räpast hinge, aga enne kui saatan kellegi kaasa võtab, mängib ta nendega, paneb nad proovile ja sunnib nad kahtlema nii endas kui ka kõiges ümbritsevas. Liftisolijate peal koraldatakse eksperimenti, mille lõpptulemus on saatana võidutsemine. Nii tundub vähemalt alguses kui sissejuhatuse käigus kõneleb üks tegelastest väiksena ema käest kuuldud legendist, et saatan tuleb kord pikema aja möödudes inimeste sekka, et võtta kaasa paar patust hinge. Muidugi on tegu riskantse taktikaga, et alguses mainitakse lugu ja selle lõpp ära, kuid filmi ülesehitus ei lasknud end sellest segada ehk siis ei saanudki kaua aega legendi tähenduse peale mõelda, sest kohe sisenesid erinevat tüüpi tegelased ja pinge hakkas sammhaaval vältimatu lõpplahenduse poole suunduma. Vältimatu seetõttu, et legend nii ütles, aga kuna tegu on Shyamalani filmiga, siis pole ükski asi selline nagu see pealtnäha tundub. Antud juhul rikkus kindlasti paljude jaoks ootamatult saabunud lahendus filmi tempo niivõrd hoolikalt ära, et üldmulje oli filmi lõppedes pigem negatiivne kui positiivne. Minu puhul on arvamus aga kahevahel - ei olnud väga hea, aga ei olnud ka halb.Seda peab ütlema, et tegelased olid vaatamata mõningasele ilmselgele klišeelisusele kenasti välja joonistatud ja just seetõttu oligi klaustrofoobilises liftis neid sedavõrd huvitav jälgida. Iga tegelast kujutati potentsiaalse kurjuse kehastusena ning ainult filmielamust ennast rikkudes võis üritada tabada nüansse, mis reedaks ära, kes on tegelikult saatan. Saatan ise on mitmekihiline mõiste. Kas saatan on lifti lõksu püütud ja omavahel kuidagi seotud viie inimese pattude kehastus või on ta siiski tõeliselt see, kellele pealkiri viitab? Mida film edasi, seda selgemaks muutub tõik, et tegu pole metafoori ekraniseeringuga, vaid ikka kurjuse isanda endaga. Kõik märgid on olemas andmaks märku, millega tuleb tegelastel rinda pista. Lugu areneb alguses peamiselt märkide, dialoogide, surmade ja õhkkonda pingestavate helide najal, kuid kindla aja möödudes hakkavad ilmnema ühendused tegelaste vahel ning selgeks saab tõik, et nii liftisolijad kui ka lifti sisse pääseda üritavad politseinikud on kõik spetsiaalselt valitud saatana juhitud mängu. Kokkusattumuseid pole olemas, elus tehtud valikud viivad meid kõiki kindlasse punkti - nii võetakse kokku üks osa suuremast ideest. Kõikehõlmav idee tuleb ilmsiks viimastel minutitel, mil filmi on tabanud kohutavad tagasilöögid ning seetõttu pole seegi enam nii mõjuv kui oleks võinud olla. Kui sisuks on, et grupp inimesi jääb lifti kinni ja nad avastavad, et üks neist on saatan, siis võiks püant olla vähem universaalsem või siis kulminatsioon parema lahendusega, kuid ideeliselt sarnane. Tegu on siiski eksitava sisukirjeldusega, sest liftisolijad ei avasta, et üks neist on saatan, vaid nad üritavad aru saada, kes neist on tapja. Sisukirjeldus ise on mitmeti mõistetav. Lifti nelja seina vahele lõksu püütud patused läbivad kõik mingit laadi metamorfoosi, kuid kuna saatan ei viida aega, vaid hakkab kohe tegutsema, siis on ühed eneseavaldused pikemad ja teised lühemad. Lühikese aja jooksul saab tegelaste kohta üllatavalt palju teada ehk siis vaatajale oli nende kohta midagi öelda. Kahjuks on osa dialoogist puine ja mittemidagiütlev, mistõttu on oht lasta end ootamatult filmielamusest lahti rebida. Kohe kindlasti on tegu Shyamalani filmiga. Temale omasele stiilile viitab nii pinge kruttimine kui ka salapärase üleloomuliku jõu kohalolu. Paraku langeb film lõpuspurdis samamoodi halbade valikute lõksu nagu peategelasedki, kelle valed otsused tõid nad kokku ja kutsusid saatana endi sekka. Paljulubavalt alanud lugu ei võtnud lõpus enam jalgu alla ning valmistas seetõttu pettumuse. Pind valmistati ette, kasteti, seemned pandi maha ja seemnete idanemise ajal oli ootusärevus suur, kuid kui viljapead mulla alt välja paistma hakkasid, oli juba kaugelt selge, et midagi oli viltu, korrast ära. Töö ja vaev