Mon oncle

Jaques Tati`id on kõige parem võrrelda tänapäevaste massifilmidega, mis hiilgavad üksnes üdini reaalsete visuaalefektide ja ekstravagantsete arvutitega loodud piltide poolest. Miks võrrelda Tati`d efektimaiaste USA filmitöösturitega? Aga sellepärast, et kui muuta kõikvõimalikud arvutiga loodud võimsad ja jalustrabavad efektid helideks, siis ongi tegemist Jacques Tati filmiga, mis püüab tähelepanu peaaegu et iga võimaliku detailiga, aga nendeks detailideks on alatasa, kas mingi tegevus või lihtsalt helid, mis ei ole mitte esiplaanil, vaid hoopis tagaplaanil, et muuta rõhuasetus kaamera suhtes ebaoluliseks ja muuta helide järgi juhinduv taust palju tähtsamaks. Lõppude lõpuks pärinevad kõik need helid kõikjalt meie ümbert, mida kuuleme, aga ei taju kogu aeg ja kuna isegi loomulikke helisid luuakse täiesti tehislikult, siis miks mitte neid pidevalt rõhutada ja esile tuua kui tähtsat osa loos, mis poleks ilma helideta midagi väärt.Helide oskus jutustada lugu.
Tati on helid rääkima pannud. Modernse linnaku ja klassikalise äärelinna helide vastandumine annab ilma sõnadeta mõista, mida tahetakse öelda, kuhu film suundub ja miks helid on just sellised, et kuuled pealnäha ebaolulisi helisid. Kes vajab sõnu kui kõik on näha ja kuulda? Tati filmides polegi väga palju näha, rohkem on asi helides ja kui neid kuulama jääda, muutub ka tegevus huvitavamaks. Näiteks Hulo õe pere, keda kujutatakse isekeskis olles piinavas vaikuses. Nende maja asub elamurajoonis, kus elavad kõik moodsad ja rikkad kodanikud, kes ei pruugigi tegelikult nii rikkad olla, aga kui nad teevad õige ja asjatundliku näo pähe, et ostavad moodsaid riideid ja mööblit ja jagavad moodsa ühiskonna seltskonnareegleid, siis käivadki nad nina püsti rajoonis, kus valitseb ebaloomulik vaikus ning seda ebaloomulikkust rõhutab Tati veelgi masinlike ja metalsete helidega, mida tekitavad majapidamises olevad viimase aja tehnilised vidinad ja seadeldised. Maja ja õu on väga moodsad ja täis "loodust", mis ilmneb ainult rohelises värvis ja vee sulinas, mis tekib alati ainult siis, kui keegi külla tuleb, sest miks lasta niisama enda jaoks purskaevust vett. Seda tuleb teha ikka siis kui keegi uksele koputab, et saaks näidata, mis mul kõik on. Kui sündmustik liigub igavast ja tüütavast modernsest linnakust äärelinna Hulole külla, siis selgub kohe, miks on vajalik kogu eelnev teatraalne mäng helide ja kujunditega, sest kõik see mida on äärelinn ehk elu, laste naeru ja koerte haukumist täis helide pillerkaaritamine, modernne linn ei ole. Moodsas elamurajoonis on kuulda ainult kindlaid helisid ehk antud juhul Hulo õe pere askeldamist. Kui õde oma pisikeste kontsakingadega ringi jalutab, siis tekib heli, mis meenutab pleki peal ringi tatsavat kitse. Kui vaikus on lämmatav, siis mehaanilised helid on absurdsed, isegi grotesksed. Helisid võimendab veel ülemängimine ja pidev teatraalsus uusrikaste seltskonnas olles, kus räägitakse palju ei millegist ja seletatakse lahti sisutühje mõtteid. Ei millegist jutustamist ja sisutühjade mõtete avaldamist rõhutavad mitmekordselt erinevate objektide ja detailide helid nagu näiteks tolmuimeja, mida kuuleme suletud akende ja ustega majast õue välja, aga kuna ühtegi teist heli pole, siis on tolmuimeja heli kõige intensiivsem.Fookuses on ebaoluline, helis on kõik oluline.
Kui tavaliselt filmi vaadates jälgib pilk seda, kuhu on suunatud fookus ja kuhu helid vaatajat suunab, siis Mon oncle kasutab sama valemit, aga muudatusega, et fookuses on endiselt esiplaanil toimuv, aga heliliselt on kõik vastupidi, sest heli ei liigu koos fookusega, vaid suunab kuulmistaju järgi vaataja hoopis kuskile mujale tahaplaanile ja ei liigu ühtlases rütmis kaasa esiplaanil toimuvaga. Mon oncle ja Play Time puhul on kaadrid rahvast täis kohtadest esmapilgul täiesti segased, sest fookuses olevate tegelaste jutust ei saa aru, kuna kõik helid taga - ja esiplaanilt segunevad ja tekib ühtlane mass erinevatest dialoogidest, linnamürast ja kõikvõimalikest, kuid täpselt valitud detailidest nagu kontsakingade klõbin või millegi maha kukkumine. Sageli kaldub Mon oncle täielikku absurdi, tuues helide kaudu esile moodsa maailma valupunkte, mis võõrsilt pärit Hulo jaoks on niivõrd kummalised ja arusaamatud, aga nii see kõik võibki tunduda inimese jaoks, kes on harjunud elama lihtsat elu oma äranägemise järgi. Neid tõdemusi saab väga lihtsalt jäljendada helide, võttepaikade ja filmi koloriidi järgi.Värvid, võttepaigad ja helid
Mon oncle`s esile toodud vastanduvad poolused ei avane ainult helide kaudu, vaid oma osa mängivad siin ka värvikontrastid, mis on moodsast tehnikast tiivustatud osas valdavalt hallikad koos väheste värvidega ja äärelinnas on peamiselt meile kõigile tuttavad värvikujundid - ja ruumid. Värvid töötavad samamoodi nagu Tati helid ehk annavad edasi linna -j a maaelu, moodsa tehnika põhimõtete ja tavaliste arusaamade vastandumise ilma et peaks toimuvat selgitama, see on helide ja kujundite kaudu juba niigi arusaadav. Kui Hulo elupaik asub kenas naabruskonnas, kus lapsed jooksevad tänavatel ja turul keeb elu ning majad on enamjaolt vanaegsed ja seetõttu kenad, siis Hulo õe maja on geomeetriline jubedus, mida ilmestavad ainult teravad nurgad, avatus tänavale või aiale ning kliiniline puhtus. Tati ei näita filmiga mitte moodsaid jubedaid maju, vaid kasutab neid ära, et selgitada oma tagamõtteid veelgi tugevamalt. Heaks näiteks on stseen öösel, mil Hulo läheb aeda kogemata katki tehtud puud parandama. Seda tehes kostuvad raksatused, mis õe ja tema mehe üles äratavad, aga selle asemel, et minna alla ja uurida, mis toimub, vaatavad nad koos akendest välja ning siis tekibki illusioon, et majal on silmad, mis jälgivad aias toimuvat. Kohati päris jube suur plaan aiast, Hulost ja majast, mille leekpunased silmad liiguvad õõvastavalt üles alla, et leida lärmi põhjustajad.
Võiks öelda, et Mon oncle on sotsiaalne eksperiment, et näidata heliliste liialdustega, millises maailmas elame, kuid filmi tähtsaim külg kuulub siiski helidele, millesarnaseid pole minu kõrvad igatahes varem kogenud. 9/10