A group of people trapped in an elevator realize that the devil is among them. Järgnev tekst võib rikkuda või alandada filmielamust nende jaoks, kes pole veel võtnud vaevaks kohtuda
Saatanaga.
M. Night Shyamalan on huvitav isiksus. Tema käte vahelt on ilmunud sellised meistriteosed nagu
The Sixth Sense,
Unbreakable,
Signs ja
The Village, kuigi paljud viimasega kohe kindlasti nõustu, aga mulle sobis taoline teemakäsitlus, kus segati horrorit reaalse maailma probleemidega.
Lady in the Water on jällegi täiesti omaette frukt, sest ei oma Shyamalanile omast stiili ja ei rahulda ka müstika ega õuduse fänne. Võttes arvesse, et isegi temasugune režissöör võib astuda oma tavapärasest žanrist kõrvale ja teha midagi täiesti teistsugust, siis pole mul Lady in the Wateri vastu midagi. Pigem on tegu huvitava ja omapärase muinasjutuga, mis ei püüdnudki olla midagi enamat ega üllatada pööretega, mida kiputakse Shyamalani iga uue filmi puhul ootama.
The Happening ja
The Last Airbender annavad tunnistust tema režissööri võimete mandumisest või fantaasia nõtrumisest. Igal juhul on toimumas midagi kummalist, sest kui meisterlikku müstikat pakkuv stiil asendub järsku amatöörlikku lastefilmiga, on midagi tõesti korrast ära ja need haiglased nähud vajavad ravi. Devil sisendab mulle taas lootust, et Shyamalani ei tasu veel maha kanda, olgugi et ta kirjutas filmile ainult loo ning saatana külaskäiku inimeste sekka lavastas sama mees, kes oli
Quarantine ehk Hispaania filmi
[Rec] uusversiooni taga. Brian Nelson (3
0 Days of Night,
Hard Candy) kirjutas Devilile stsenaariumi, aga siinkohal kahtlen, et Shyamalan ennast stsenaariumi kirjutamise juurde ei kaasanud, sest Devil on kõike muud kui tavalise uuseversiooni mõõtu pisithriller.
Devil-it võiks nimetada moodsaks õudusfilmiks, sest visuaalid, operaatoritöö ja montaaž on täpselt nii heal tasemel nagu praegusel ajal võiks eeldada ning isegi sisuliselt lahatakse pidevalt furoori tekitavaid teemasid nagu religioon, usk, kurjus ja headus. Devil ei paku ideeliselt midagi uut, kuid viis, kuidas selgemast selgema sõnumiga idee ekraanile jõudes laiali hakkas hargnema, oli kohati väga paeluv ja pingeline. Devili probleem seisenbki pinge ja müstika mitterahuldavas kulminatsioonis. Esimesest kaadrist peale hakkab pinge teadmatuse ja müstiliste nähtuste najal aina rohkem kasvama, kuid siis kui peaks haripunkti jõudnud pingelaeng rahuldava või siis arusaadava lahenduse leidma, laguneb eelnevalt üles ehitatud struktuur ning igasugune ootsuärevus kaob, sest pakutud lahendus on peaaegu et labane ja igas mõttes ebavajalik. Viis, kuidas taheti film lõpetada oli ideaalne antud kontekstis, kuid seda ei suudetud korralikult välja mängida ei süžeepöörete ega ka filmi nimele viidates lõpuks esile kutsutud jõu kohale ilmumisega. Paraku on kõik muu üllatavalt heal tasemel. Kaamerasilma püütud linnavaadete, kitsa lifti suureks mängimise ja sihilikult valitud kaameranurkade tõttu saab operaatoritööga täielikult rahule jääda. Heliga mängitakse osavalt nii mitmeid kordi pimedaks muutuvas liftis kui ka üldist õhkkonda rõhutavas võtmes. Üks suuremaid üllatusi tabas mind seoses muusikaga, mis oli taolise väikese filmi jaoks täiesti kuulatav ja kohati isegi nii nauditav, et võtaks vaevaks muusikat veel eraldi kuulama hakata. Hitchcocki Psühho stiilis pahaendeline orkester mängib oskuslikult vaataja ootustega.