ei tasunud end ära, sest tulemust ei olnud. Devili suurim pööre oli ka kõige ebalevam ja sobimatum koht terves filmis. Miks? Kui tuleb välja, et saatan on natuke aega tagasi surnud vanem naine, siis kaob salapära, sest kogu lift oli selleks ajaks laipu täis. Kogu maja peale oli juba siis mitu laipa. Valikuvabadus on liiga suur. Mõte on hea, aga teostus ei kõlba. Leian, et on sobimatu teha pööre, mille peale keegi ei tule. Selle peale ei tule mitte keegi, sest see on liiga labane ja lihtne, aga nii Devil tegi ja seetõttu polegi tegemist täiusliku pisithrilleriga, mida see oleks võinud tegelikult olla. Legendi julm lõpp kõlas paremini kui siin pakutav lahendus. Alati peab keegi ellu jääma ja alati viimasel hetkel. Saatan ilmub viimase ellujäänu ette ja siis kui loodad, et julmus tegelaste vastu ei lõppe, juhtub kahjuks kaugelt etteaimatav sündmus. Viimane saab lunastuse, sest pihtis kõik oma patud. Andestuse palumine ja selle saamine päästis viimase kurjuse küüsist, aga andestuse palumine viimasel hetkel on samuti enda naha päästmine. Ekstreemolukorras öeldakse välja kõik oma patud, et päästa hing põrgutulest. Oleks viimane surma saanud ja siis alles tulnud politseinik, kelle naise ja lapse viimane tappis, ja talle tema tegude eest andestanud, oleks lõpp olnud mitu korda tähenduslikum ja tugevama sõnumiga. 7/10

laupäev, 23. oktoober 2010

Playtime

PlayTime on nii mõtteline kui ka tehniline järg Mon oncle`le, kuigi tegemist on siiski hoopis teist laadi filmiga futuristlikust Pariisist, mis on täis kõrghooneid ja ultramodernseid elamuid. PlayTime puhul on Tati ennast Mon oncle`ga võrreldes mitmekordselt ületanud, sest et luua futuristlik Pariis, ehitas ta tohutu võttepaiga, kus võetigi kogu film üles. See läks talle väga kalliks maksma, kuid raske töö tulemus on väga hästi tuntav kui näeme Hulo`d steriilselt puhtas lennujaamas talle omase kõnnakuga ringi jalutamas piip suus ja pruun mantel seljas. Iga võtteplats on loodud kindla eesmärgiga, kas siis Hulo eksirännaku tarbeks, Ameerika turistide või meeletult pika restorani episoodi jaoks. Igaljuhul on igal võtteplatsil omad iseärasused nii heliliselt, pildiliselt kui ka sümbolitelt.Lennujaam.
Kliiniliselt puhas ja steriilne keskkond, valged ja hallikad seinad, mehaanilised ja ebaloomulikud helid. Esimese stseeniga paisatakse vaataja kohta, kus pole varem olnud ja kõrvu kostuvad helid, mida tavaliselt filmides mitte kunagi ei rõhutata, veel vähem ei muudeta tähtsamaks teistest, aga lennujaamas kostuvad helid ka kõige mõeldamatutest kohtadest nagu näiteks nunnarüü riideosad, mis käivad üksteise vastu või siis Tati puhul juba tavalisena kõlavad ebaloomulikult tugevalt rõhutatud kingaklõbin, aga iga kord kostub klõbin isemoodi, sest võttepaigad vahelduvad ja kõikjal ei saa olla ühesugune kingaklõbin. Sellistele minimalistlikele detailidele pühendumine ei vasta üldse tõigale, et Tati lasi ehitada tema järgi ümber nimetatud Tativille, sest kui iga pisidetail saab hääle, siis ei jää futuristlikule linnale iseloomulikest helidest midagi järele, aga siiski. Tati kasutab autosid, kõrgeid maju, mööblit, siseinterjööri ja majade eksterjööri, et anda selgelt mõista, millise linnaga on tegu ja miks see kõik on nii ligitõmbav ja eemaletõukav ühekorraga. Samas ei unusta Tati oma leivanumbreid: värvi – ja helilahendusi. Lennujaam on nagu valge hauakamber, millele lisavad värvi saabuvatelt lennukitelt tulnud ja lahkuvatele lennukitele kiirustavad inimesed. Päris filmi alguses on ligi 3 minutit kestev keskplaan vanapaarist. Naine selgitab mehele kogu aeg, mida ta tegema peab kui lennukile läheb ja kontrollib kas mees võttis kaasa ikka kõik vajaliku. Naine ja mees lõpetavad oma jutu iga kord kui plaani siseneb keegi teine. Alguses on selleks nunnad, kelle rüüosad tekitavad kummalist klõpse, siis aga käruga liikuv teenindaja ning taaskord teeb käru häält nagu oleks tegu millegi erilisega. Siis astub plaani