Jesterhead 2011. aasta parimad palad muusikas

Aasta on läbi saamas ja aeg on teha igasuguseid kokkuvõtteid alates muusikast ja lõpetades filmide ja sarjadega. 2011 pakkus palju kulda, samas polnud puudust ka hiilgeaegadest kaugele kukkunud albumitest, mis üritasid ja üritasid, aga ikka ei midagi. Muusikamaailmast jälgin ise ainult ühte osa ja järgmisel aastal ilmuvaid albumeid läbi lapates pidin tõdema, et ka järgmine muusikaaasta tõotab tulla midagi väga erilist. Ühe näitena ilmub veel teadmata kuupäeval Tooli uus album. APC ei paista olevat uuest huvitatud, aga Tooli ootaks ja kuulaks nii, et mühiseb. Esikümnesse sattusid taas vanade lemmikute staatust nautivate Machine Headi, In Flamesi, Arch Enemy, Mastodoni, Triviumi ja ka Primordiali uued albumid. Ruumi jagus ka kahe uue tulija jaoks - Insomnium ja Isole. Kuna on üsna naeruväärne valida ainult 10 soosituimat, siis lisan juurde ka nimekirja TOP 10 välja jäänud, kuid siiski vägagi märkimisväärsetest albumitest. 

2011 TOP 10

1. Machine Head - Unto the Locust

Machine Headi 2007.a. The Blackening tituleeriti nende senise karjääri parimaks albumiks. Kuidas sellele järgneda? Lihtne. Unto the Locust tõestas, et Robb Flynni juhitud trasherid pole üheööliblikad. Tegelikult on nad seda tõestanud algusaastatest alates ja seni pole keegi julenud ka neis kahelda, kuigi vahepeal oli nö. mõõnaperiood, aga see ületati ja fännidele ulatati unustamatu instrumentide mäng, mida võikski kuulama jääda.

2. In Flames  - Sounds of a Playground Fading

In Flames on minu üks kõige kauaaegsemaid kaaslasi ning Sounds of a Playground Fading on hea näide rootsis pesitsevatest stiilikooslustest. Vähesed on alustanud nii nagu nemad ja jõudnud punkti, kus uut materjali alates Reroute to Remainist on peaaegu et võimatu võrrelda vanemate albumitega nagu näiteks Whoracle, Colony ja Clayman. Sageli tähendab selline stiilimuutus taseme langust, aga nende puhul võiks öelda nii, et ükskõik, mida nad ta teevad, nad suudavad seda teha alati huvitavalt ja meeldejäävalt.

3. Mastodon - The Hunter

Mastodon on huvitav punt. Blood Mountain ja Crack the Skye olid senised lemmikud. The Hunter võttis aga selle positsiooni kohe endale ja jäigi uue staatuse uhkeks omanikuks. Nii The Hunterit kui ka Crack the  Skye`id saadab teatav kurb alatoon. Soundi tervikliku võimsuse, pillide meeldiva segapudru ja meloodiate raskusastmetega mängimise all peitub alati teatav nukker noot, mis hoiab ka kõige elavamat lugu kahe jalaga maa peal. Muusikaline täius. 

4. Insomnium - One for Sorrow

Insomniumiga sobitasin tutvust esmakordselt 2009.a. Across the Darki kaudu. Tegemist on igati võimsa kollektiiviga, kes ei oska olla ühekülgne ega ennastkordav, vaid pigem süstivad melodic deathi viljelevad soomlased igasse albumisse uut elu, kuid jäädes seejuures alati truuks neid defineerivale stiilile. 

5. Trivium - In Waves

Tundub, et Trivium on saanud üle Metallica cover bandi staatustest. Miks ei peaks? Seni nende parim album Shogun demonstreeris piiramatut võimet kirjutada pikki ja põhjalikke lugusid, mida ei saada enam ennastotsiv taust, vaid kindla ja selge struktuuriga neile omane sound. In Waves täiustas seda veelgi, kuigi oli tunda väikest lohakust kirjutamise juures, aga see ei takistanud uutel lugudel olemast tõelised powerhouse elamused.

6. Arch Enemy - Khaos Legions

Arch Enemy Khaos Legions on aga segu brutaalsusest ja imeilusatest meloodiatest, mida saadab Angela Gossowi hõbehäälne vokaal. Kui Rise of the Tyrant kergitas Gossowi vokaalset võimekust ja vendade Amottide muusikalist perfektsust piirini, mida polnud võimalik enam ületada, siis Khaos Legions ei uuenda seda, mis ei vaja uuendamist, vaid lisab juurde kiiremaid, raskemaid ja ka mitmekesisemalt koostatud ning kirjutatud lugusid. 

7. Primordial - Redemption at the Puritan`s Hand

Primordial segab kokku blacki, doomi  ja iiri folkmuusika ning on seda teinud siiani väga edukalt. Eelmises üllitised The Gathering Wilderness ja To the Nameless Dead panid kokku tõestusmaterjalt, et tõestada iirlaste suutlikust viia kuulaja kaugete ja iidsetele lahingutandritele või sügavasse leinaseisundisse langenud kamraadide laipade keskel, kuid kunagi pole tunda ühtegi melodramaatilist ja tagaigatsevat nukruse alget, on vaid selge ja võimas vastuhakk, mis ei lakka ka siis kui vastupanu on mõttetu ja surm vältimatu. Primordial ärgitab primaarseid tundeid. Alan Averilli suurepärane vokaal manab silme ette uduse iiri ranniku ja metsikud keldi hõimud. Fantaasia hakkab tööle ja muusika esitab loo vanadest aegadest. Redemption at the Puritan`s Hand kätkeb endas teadmist, et surm on vältimatu - selle asemel, et alla anda, ühineme ja tervitame teda kui sõpra, sest surmas oleme kõik üks.

8. Isole - Born from Shadows

Isole lahterdub samuti nö. uue tulja kategooriasse, sest nagu ka Insomniumgi, tutvusin Rootsis pesitsevate eepiliste mõõtmetega doomi meestega alles hiljuti, kuigi neilt olin enne selle aasta üllitist Born From Shadows läbi kuulanud nii 2009.a. Silent Ruins`i ja sellele eelnenud Bliss of Solitude`i. Ütleme nii, et 2011 oli rootslaste jaoks eriti soosiv, sest Born from Shadows koondab enda alla 7 aasta ponnistused ja tõestab, et tegemist on grupiga, keda peab võtma tõsiselt. 

9. Opeth - Heritage

TOP 10 eelviimasele kohale maandus Opethi fänne taaskord pooleks jaganud jazzi sugemetega ja eriti progressiivsele teele astunud Heritage. Kriitiliselt kõrgelt hinnatud Heritage erineb radikaalselt Opethi varasematest ja seda just death metal elementide puudumise poolest. Heritage on uue soundiga eksperimenteeriv album, mis ei tähenda kohe, et bänd jääbki uutele radadele ja ei ilmu enam selliseid meistriteoseid nagu 2008.a. Watershed või siis 2001.a. Blackwater Park. 

10. Before the Dawn - Deathstar Rising

Viimase koha haaras Before the Dawni Deathstar Rising, mille üks esitluskonstertidest toimus ka Eestis. Rockstarzil on üks väga suur pluss - vahetu kogemus publiku ja bändi vahel. Kui esinejaks on aga selline grupp, siis on lausa rõõm nautida paremaid palasid liikmetele otse silma vaadates.

Erilise koha aasta muusika seas võtab endale Skylar Grey, kelle imetabane hääl on lõpuks kogunud piisavalt palju tuntust, et olla iseseisev laulja. Järgmisel aastal peaks ilmavalgust nägema Grey esimene täispikk album Invinsible ja The Buried Sessions of Skylar Grey ehk siis kõik suurte staaridega tehtud collaboration singlid omas mahlas ja tervikus. Seni olen nautinud iga tema lugu ja esitust. Parimate seas on näiteks Words, Coming Home, Coming Home Pt II, Invisible, Beautiful Nightmare, Building a Monster, Can`t Haunt Me, Dance Withou You, Final Warning, Tower, Weirdo, Love the Way You Lie ja Love the Way You Lie Pt II, I Need a Doctor.

Parimad EP-d

1. Cynic - Carbon-Based Anatomy

2. Death Ray Vision - Get Lost or Get Dead

3. The Empire Shall Fall - Volume I Solar Plexus

4. Immolation - Providence

5. Iroha - End Of An Era

Parimad Eesti albumid

1. Shirubi Ikazuchi - Warsoul

2. Metsatöll – Ulg

3. Neoandertals - Ebu Gogo Gutting The Child

Parim kogumik - COMPILATION

As I Lay Dying - Decas

30 märkimisväärset albumit aastast 2011

Novembers Doom - Aphotic

Salyu - Sound Beams
Children of Bodom - Relentless Reckless Forever

Black Sun Aeon - Blacklight Deliverance

Steven Wilson - Grace For Drowning

Mogwai - Hardcore Will Never Die, But You Will

Animals as Leaders - Weightless

Threat Signal - Threat Signal

Anathema- Falling Deeper

The Devin Townsend Project – Deconstruction

Battlelore – Doombound

Turisas - Stand Up And Fight

A Hope For Home - In Abstraction

Amon Amarth - Surtur Rising

My Dying Bride - Evinta

Chevelle - Hats Off to the Bull

Times Of Grace - The Hymn Of A Broken Man

Burzum - From The Depths Of Darkness

Septicflesh - The Great Mass

Darkest Hour - The Human Romance

Amorphis - The Beginning Of Times

The Haunted – Unseen

Samael - Lux Mundi

Unearth - Darkness In The Light

The Black Dahlia Murder - Ritual

The Devin Townsend Project - Ghost

Pain - You Only Live Twice

Vader - Welcome To The Morbid Reich

DevilDriver – Beast

Within Temptation - The Unforgiving