Kes sureb nüüd kui liftis valgus kustub, kes on siiski Saatan ja kes pääseb eluga? Tüüpilised küsimused juhtimaks tähelepanu olulisest kõrvale. Valjud ja äkiliselt kõrva torkavad taustahelid loovad tugeva ettekujutuse hirme, patte ja vägivalda täis hõbehallides toonides betoonlinnast, mida külastab saatan, et võtta kaasa paar räpast hinge, aga enne kui saatan kellegi kaasa võtab, mängib ta nendega, paneb nad proovile ja sunnib nad kahtlema nii endas kui ka kõiges ümbritsevas. Liftisolijate peal koraldatakse eksperimenti, mille lõpptulemus on saatana võidutsemine. Nii tundub vähemalt alguses kui sissejuhatuse käigus kõneleb üks tegelastest väiksena ema käest kuuldud legendist, et saatan tuleb kord pikema aja möödudes inimeste sekka, et võtta kaasa paar patust hinge. Muidugi on tegu riskantse taktikaga, et alguses mainitakse lugu ja selle lõpp ära, kuid filmi ülesehitus ei lasknud end sellest segada ehk siis ei saanudki kaua aega legendi tähenduse peale mõelda, sest kohe sisenesid erinevat tüüpi tegelased ja pinge hakkas sammhaaval vältimatu lõpplahenduse poole suunduma. Vältimatu seetõttu, et legend nii ütles, aga kuna tegu on Shyamalani filmiga, siis pole ükski asi selline nagu see pealtnäha tundub. Antud juhul rikkus kindlasti paljude jaoks ootamatult saabunud lahendus filmi tempo niivõrd hoolikalt ära, et üldmulje oli filmi lõppedes pigem negatiivne kui positiivne. Minu puhul on arvamus aga kahevahel - ei olnud väga hea, aga ei olnud ka halb.
Seda peab ütlema, et tegelased olid vaatamata mõningasele ilmselgele klišeelisusele kenasti välja joonistatud ja just seetõttu oligi klaustrofoobilises liftis neid sedavõrd huvitav jälgida. Iga tegelast kujutati potentsiaalse kurjuse kehastusena ning ainult filmielamust ennast rikkudes võis üritada tabada nüansse, mis reedaks ära, kes on tegelikult saatan. Saatan ise on mitmekihiline mõiste. Kas saatan on lifti lõksu püütud ja omavahel kuidagi seotud viie inimese pattude kehastus või on ta siiski tõeliselt see, kellele pealkiri viitab? Mida film edasi, seda selgemaks muutub tõik, et tegu pole metafoori ekraniseeringuga, vaid ikka kurjuse isanda endaga. Kõik märgid on olemas andmaks märku, millega tuleb tegelastel rinda pista. Lugu areneb alguses peamiselt märkide, dialoogide, surmade ja õhkkonda pingestavate helide najal, kuid kindla aja möödudes hakkavad ilmnema ühendused tegelaste vahel ning selgeks saab tõik, et nii liftisolijad kui ka lifti sisse pääseda üritavad politseinikud on kõik spetsiaalselt valitud saatana juhitud mängu. Kokkusattumuseid pole olemas, elus tehtud valikud viivad meid kõiki kindlasse punkti - nii võetakse kokku üks osa suuremast ideest. Kõikehõlmav idee tuleb ilmsiks viimastel minutitel, mil filmi on tabanud kohutavad tagasilöögid ning seetõttu pole seegi enam nii mõjuv kui oleks võinud olla. Kui sisuks on, et grupp inimesi jääb lifti kinni ja nad avastavad, et üks neist on saatan, siis võiks püant olla vähem universaalsem või siis kulminatsioon parema lahendusega, kuid ideeliselt sarnane. Tegu on siiski eksitava sisukirjeldusega, sest liftisolijad ei avasta, et üks neist on saatan, vaid nad üritavad aru saada, kes neist on tapja. Sisukirjeldus ise on mitmeti mõistetav.