kohe tema järel mustas ülikonnas ametniku moodi vennike, keda saadab kingaklõbin. Tema järel ilmub nurga tagant nõutu näoga koristaja käes hari ja kühvel, aga koristada pole midagi. Võttepaik on nii haiglaselt puhas ja õhukindel, et seal pole mitte midagi koristada ja seetõttu koristajatädi põrandaid piidlebki, lootuses, et äkki saab tööd teha. Ja nii möödub 3 minutit erinevaid helisid kaasa toovate tegeleaste seltsis ja seda kõike vanapaari valvsa pilgu all. Heliliselt on lennujaama episood andekas tegelaste tutvustamise suhtes. Lennukist väljub grupp ameerika turiste, kes kõik räägivad kogu aeg läbisegi, aga meie peakangelanna on nende hulgas, kuid isegi kui ta midagi ütleb, kaob see kohe tema kaaslaste jutuvada sisse ära. Ameerika turistide jutust kostavad selgelt ainult kindlad lauseosad, mis ongi vaatajale suunatud. Näilises dialoogide tohuvapohus valitseb tegelikult täpselt välja kalkuleeritud kord. Keegi näitlejatest, on nad siis eesplaanil või kaugel tagaplaanil, ei räägi niisama, vaid nad kõik on tööle pandud. Tundub, et Tati jaoks pole olemas lihtsalt ajutist näitlejat, kes mängiks juhuslikku tüüpi kaugel tagumises nurgas. Ka temal on oma roll ja kui nii mängivad kõik oma rollid välja, tekibki geniaalsuse plahvatus, mille taga seisab Jacques Tati.Kontorid.
Hulo meenutab oma olekuga natuke Mr. Beani, kes ei teadnud kunagi, kus ta on ja miks ta seal on. Hulo teab kus ta on ja miks ta seal on, aga ega see tähenda, et ta seda aksepteerib. Tativille koosneb ühesugustest pilvelõhkujatest, tänavatest ja interjööridest. Esmaselt vaatlusel tundub, et ka inimesed on kõik ühte suurde halli massi kuuluvad, aga tänavapilti jälgides selgub aegamööda, et inimesed on siiski erinevad ning õhtu saabudes vabanevad kodanikud hallist kardinast ja üritavad olla need, kes nad tööl ja linnas olles olla ei saa. Hulo jandilik seiklus ühe kõrghoone kontorite vahel on heliliselt rikas, sest kõikvõimalikud automaatsed süsteemid on absurdselt suureks muudetud ja kõrgendatud volüümiga tööle lülitatud. Nii on näiteks vastuvõtja seinal mõõtmetelt suurem kui majauks. Kui aga kõik tehnilised vidinad mõõtmetelt absurdselt suureks muuta, siis ilmneb lihtne tõde, milleks on ei miski muu kui tehniliste saavutuste, moodsuse ja rikkuse üle ironiseeriva Tati kibe naer uute väärtuste üle. Huvitav kohtade ja mõttemaailmade vastandumine toimus peegelpiltides. Kui mõni tegelastest avas kõrghoone ukse, siis peegeldus sellelt vastu Rooma-Katoliku kirik Sacre Coeur, kuigi see oli võimatu, sest varasemalt oli Hulo kõrghoone tipus ja ta jälgis vaadet, kus kauguses oli näha Eiffeli torn ja kuna Sacre Coeur paikneb mitte just väga kaugel Eiffeili tornist, siis oli peegelduse kasutamise puhul tegemist hästi sobitatud võrdlusega. Miks minnakse betoonmajade vahel jalutama kui saaks olla hoopis Pariisi vanalinnas?Kontoritarvete laat.
Kui Hulo on kõrghoone kontorite vahele lootusetult ära eksinud, satub ta puhtjuhuslikult uute kontorimööbli - ja tarvete müügilaadale, kus teda võetakse nii müügiagendi kui ka kliendi pähe. Igaüks ütitab talle midagi pähe määrida või temalt midagi osta. Erinevate müügil olevate asjade näitamise käigus toimuvad mitmed juhuslikud vahejuhtumid. Üks kõige parem koht selles episoodis oli ilma pauguta kinni löödavate uste müügimehe käitumine kui ta arvas, et Hulo oli varasemalt ilmunud mees, kes oli tema lauasahtlites tuhnimas käinud. Karjudes saksa keeles vaese Hulo peale, kes ei saa tema jutust sõnagi aru, muutub müügimees aina vihasemaks ning Hulo huvi tema vastu aina väiksemaks. Müügimees müüs The Golden Silence uksi, mis ei tee kinni lüüe häälepoegagi ning vihahoos prõmmutas müügimees pidevat uksi, aga Hulo oli temale seljaga. Nii et ühe mehe viha oli uute asjade ja keelebarjääri tõttu teise mehe ükskõiksus. Laadal liigub ringi ka Ameeriklasest turist, keda alguses tutvustati kui ühs peategelast ja nii ongi. Koos Huloga on tema üks põhilis tegelasi.
Korterid.
Juhuslikult kohtub Hulo vana tuttavaga, kes viib ta oma korterisse ja tutvustab onu Hulod ka perele. Korteril on suunaga tänavale tohutu suur aken või sein, kuhu igaüks sisse näeb, aga kuna see on nii moodne ühiskond, siis ei vaevu keegi aknast või seinast sisse vaatamagi, sest möödujate jaoks on see täiesti tavaline korter. Taaskord kerkib tungivalt esile rikaste käitumine, mis avaldub läbi Hulo külaskäigu. Kohe kui Hulo sisse astub hakkab peremees talle oma asju näitama. Hulo ei jaksa seal kaua olla ja lahkub, kuid kaamera ei suundu kohe Hulo kannul, vaid jääb kahe korteri hiigelsuurte klaasist akende juurde. Nüüd, mil helisid kosta ei ole, hakkavad tööle võttepaigale omased kujunduslikud efektid. Kui vaadata kahte kõrvuti asetsevat korterit teatud nurga all, siis kaob kortereid eraldav sein ja edasi võivad mõlemas korteris inimesed teha mida iganes, aga alati tundub, et nad on koos ühes korteris.Restoran.
Restorani episood on Playtime`i kõige piinarikkaim episood, sest esiteks see kohutavalt pikk ja teiseks on oht kaotada huvi ja kui nii juhtub, siis ei suuda mõistus tabada enam vajalike detaile ja nüansse, mis kogu episoodi üldse huvitavaks teevad. Hämmastav on endiselt viis, kuidas Tati on kõik näitlejad tööle pannud. Keegi pole üleliigne, kõik räägivad küll läbisegamini, aga iga näitleja kõneleb kindlat juttu kõnelemise enda nimel mitte aga selle nimel, et kosta oleks arusaamatu jutuvada, millest ei peagi aru saama. Restorani episoodis on ühed kõige humoorikamad tegelased ja vahejuhtumid ning samuti on siin ka kõige rohkem tegelasi ühes kaadris. Kõik askeldavad ringi, helid kanduvad edasi igalt poolt, palju inimesi, palju helisid, aga vahel harva on mõni hääl teistest eristatavam. Kui episood hakkab läbi saama on endalgi tunne nagu oleks kõvasti pidutsenud, sest helide, inimeste ja tuhande eri tegevuse pudru just nii mõjubki.
Autode tants.
Viimased minutid möödusid autode sõitu jälgides. Neid on erineva kuju ja värvusega ning nad kõik moodustavad ühe suure keerulise karusselli. Autode lahkumisest majade juurest lennujaama on kujundatud nagu tants, mida suudavad esitada ainult autod.
Osaliselt põnevam kui Mon oncle, aga ka oluliselt raskepärasem. 9/10

Mon oncle

Jaques Tati`id on kõige parem võrrelda tänapäevaste massifilmidega, mis hiilgavad üksnes üdini reaalsete visuaalefektide ja ekstravagantsete arvutitega loodud piltide poolest. Miks võrrelda Tati`d efektimaiaste USA filmitöösturitega? Aga sellepärast, et kui muuta kõikvõimalikud arvutiga loodud võimsad ja jalustrabavad efektid helideks, siis ongi tegemist Jacques Tati filmiga, mis püüab tähelepanu peaaegu et iga võimaliku detailiga, aga nendeks detailideks on alatasa, kas mingi tegevus või lihtsalt helid, mis ei ole mitte esiplaanil, vaid hoopis tagaplaanil, et muuta rõhuasetus kaamera suhtes ebaoluliseks ja muuta helide järgi juhinduv taust palju tähtsamaks. Lõppude lõpuks pärinevad kõik need helid kõikjalt meie ümbert, mida kuuleme, aga ei taju kogu aeg ja kuna isegi loomulikke helisid luuakse täiesti tehislikult, siis miks mitte neid pidevalt rõhutada ja esile tuua kui tähtsat osa loos, mis poleks ilma helideta midagi väärt.Helide oskus jutustada lugu.
Tati on helid rääkima pannud. Modernse linnaku ja klassikalise äärelinna helide vastandumine annab ilma sõnadeta mõista, mida tahetakse öelda, kuhu film suundub ja miks helid on just sellised, et kuuled pealnäha ebaolulisi helisid. Kes vajab sõnu kui kõik on näha ja kuulda? Tati filmides polegi väga palju näha, rohkem on asi helides ja kui neid kuulama jääda, muutub ka tegevus huvitavamaks. Näiteks Hulo õe pere, keda kujutatakse isekeskis olles piinavas vaikuses. Nende maja asub elamurajoonis, kus elavad kõik moodsad ja rikkad kodanikud, kes ei pruugigi tegelikult nii rikkad olla, aga kui nad teevad õige ja asjatundliku näo pähe, et ostavad moodsaid riideid ja mööblit ja jagavad moodsa ühiskonna seltskonnareegleid, siis käivadki nad nina püsti rajoonis, kus valitseb ebaloomulik vaikus ning seda ebaloomulikkust rõhutab Tati veelgi masinlike ja metalsete helidega, mida tekitavad majapidamises olevad viimase aja tehnilised vidinad ja seadeldised. Maja ja õu on väga moodsad ja täis "loodust", mis ilmneb ainult rohelises värvis ja vee sulinas, mis tekib alati ainult siis, kui keegi külla tuleb, sest miks lasta niisama enda jaoks purskaevust vett. Seda tuleb teha ikka siis kui keegi uksele koputab, et saaks näidata, mis mul kõik on. Kui sündmustik liigub igavast ja tüütavast modernsest linnakust äärelinna Hulole külla, siis selgub kohe, miks on vajalik kogu eelnev teatraalne mäng helide ja kujunditega, sest kõik see mida on äärelinn ehk elu, laste naeru ja koerte haukumist täis helide pillerkaaritamine, modernne linn ei ole. Moodsas elamurajoonis on kuulda ainult kindlaid helisid ehk antud juhul Hulo õe pere askeldamist. Kui õde oma pisikeste kontsakingadega ringi jalutab, siis tekib heli, mis meenutab pleki peal ringi tatsavat kitse. Kui vaikus on lämmatav, siis mehaanilised helid on absurdsed, isegi grotesksed. Helisid võimendab veel ülemängimine ja pidev teatraalsus uusrikaste seltskonnas olles, kus räägitakse palju ei millegist ja seletatakse lahti sisutühje mõtteid. Ei millegist jutustamist ja sisutühjade mõtete avaldamist rõhutavad mitmekordselt erinevate objektide ja detailide helid nagu näiteks tolmuimeja, mida kuuleme suletud akende ja ustega majast õue välja, aga kuna ühtegi teist heli pole, siis on tolmuimeja heli kõige intensiivsem.Fookuses on ebaoluline, helis on kõik oluline.
Kui tavaliselt filmi vaadates jälgib pilk seda, kuhu on suunatud fookus ja kuhu helid vaatajat suunab, siis Mon oncle kasutab sama valemit, aga muudatusega, et fookuses on endiselt esiplaanil toimuv, aga heliliselt on kõik vastupidi, sest heli ei liigu koos fookusega, vaid suunab kuulmistaju järgi vaataja hoopis kuskile mujale tahaplaanile ja ei liigu ühtlases rütmis kaasa esiplaanil toimuvaga. Mon oncle ja Play Time puhul on kaadrid rahvast täis kohtadest esmapilgul täiesti segased, sest fookuses olevate tegelaste jutust ei saa aru, kuna kõik helid taga - ja esiplaanilt segunevad ja tekib ühtlane mass erinevatest dialoogidest, linnamürast ja kõikvõimalikest, kuid täpselt valitud detailidest nagu kontsakingade klõbin või millegi maha kukkumine. Sageli kaldub Mon oncle täielikku absurdi, tuues helide kaudu esile moodsa maailma valupunkte, mis võõrsilt pärit Hulo jaoks on niivõrd kummalised ja arusaamatud, aga nii see kõik võibki tunduda inimese jaoks, kes on harjunud elama lihtsat elu oma äranägemise järgi. Neid tõdemusi saab väga lihtsalt jäljendada helide, võttepaikade ja filmi koloriidi järgi.Värvid, võttepaigad ja helid
Mon oncle`s esile toodud vastanduvad poolused ei avane ainult helide kaudu, vaid oma osa mängivad siin ka värvikontrastid, mis on moodsast tehnikast tiivustatud osas valdavalt hallikad koos väheste värvidega ja äärelinnas on peamiselt meile kõigile tuttavad värvikujundid - ja ruumid. Värvid töötavad samamoodi nagu Tati helid ehk annavad edasi linna -j a maaelu, moodsa tehnika põhimõtete ja tavaliste arusaamade vastandumise ilma et peaks toimuvat selgitama, see on helide ja kujundite kaudu juba niigi arusaadav. Kui Hulo elupaik asub kenas naabruskonnas, kus lapsed jooksevad tänavatel ja turul keeb elu ning majad on enamjaolt vanaegsed ja seetõttu kenad, siis Hulo õe maja on geomeetriline jubedus, mida ilmestavad ainult teravad nurgad, avatus tänavale või aiale ning kliiniline puhtus. Tati ei näita filmiga mitte moodsaid jubedaid maju, vaid kasutab neid ära, et selgitada oma tagamõtteid veelgi tugevamalt. Heaks näiteks on stseen öösel, mil Hulo läheb aeda kogemata katki tehtud puud parandama. Seda tehes kostuvad raksatused, mis õe ja tema mehe üles äratavad, aga selle asemel, et minna alla ja uurida, mis toimub, vaatavad nad koos akendest välja ning siis tekibki illusioon, et majal on silmad, mis jälgivad aias toimuvat. Kohati päris jube suur plaan aiast, Hulost ja majast, mille leekpunased silmad liiguvad õõvastavalt üles alla, et leida lärmi põhjustajad.
Võiks öelda, et Mon oncle on sotsiaalne eksperiment, et näidata heliliste liialdustega, millises maailmas elame, kuid filmi tähtsaim külg kuulub siiski helidele, millesarnaseid pole minu kõrvad igatahes varem kogenud. 9/10

neljapäev, 21. oktoober 2010

Sunshine

Pärast pikemat sorti mõtisklusi ja palavikulisi vaidlusi iseendaga võin südamerahuga tõdeda, et nüüd on päris selge, kust näppas või siis laenas Šveitsi ulmefilm Cargo oma suured plaanid avakosmose piiritus vabaduses triivivast kosmoselaevast ja selle sisemuses paiknevatest lõpututest koridoridest. Viimasest kohtumisest Boyle`i esimese ja veel viimase ulmefilmiga on möödunud ligi 3 aastat ja peab mainima, et aeg pole tänini hämmastavate visuaalide poolest säravale ulmeeeposele kuigi palju kahju teinud, aga visuaale kõrvale jättes on lugu senini hea ja niivõrd kuivõrd originaalne, et peaks rahuldama nii süvakosmose piirimail filosoofilisi mõtisklusi ootava vaataja kui ka pinget ja õudust nautiva ulmefänni ootusi. Siinkohal oleks paslik ära märkida, et just niisugune stiilimuutus tekitas kaks leeri, kus üks pool võttis filmi sellisena nagu on ja teine ei sallinud lõppu absoluutselt ja pidas seda ainukeseks komistuskiviks, miks Sunshine polnud päris see, mis ta oleks võinud olla. Saan pettumustest täiesti aru, kuid minule mõjus thrilleri peale üleminek sujuvana ja säärane stiilikallutatus sobis igati kaalutletult endist rahulikku õhkkonda õhkima, et film pommina lõppeks ja pakuks pidevat arengut, sest võib olla oleks algse stiili (rahulik kulgemine vältimatu surma poole) jätkamine muutunud ühekülgseks ja üllatustevabaks, aga päikese lähedusest ajendatuna inimeksistensi üle mõtlema hakata ja otsustada see siis tähtsusetuse ja hävitusliku loomuse tõttu hävitada üllatas kõiki. Iseasi, kas see oli meeldiv üllatus või hoopis halb pööre loo struktuuris, aga kindel on see, et loo arengusse oli pööret vaja ja filmi teises pooles saabubki ilma vähimagi olulise hoiatuseta süžeekäik, mis suunas Sunshine`i uuele kursile.Režissööri Danny Boyle ja stsenaristi Alex Garlandi koostöö pole senini pettumust valmistanud, mistõttu tasub oodata Mark Romaneki (One Hour Photo) lavastatud ja Garlandi kirjutatud Never Let Me Go`d, mida on kiidetud juba päris mitmes kohas. Kui Sunshine`is hargneb lahti lugu Maa hävinemisohust, mida üritatakse takistada kustuva Päikese uuesti "sisse lülitamisega", siis Never Let Me Go on pigem natuke ulmelise kallakuga draama, mis jääb vististi kahe jalaga maa peale.Sunshine on justkui segu kahest stiilist, mis on küll pärit samast žanrist, kuid loo ülesehitust ei sega kordagi ootamatult sisse paisatud horror/thriller nüke. Pigem tuli see kasuks, sest filmis ei leidunud ülearuseid õudustseene või - märke, mis peaksid andma aimu teises vaatuses toimuva kohta. Mõtisklus päikesest - nii mõjus pidev päikese läheduse nautimine, selle valguses ja soojuses kümblemine, mis oli nauditav ja agooniat tekitav ühekorraga. Lõpuks oleme kõik tähetolm - tolm, päike, kuumus, valgus - filmi ühed võimsamad kaadrid on surmast, aga mitte kui valulik eemaldumine maisest elus, vaid rahulik ja õõvastavalt ilus tolmustumine. Rahulik, kuid ootamatuid pöördeid täis teekond Maa päästmise poole võttis lõpuks sellised tuurid sisse, et algne mõtisklev õhustik lagunes kildudeks, kuid tükid ei saanud piirutu pimedusega üheks, vaid andsid hiljem loole palju juurde.Visuaalid on muidugi hingematvalt kenad, sest kõige algus ja lõpp on päikesevalgus ja selle läbitungiv mõju.