Lifti nelja seina vahele lõksu püütud patused läbivad kõik mingit laadi metamorfoosi, kuid kuna saatan ei viida aega, vaid hakkab kohe tegutsema, siis on ühed eneseavaldused pikemad ja teised lühemad. Lühikese aja jooksul saab tegelaste kohta üllatavalt palju teada ehk siis vaatajale oli nende kohta midagi öelda. Kahjuks on osa dialoogist puine ja mittemidagiütlev, mistõttu on oht lasta end ootamatult filmielamusest lahti rebida. Kohe kindlasti on tegu Shyamalani filmiga. Temale omasele stiilile viitab nii pinge kruttimine kui ka salapärase üleloomuliku jõu kohalolu. Paraku langeb film lõpuspurdis samamoodi halbade valikute lõksu nagu peategelasedki, kelle valed otsused tõid nad kokku ja kutsusid saatana endi sekka. Paljulubavalt alanud lugu ei võtnud lõpus enam jalgu alla ning valmistas seetõttu pettumuse. Pind valmistati ette, kasteti, seemned pandi maha ja seemnete idanemise ajal oli ootusärevus suur, kuid kui viljapead mulla alt välja paistma hakkasid, oli juba kaugelt selge, et midagi oli viltu, korrast ära. Töö ja vaev ei tasunud end ära, sest tulemust ei olnud. Devili suurim pööre oli ka kõige ebalevam ja sobimatum koht terves filmis. Miks? Kui tuleb välja, et saatan on natuke aega tagasi surnud vanem naine, siis kaob salapära, sest kogu lift oli selleks ajaks laipu täis. Kogu maja peale oli juba siis mitu laipa. Valikuvabadus on liiga suur. Mõte on hea, aga teostus ei kõlba. Leian, et on sobimatu teha pööre, mille peale keegi ei tule. Selle peale ei tule mitte keegi, sest see on liiga labane ja lihtne, aga nii Devil tegi ja seetõttu polegi tegemist täiusliku pisithrilleriga, mida see oleks võinud tegelikult olla. Legendi julm lõpp kõlas paremini kui siin pakutav lahendus. Alati peab keegi ellu jääma ja alati viimasel hetkel. Saatan ilmub viimase ellujäänu ette ja siis kui loodad, et julmus tegelaste vastu ei lõppe, juhtub kahjuks kaugelt etteaimatav sündmus. Viimane saab lunastuse, sest pihtis kõik oma patud. Andestuse palumine ja selle saamine päästis viimase kurjuse küüsist, aga andestuse palumine viimasel hetkel on samuti enda naha päästmine. Ekstreemolukorras öeldakse välja kõik oma patud, et päästa hing põrgutulest. Oleks viimane surma saanud ja siis alles tulnud politseinik, kelle naise ja lapse viimane tappis, ja talle tema tegude eest andestanud, oleks lõpp olnud mitu korda tähenduslikum ja tugevama sõnumiga. 7/10
A group of people trapped in an elevator realize that the devil is among them. Järgnev tekst võib rikkuda või alandada filmielamust nende jaoks, kes pole veel võtnud vaevaks kohtuda Saatanaga. M. Night Shyamalan on huvitav isiksus. Tema käte vahelt on ilmunud sellised meistriteosed nagu The Sixth Sense, Unbreakable, Signs ja The Village, kuigi paljud viimasega kohe kindlasti nõustu, aga mulle sobis taoline teemakäsitlus, kus segati horrorit reaalse maailma probleemidega. Lady in the Water on jällegi täiesti omaette frukt, sest ei oma Shyamalanile omast stiili ja ei rahulda ka müstika ega õuduse fänne. Võttes arvesse, et isegi temasugune režissöör võib astuda oma tavapärasest žanrist kõrvale ja teha midagi täiesti teistsugust, siis pole mul Lady in the Wateri vastu midagi. Pigem on tegu huvitava ja omapärase muinasjutuga, mis ei püüdnudki olla midagi enamat ega üllatada pööretega, mida kiputakse Shyamalani iga uue filmi puhul ootama. The Happening ja The Last Airbender annavad tunnistust tema režissööri võimete mandumisest või fantaasia nõtrumisest. Igal juhul on toimumas midagi kummalist, sest kui meisterlikku müstikat pakkuv stiil asendub järsku amatöörlikku lastefilmiga, on midagi tõesti korrast ära ja need haiglased nähud vajavad ravi. Devil sisendab mulle taas lootust, et Shyamalani ei tasu veel maha kanda, olgugi et ta kirjutas filmile ainult loo ning saatana külaskäiku inimeste sekka lavastas sama mees, kes oli Quarantine ehk Hispaania filmi [Rec] uusversiooni taga. Brian Nelson (30 Days of Night, Hard Candy) kirjutas Devilile stsenaariumi, aga siinkohal kahtlen, et Shyamalan ennast stsenaariumi kirjutamise juurde ei kaasanud, sest Devil on kõike muud kui tavalise uuseversiooni mõõtu pisithriller.