Mida öelda tegelaste kohta? Kõik olid omal kohal, kellegi kohta negatiivseid sõnu ei ole. Kõigi eelduste kohaselt oleks pidanud sümpaatseima mulje jätma Cillian Murphy, kuid mind üllatab endiselt, kuivõrd huvitava rolli teeb siin Chris Evans. Tegelikult on kõik Boyle`i karakterid stereotüübid, kuid eriliseks teeb neid see, et nad ei käitu nii nagu me eeldaks. Nad on oma olemuselt meile juba tuttavad. Igas samalaadses ulmefilmis on keegi teistest domineerivam või rohkem motiveeritud, kuid mõeldes tegelikult juba algusest saadik surmale määratud meeskonna peale, on selge, et üleliigseid süžeekäike on vähe ja kordagi ei kalduta kõrvale Maa päästmisest. On vaid üks kord, kus üks meeskonnaliige otsustab omakasu peale mängida, kuid ka see on selgitatud, sest võid olla nii treenitud, et vähe ei ole, aga mingil hetkel lööb ikkagi ellujäämisinstinkt välja ja kui nii juhtub, siis kaob igasugune mõte suuremast plaanist ja jääb vaid mina ja minu kallis eluke.
Ühesõnaga näitlejatööd on lihtsalt head, mõni paistab küll rohkem välja, aga näitlejaansambel pole mitte kuidagi vapustav ja enneolematu, vaid lihtsalt omas mahlas ideaalne. Igale karakterile vastab sobivalt valitud näitleja, igale karakterile on määratud vastav roll, iga roll on kirjutatud nii, et ei kalduta liialdustesse ning tänu nendele ongi Sunshine selline nagu ta on: kes vihkab, kes armastab, aga midagi selles siiski on. 8/10

teisipäev, 5. oktoober 2010

Fish Tank

Fish Tanki võiks vabalt lugeda briti Step Up-iks, mis ei pakata muinasjutulisest naiivsusest, vaid julmast reaalsusest, vahest isegi liiga julmast, mistõttu kaob teatav usutavus, sest kui pole ise midagi sarnast kogenud on väga raske end siduda juhtumistega, mis tunduvad nii kauged ja ebareaalsed inimestele, kelle elu on möödunud turvalises keskkonnas kaugel vihkamisest, sallimatusest ja kõntsast, mida toob kaasa alkoholism ja liiderdav eluviis, aga vastupidi mõeldes võib olla jällegi tegu hoopis leebe pilguheitega vaeste juurde. Siit pole mõtet välja lugeda etteheidet, vaid pigem ikka mõttekäiku filmi temaatika aadressil. Kui ameeriklaste Step Up on iga teismelise unistus, et just selline on raske lapsepõlv ja keerulist elu elanud eluheidiku saatus, siis Fish Tank on ameeriklaste soovunelmatele ideaalseks kontrastiks. Kui minna kinno sooviga näha tantsufilmi, siis on Step Up see õige, aga kui on soov näha midagi muud peale tantsu, siis on Fish Tank palju mõistlikum valik, sest Andrea Arnoldi lavastatud coming-of-age draama on suunatud tantsu poolest noorematele, aga pakub mingil määral ka mõtlemisainet, kuigi etteulatuvalt on sobiv ära märkida, et tegu pole värske lähenemisega žanrile ning üllatustevaba loo arendus võib kujuneda pinnuks silma paljudele vaatajatele, kuid loo struktuur, draama, näitlejad, montaaž ja kaameratöö on piisavalt head, et aidata kaasa õhkkonna loomisele ja huvi üleval hoidmisele. Seda peab tõdema, et eelnevalt mainitud väljendusvahendid on filmis omal kindlal kohal ning muudavad ängi ja tuska täis loo paremaks.Vaatamata ilmselgetele puudustele, mille olemused tuginevad küll minu enda filmikogemusele, on Miat kehastav Katie Jarvis sümpaatne ning traagikat esitatakse tema karakteri kaudu usutavalt. Kõik filmis toimuv on peaaegu et loomulik Mia karakterile, kui mõelda ainult temale ja jätta kõrvale mõned teatud nüansid, mis võivad kontekstist välja tirida, kuna kerkib arusaam, et keegi ei elaks ja käituks nii, aga kui puudub oma kogemus, siis on selline mõttelaad igati õigustatud. Tahest tahtamta leidsin end mõttelt, et mulle surutakse vägisi peale kuivõrd halb elu on Inglismaa äärelinnades ning et seal kasvab üles ainult pättide põlvkond, kust mõni üksik pääseb parema elu juurde. Antud juhul ongi kohaks äärelinn, mis ei hiilga mitte millegi poolest, vaid on pigem eemaletõukav ja ebameeldiv kohake, kus elavad ropu suuga neidised ja tõprad, kes kasutavad ära disfunktsionaalseid perekondi omaenda isiklikest põrgutest pääsemiseks, aga nad ei saa aru, et põrgu on neis eneses ja see järgneb neile kuhu iganes, ka juhusliku räpase kortermaja ukse taha ja omavahel pidevat rapsiva perekonna suhetesse. Loo moraal ja põhikarakterite käitumismallid on klišee, mitte mingisuguseid üllatusi ei tasu lootagi, aga näitlejad ja huvitavalt kirjutatud tegelased hoiavad filmil elu sees, sest vastasel juhul ei pakuks järjekordne draama kellegi raskest elust suurt midagi tuntud žanrile juurde.
Esmapilgul võiks isegi arvata, et Fish Tank räägib loo tantsida ihkavast neidisest, kes on pärit halva kasvatusega perekonnast ja kelle elu pole kunagi olnud õnnelik, kuid tegelikkuses on tants ainult kattevari rääkimaks lugu, mis põhineb osalisest või tervenisti tõsielul ja on kaugel tantsukesksest sisuliinist, vaid oluliseks temaatikaks on ikka ja jälle enda ületamine, kogemuste juurde saamine, vigadest õppimine ning leppimine või andestamie. Filmi õhkkond on külm, raevutsev, soe ja ilus nagu Miagi. Operatoritöö taotleb samasugust jõhkrat ja toorest suhtumist, mis saadab igapäevaselt Miat, kes on harjunud mitte midagi niisama lihtsalt saama ja kõige eest pidevalt võitlema. Kaamera jälgib Mia liikumist, kas siis meeleheites jooksmist või külmas, kuid hingestatud rahus tantsimist. Vabalt, kuid siiski kindla sihiga, milleks paistabki olevat Mia sisemaailma ekraanile toomine kõigi võimalike vahendite abil – kaameratöö, värvilahendused, tegelaste miimika ja plastika, kaadrite vaheldumise tempo ja samuti montaaž, mis ei riivanud kordagi silma, kuid ei mõjunud ka hämmastavalt originaalsena. Sageli on kõige parem montaaž see, mida ei pane tähelegi. Asi võib olla filmis, mis köidab huvi või siis lihtsalt heatasemelises montaažis. Tempo aeglustamiseks mõeldud hingetõmbehetked, kus oli kuulda ainult Mia hingamist, sobisid filmi stiiliga üllatavalt hästi kokku.Michael Fassbenderi ja Katie Jarvise vaheline keemia oli omal kohal ja mõjus dünaamilisest, eriti kui silmas pidada keelatud armastust ja arenevat suhet ema uue poisssõbraga. Vaatamata filmi tõsistele teemadele, on peategelane Mia siiski 15-aastane ja ükskõik kui palju ka ei üritataks lapseks jääb ta ikkagi ja see tuleb üsna loomulikult nii tantsu kui ka hobuseomanikuga sõbrutsemise kaudu välja. Kui lisada siia nimistusse veel Fassbenderi karakteri loomus, siis on selge millest jutt käib – kaotatud süütus nii kehaliselt kui ka hingeliselt, hävitatud noorus igas mõttes ja ainus pääsetee on andestamine ja põgenemine. Fish Tanki on klassikalisest stiilis kulminatsiooni poole tüüriv draama elukogemuste omandamisest. Kahjuks ei olnud finaal niivõrd dramaatiline, sest Fassbenderilt oli selllist käitumist juba miili kauguselt oodata. Pigem tekitas teatavat rahulolu pingeliselt ülesehitatud stseenid, mis eelnesid mõnele suuremale konfliktile. Näiteks Mia elav uudishimu Connori (Fassbender) kadumise põhjuste kohta, mis viis kohutava avastuseni ja hullumeelsete tegudeni, mille eest kandis ta hiljem vastutust. Õnneks mõjusid need episoodid nii, et ei osanud ega tahtnudki midagi muud peale antud konflikti näha. Pinget osati kruvida, aga mitte lõpetada, maandada. Valdavas enamuses ei pakkunud sisulahendused mitte mingisugust pinget, aga tänu karakteritele kandus lugu sujuvalt edasi. Vaatamata tempo aeglustumisele ja sisu paigaltammumisele filmi keskel, arenes lugu pärast lühiajalist peataolekut meeldiva tempoga edasi ja ei kaotanud enam end igavestele jahimaadele, vaid liikus võiduka lõpuni. Täiesti korralik filmielamus, kuid ei maksa oodata paljulubatud unustamatut filmielamust. 6/10