Devil-it võiks nimetada moodsaks õudusfilmiks, sest visuaalid, operaatoritöö ja montaaž on täpselt nii heal tasemel nagu praegusel ajal võiks eeldada ning isegi sisuliselt lahatakse pidevalt furoori tekitavaid teemasid nagu religioon, usk, kurjus ja headus. Devil ei paku ideeliselt midagi uut, kuid viis, kuidas selgemast selgema sõnumiga idee ekraanile jõudes laiali hakkas hargnema, oli kohati väga paeluv ja pingeline. Devili probleem seisenbki pinge ja müstika mitterahuldavas kulminatsioonis. Esimesest kaadrist peale hakkab pinge teadmatuse ja müstiliste nähtuste najal aina rohkem kasvama, kuid siis kui peaks haripunkti jõudnud pingelaeng rahuldava või siis arusaadava lahenduse leidma, laguneb eelnevalt üles ehitatud struktuur ning igasugune ootsuärevus kaob, sest pakutud lahendus on peaaegu et labane ja igas mõttes ebavajalik. Viis, kuidas taheti film lõpetada oli ideaalne antud kontekstis, kuid seda ei suudetud korralikult välja mängida ei süžeepöörete ega ka filmi nimele viidates lõpuks esile kutsutud jõu kohale ilmumisega. Paraku on kõik muu üllatavalt heal tasemel. Kaamerasilma püütud linnavaadete, kitsa lifti suureks mängimise ja sihilikult valitud kaameranurkade tõttu saab operaatoritööga täielikult rahule jääda. Heliga mängitakse osavalt nii mitmeid kordi pimedaks muutuvas liftis kui ka üldist õhkkonda rõhutavas võtmes. Üks suuremaid üllatusi tabas mind seoses muusikaga, mis oli taolise väikese filmi jaoks täiesti kuulatav ja kohati isegi nii nauditav, et võtaks vaevaks muusikat veel eraldi kuulama hakata. Hitchcocki Psühho stiilis pahaendeline orkester mängib oskuslikult vaataja ootustega.
Kes sureb nüüd kui liftis valgus kustub, kes on siiski Saatan ja kes pääseb eluga? Tüüpilised küsimused juhtimaks tähelepanu olulisest kõrvale. Valjud ja äkiliselt kõrva torkavad taustahelid loovad tugeva ettekujutuse hirme, patte ja vägivalda täis hõbehallides toonides betoonlinnast, mida külastab saatan, et võtta kaasa paar räpast hinge, aga enne kui saatan kellegi kaasa võtab, mängib ta nendega, paneb nad proovile ja sunnib nad kahtlema nii endas kui ka kõiges ümbritsevas. Liftisolijate peal koraldatakse eksperimenti, mille lõpptulemus on saatana võidutsemine. Nii tundub vähemalt alguses kui sissejuhatuse käigus kõneleb üks tegelastest väiksena ema käest kuuldud legendist, et saatan tuleb kord pikema aja möödudes inimeste sekka, et võtta kaasa paar patust hinge. Muidugi on tegu riskantse taktikaga, et alguses mainitakse lugu ja selle lõpp ära, kuid filmi ülesehitus ei lasknud end sellest segada ehk siis ei saanudki kaua aega legendi tähenduse peale mõelda, sest kohe sisenesid erinevat tüüpi tegelased ja pinge hakkas sammhaaval vältimatu lõpplahenduse poole suunduma. Vältimatu seetõttu, et legend nii ütles, aga kuna tegu on Shyamalani filmiga, siis pole ükski asi selline nagu see pealtnäha tundub. Antud juhul rikkus kindlasti paljude jaoks ootamatult saabunud lahendus filmi tempo niivõrd hoolikalt ära, et üldmulje oli filmi lõppedes pigem negatiivne kui positiivne. Minu puhul on arvamus aga kahevahel - ei olnud väga hea, aga ei olnud ka halb.
Seda peab ütlema, et tegelased olid vaatamata mõningasele ilmselgele klišeelisusele kenasti välja joonistatud ja just seetõttu oligi klaustrofoobilises liftis neid sedavõrd huvitav jälgida. Iga tegelast kujutati potentsiaalse kurjuse kehastusena ning ainult filmielamust ennast rikkudes võis üritada tabada nüansse, mis reedaks ära, kes on tegelikult saatan. Saatan ise on mitmekihiline mõiste. Kas saatan on lifti lõksu püütud ja omavahel kuidagi seotud viie inimese pattude kehastus või on ta siiski tõeliselt see, kellele pealkiri viitab? Mida film edasi, seda selgemaks muutub tõik, et tegu pole metafoori ekraniseeringuga, vaid ikka kurjuse isanda endaga. Kõik märgid on olemas andmaks märku, millega tuleb tegelastel rinda pista. Lugu areneb alguses peamiselt märkide, dialoogide, surmade ja õhkkonda pingestavate helide najal, kuid kindla aja möödudes hakkavad ilmnema ühendused tegelaste vahel ning selgeks saab tõik, et nii liftisolijad kui ka lifti sisse pääseda üritavad politseinikud on kõik spetsiaalselt valitud saatana juhitud mängu. Kokkusattumuseid pole olemas, elus tehtud valikud viivad meid kõiki kindlasse punkti - nii võetakse kokku üks osa suuremast ideest. Kõikehõlmav idee tuleb ilmsiks viimastel minutitel, mil filmi on tabanud kohutavad tagasilöögid ning seetõttu pole seegi enam nii mõjuv kui oleks võinud olla. Kui sisuks on, et grupp inimesi jääb lifti kinni ja nad avastavad, et üks neist on saatan, siis võiks püant olla vähem universaalsem või siis kulminatsioon parema lahendusega, kuid ideeliselt sarnane. Tegu on siiski eksitava sisukirjeldusega, sest liftisolijad ei avasta, et üks neist on saatan, vaid nad üritavad aru saada, kes neist on tapja. Sisukirjeldus ise on mitmeti mõistetav. 
Lifti nelja seina vahele lõksu püütud patused läbivad kõik mingit laadi metamorfoosi, kuid kuna saatan ei viida aega, vaid hakkab kohe tegutsema, siis on ühed eneseavaldused pikemad ja teised lühemad. Lühikese aja jooksul saab tegelaste kohta üllatavalt palju teada ehk siis vaatajale oli nende kohta midagi öelda. Kahjuks on osa dialoogist puine ja mittemidagiütlev, mistõttu on oht lasta end ootamatult filmielamusest lahti rebida. Kohe kindlasti on tegu Shyamalani filmiga. Temale omasele stiilile viitab nii pinge kruttimine kui ka salapärase üleloomuliku jõu kohalolu. Paraku langeb film lõpuspurdis samamoodi halbade valikute lõksu nagu peategelasedki, kelle valed otsused tõid nad kokku ja kutsusid saatana endi sekka. Paljulubavalt alanud lugu ei võtnud lõpus enam jalgu alla ning valmistas seetõttu pettumuse. Pind valmistati ette, kasteti, seemned pandi maha ja seemnete idanemise ajal oli ootusärevus suur, kuid kui viljapead mulla alt välja paistma hakkasid, oli juba kaugelt selge, et midagi oli viltu, korrast ära. Töö ja vaev ei tasunud end ära, sest tulemust ei olnud. Devili suurim pööre oli ka kõige ebalevam ja sobimatum koht terves filmis. Miks? Kui tuleb välja, et saatan on natuke aega tagasi surnud vanem naine, siis kaob salapära, sest kogu lift oli selleks ajaks laipu täis. Kogu maja peale oli juba siis mitu laipa. Valikuvabadus on liiga suur. Mõte on hea, aga teostus ei kõlba. Leian, et on sobimatu teha pööre, mille peale keegi ei tule. Selle peale ei tule mitte keegi, sest see on liiga labane ja lihtne, aga nii Devil tegi ja seetõttu polegi tegemist täiusliku pisithrilleriga, mida see oleks võinud tegelikult olla. Legendi julm lõpp kõlas paremini kui siin pakutav lahendus. Alati peab keegi ellu jääma ja alati viimasel hetkel. Saatan ilmub viimase ellujäänu ette ja siis kui loodad, et julmus tegelaste vastu ei lõppe, juhtub kahjuks kaugelt etteaimatav sündmus. Viimane saab lunastuse, sest pihtis kõik oma patud. Andestuse palumine ja selle saamine päästis viimase kurjuse küüsist, aga andestuse palumine viimasel hetkel on samuti enda naha päästmine. Ekstreemolukorras öeldakse välja kõik oma patud, et päästa hing põrgutulest. Oleks viimane surma saanud ja siis alles tulnud politseinik, kelle naise ja lapse viimane tappis, ja talle tema tegude eest andestanud, oleks lõpp olnud mitu korda tähenduslikum ja tugevama sõnumiga. 7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar