laupäev, 30. mai 2009

L'ennemi public n°1

Tuntud ka kui Mesrine: Part 2 - Public Enemy Number One. Teine osa prantsuse gangsteri Jacques Mesrine elust kirjeldab aega pärast Kanada vanglast põgenemist. Temaga mitmeid olukordi üle elanud ning samuti Kanada vanglas olnud partner suri peatselt pärast põgenemist. Mesrine suundus tagasi Prantsusmaale, kus otsis üles taas endised kamraadid ning isegi palkas juurde, et minna taas röövretketele pankade sekka. Teises osas teeb osatäitmise ka nüüd mitmetes tuntud filmides kaasa löönud Mathieu Almaric, kes kehastab vangi, kes korraldab Mesrinega koos põgenemise ning alustavad koos taas kuritegelikku elu. Teine osa süübib märgatavalt rohkem Mesrine olemusse näidates naasmist sureva ise juurde ning kinnisideed, et ta on võitmatu ja võib teha kõike ilma, et see talle kurjalt kätte maksaks. Tegelikult näitab juba esimese filmi algus ära, kuidas Mesrine lõpetas. Teine osa lõpeb täpselt samamoodi. Ainult, et näidatakse pikemalt Mesrine surmani viinud laiahaardelist politseioperatsiooni, mis ajakirjandusele hoopis teise nurga alt ette söödeti, et kuulutada Mesrine vaenlasks ning politsei kõigest raske töö tegijaks. Nii ikkagi ei olnnud. Politsei ei suutnud Mesrine vastu midagi teha ja ainuke võimalus jäigi korraldada operatsioon ning siis see hiljem maha vaikida. Välja tuli see ikkagi ning hiljem pälvis politsei käitumine rahva halvakskspanu kuna Mesrinele ei jäetud võimalust ennast kaitstagi.
Mesrine oli huvitav isiksus. Oma teguviise põhjendas ta sageli revolutsiooniliste liikumistega ning tema kamraadid isegi pooldasid revolutsioonilisi mõtteid, aga Mesrine tahtis ainult, et kõik tema pilli järgi tantsiksid ning kuulutas rahvale, et tema ei varasta neilt vaid hoopis pangalt, mis on üpris silmakirjalik kui võtta arvesse asjaolu, et rahva raha pangas ju ongi. On väidetud, et teda toetas prantsuse parempoolne liikumine OAS, kes varustas Mesrinet võltsdokumentidega ning relvadega. Tema riigivastased väited olid kõigest sõnakõlksud, mis vahepeal tundusid kui sulaselge tõde, aga tema teguviis ei õigustanud neid väiteid üldse. "The Man Of a Hundred Faces" - press nimetas teda nii, sest ta oli osav maskeerija ja Public Enemy Number One näitas päris osavalt miks teda nii kutsuti. Kord kandis ta kõigest parukat ja prille ning kõndis politseijaoskonda sisse samal ajal kui Francois (Amalric) hirmust värises ning iga hetk vahele jäämist ootas. See oligi Mesrine pluss ja muidugi ka suurim miinus. Ta oli nii kuradi enesekindel. Casseli ennast täis olek ning silmades võbelev ülbus näitabki kaudselt kõige paremini missugune reaalne Mesrine olla võis. Eks muidugi on omalt poolt lisatud nii möllu kui ka piisavas koguses fiktsiooni, et muuta kogu asi vaataja jaoks äärmiselt põnevaks ja kaasahaaravaks.
Teine osa ei jää esimesele eriti palju alla, aga nõrkade teiste osade haiguse tunnuste all kannatas film ikkagi, mis väljendus kõige paremini filmi teisel poolel kui Mesrine tegeles kõige rohkem enda kuulsuse tõstmisega. Andis intervjuusid ning tahtis, et iga leht alati temast pasundaks. Tagatipuks avaldas vanglas olles raamatu Death Instinct, mis võis olla paraktiliselt tema surmatunnistus, aga nii loll ta ikkagi ei olnud, vaid peamine eesmärk oli Prantsusmaa kihama panna, et kõik väriseksid kui kuulevad tema nime. Kui aga ilmus reporter, kes laimas Mesrinet, siis oleks ta äärepealt oma elu kaotanud, sest Mesrine vedas ta koopasse ning koos paarimehega peksis ta vaeseomaks ning tagatipuks pildistas ka. Need fotod on reaalselt senini alles. Mesrine tõukas oma üleoleva käitumisega varsti enesest kõik kaaslased eemale. Üks ei talunud pidevat politsei kuklasse hingamist kui Mesrine taas kaks panka korraga rüüstas. Teine ei talunud Mesrinet ennast ning kolmas ei suutnud pea lt vaadata, kuidas Mesrine hullus ning ajakirjanukku piinas. Naisi tuli ja läks päris palju. Tal oli kaks naist, kellega lõi peregi, aga mõlemad jättis maha, sest valis alati seadusevastase tee. Seetõttu tuli võtta naine, kes naudiks samasugust elu. Seega rööviti koos miljonär ja nõuti tema eest 6 miljonit franka ja hiljem elati kui kuningad, aga siis jõudiski kätte aeg, mil viimane piisk politsei karikasse kukkus ning operatsioon tööle pandi.
Kokkuvõttes on tegu igas mõttes vaimustava kaheosalise filmiga, mis pakub midagi igale maitsele. Teine osa hakkas natuke endist pinget kaotama, aga arvan, et esimese tempokus oli selles peamine süüdlane. Mõlemad pakuvad midagi erinevat ning vast kõige erilisem on Casselli vaimustav Mesrine portreteerimine.
8,5/10

neljapäev, 28. mai 2009

Igla

Igla ehk Nõel on siis juba päris mitmes ühine blogimaastikul alati elevust tekitav vaatamine. On olnud jalustrabavaid õudusfilme, südantlõhestavaid draamasid, elu keerdkäikude üle arutavaid müstikaid ning nüüd puhtehtne vene film narkomaaniast ja sellega kaasnevatest ebameeldivustest nii narkomaani kui ka kõrvalvaataja silme läbi. Kohati lõid kõige tavalistemates kohtades kummalised moonutused sisse, mis hakkasid vaikselt reaalsust hägustama.
Moro saabub koju. Astub rongilt maha ja näitab konduktorile keskmist sõrme. Taustaks mängib rõõmus vene popp. Moro räägib vähe, aga tema ei olegi jutumees. Tema on tegudemees ja kui vaja, siis paneb rusikadki käiku. Moro läheb tuttavalt Spartakilt võlga sisse nõudma, mida ta kohe kätte ei saa ning läheb tüdruku Dina juurde, kes vahepeal haiglast näpatud ravimitest sõltuvusse on jäänud. Moro sellist asja ei kannata ning viib tüdruku võõrutusravile. Enne satub Moro taas võlga nõudma just siis kui Spartakit küllastavad teisedki võlanõudjad, aga Moro niisama ei passi. Tema teeb, mida mees tegema ja päästab Spartaki ilmselt muidu väga ebameeldivalt lõppenud olukorrast. Seoses morfiiniga ning Spartakiga tekivad Morol veel muudki sekeldused, mida ta ka kohe klaariks teeb, aga kõik siiski ei lõppe nii nagu oleksin oodanud. 
Moro meenutas mulle raudselt kedagi kindlat. Ei tea, kas võis see olla keegi teine asiaatse päritoluga näitleja, aga Moro ise oli kindla koodeksiga ja põhimõttega noormees. Tema juures see kõige enam meeldiski. Tuli, tegi ja lahkus. Väga otsekohene. Pildikeel muutus kohati tavalisest katkist filmilinti meenutavaks ning lisas sinna veel valgeid kriipsukesi, näiteks kaklussteeni näitamise ajal, mille puhul meenus automaatselt kunagine Batmani sari, kus olid igasugused värvilised powd ja smashid otseste löökide näitamise asemel. Täpselt ei saanudki aru, kus tegevus aset leidis, aga paganama mahajäetud tunde jätsid kõik kohad, kus Moro käis. Võiks öelda, et kunstiliselt on film päris kena. Näiteks koht, kus Dina pärast pikajalist ilma morfiinita olemist taaskord nõela leidis. See jäi mind kogu filmiks kummitama. Kõikuv laelamp, mille tõmblev vari Dina näol virvendas jättis väga tõsise, kuid kummastva mulje. 
Paljudest tegelastest ei saanudki päriselt aru. Kuidagi seinas seina viisil tutvustati neid. Spartak oma veidra käitumisega ja sõpradega oli halenaljakas. Eriti koht, kus tõsine Moro Spartaki kambale läheneb ja nemad müüri ääres lõbusa muusika saatel tantsu vihuvad. Paljud veidrad kohad, kus näiteks telekas vaadatav film muutus Morot ja Dinat kujutavaks said hiljem seletuse küll, aga hoopis teisel kujul. Mõistuseks jäigi, miks paljud kohad filmis niivõrd ebareaalsed tundusid. Mõte, et see on kuidagi narkoga seotud või näidati kogu tegevust kellegi vaatepunktist käis korra läbi, aga püsivaks see ei jäänud ja nüüd kahtlen selle üle, et mida film siis kujutas. Oma töö tegid kindlasti värvikad tegelased ja Moro, kui väga karmi olekuga tüübi kujutamine, aga vaated keset kõrbe olevale laevale ning kokku kuivanud merealale lisasid samuti minu jaoks teatavat väärtust juurde ning mainimata ei saa siiski ka muusikat jätta. 
Moro olemust on nii võitmatuna kujutatud, et lõpp tuli täieliku üllatusena, aga olen rahul, et lõpp siis kohe ei saabunud vaid näidati Morot lihtsalt ära jalutamas. Viimastel hetkedel pärast tiitrite ekraanil jooksmist nägin pimeda tee peal Morost eespoolt kedagi üle tee jooksmas. Ei tea kas see oli sihilik või mitte, aga silma see jäi. Vaataks kindlasti kunagi uuesti. Kohati vaimukas, aga tõsine film nakomaaniast lavastaja enda nurga alt.
8/10

pühapäev, 24. mai 2009

L'instinct de mort

Tuntud ka nime all Mesrine: Part 1 - Death Instinct. Tegu on siis eelmisel aastal ilmunud krimifilmiga, mis toob kahes osas vaataja ette prantsuse ühe kurikuulsama gängsteri Jaques Mesrine elu ja surma. Mesrinet kehastab Vincent Cassel, kellest on saanud ajapikku minu nüüdisaja prantsuse kino lemmiknäitleja. Cassel võib mängida ülimat ülbikut, aga samas on suuteline kehastama ka täiesti vastupidiseid tegelasi. Mesrine roll oli kindlasti talle paras väljakutse. Ta pidi kaalus kõvasti juurde võtma ning arendama oma temperamenti nii, et iga pisimgi asi oleks äärmiselt ärritav, sest täpselt sellised meeleolud Mesrine isiksust valdavadki.
Jaques Mesrine oli 1936 - 1979 aastatel elanud ja teatava tuntuse saavutanud gangster, kes röövis panku ning vähesel määral tegeles ka inimrööviga. Tema elu saab kirjeldada kõige paremini läbi vägivalla, sest kõik tema teod lõppesid peaaegu alati vere valamisega, milles oli süüdi tema enda keevaline ja ülbe iseloom, mis talle ka lõpuks otsa tõi. Mesrine tutvustatakse esmalt Prantsuse armee sõdurina, kes viibib parasjagu Alžeerias ning on tunnistamas ülekuulamist, mis muutub hetkega üha jõhkramaks ning lõppeb sellega, et Mesrine võetakse pihtide vahele ja sunnitakse ülekuulatvale kuuli pähe laskma. Edasi keritakse aeg edasi. 1959 naaseb Mesrine taas Prantsusmaale, kus saab sõbra kaudu mafia palgale ning korraldab hiljem tema kriminaalsele elule aluse pannud rööve ning tapmisi. Esimene osa hõlmab aega, mil Mesrine kodumaale naaseb ning läbi erinevate katsumuste vanglas lõpetab ja sealt suurejoonelise põgenemise korraldab ja sinna veel hiljem maha jäänud kamraadidele järele läheb. Sealt edasist näitab juba teine osa. Casselli kiitmist ei tahakski vist ära lõpetada, sest seekordne roll viis ta võimed ikka teatud piirini ning ta tuli sealt superhästi välja. Casseli eelnevad rollid (niipalju kui näinud olen) jäävad kindlasti Mesrine kehastamisele alla. Esimesse filmi mahuvad veel pangarööviga vahelejäämine, seaduslikule teele asumine, abiellumine, lahkumine kodumaalt, reis Kanadasse, reis USA-sse, Kanada vanglas oleks, põgenemine ning the end of part one.
Film kujutab 60- ja 70-ndaid ülihästi. Montaaž ja kõiksugune visuaalne pool toetab filmi nii, et vaataja reisiks ajast tagasi. Casselli lokkis mustade juustega näha on juba omaette pilt. Kõik kõvad gängsterid kandsid suuri pahvakaid peas, aga nii peabki. Lihtsalt kuidagi harjumatu oli tänu ajastutruudusele kohe alguses tüüpe tõsiselt võtta. Ikka kiskus irve näole. See selleks. See on niivõrd tühine asi, kui võtta arvesse, et eluloofilmina ei ole film väga faktipõhine, aga kõike polegi vaja. Vaja on ka leiba ja tsirkust. Möllu linnatänavatel, vanglas ning ennekõike pankades oli ääretult pingeline jälgida. Mesrine oli otsekohene. Miks röövida ühte panka kui teine on üle tee? Mesrine ülbus võimude suhtes võttis alati pöördeid nii juurde, et tema oli see, kes tulevahetusi pangast tänavale viis ja sealt juba masinate peale ja saaki jagama. Tagaajamissteenid ning tulevahetused olid nauditavalt läbi viidud. Kaameratöö oli oskuslik ning näitlejatööde kohta ei saagi midagi halvasti öelda. Kõik omasid Mesrine elu juures tähtsat rolli. Võib juba arvata, kes Prantsuse gängsterifilmis võib mafiabossi kehastada. Eks ikka Gerard Depardieu. Kes siis veel? Mesrine gängsteri aastad olid kindlasti ühed põnevamad. Omadele kallale minemine, millega kaasnes kohalike gängide rünnakud olid etteaimatav süzee areng, aga suhteliselt vähe oli asju, mida oleksin suutnud niisama ette mõelda, mida Mesrine nüüd järgmiseks teeb. Film oli kohati ise sama äkiline ja etteaimamatu kui võimuahne ja pidevalt päästikule vajutav Mesrine ise.
Cassel on täiuslik Mesrine. Googles pilte võrreldes oli selgelt näha, et filmi jaoks püüti ta võimalikult sarnaseks luua. Käitumise poolest arvatavasti sama ülev ning publitsistika janune, et iga viimanegi leht ainult temast hirmulugusid pajataks. Filmi pealkiri tuleneb samanimelisest raamatust, mille Mesrine vanglas olles valmis kirjutas ning nii oma kurikuulsusele tugevama vundameni lõi. Filmi jaotus kodumaal, USA-s, Kanadas ja vanglates veedetud aegade vahel muudab kogu teemaarengu piisavalt muutuvaks ning vaheldusrikkaks. Kanada vangla oli üks ootamatuid asju, mida ilmselt kogu esimese filmi juures pakuti. See, kuidas teda seal piinati hakkas vaikselt meenutama juba Hungerit. Piinamine andis Casseli pühendumusest rollile veelgi tugevamalt mõista. Kogu filmi jooksul muutus Mesrine üsna kiiresti minu kui vaataja jaoks tuttavaks tegelaseks, kes vaatamata negatiivsele olemusele oli oma äärmuslike teguviiside ja meeleolu muutuste tõttu väga kaasahaarav, sest eelnevalt oli antud ka teatud eluline tagapõhi, miks ta alati ausalt teelt kõrvale kaldus ning nautis elamist riski piiril samal ajal kui kogu Prantsusmaa tema peale ajujahti pidas.
Death Instinct on äärmiselt põnev ja huvitavate tegelastega rikastatud eluloofilm ühest tuntumast gangsterist Prantsusmaal, kelle elu lõpetati ootamatult ning võib öelda ka, et lootusetuse tõttu, sest ta oli oma kuritegelikku elu alati suunanud politseist eemale ning sülgas pidevalt võimudele näkku. Sageli põhjendas oma teguviise riigis valitseva olukorraga, mis tegelikult oli lihtsalt menu nautimiseks suusoojaks öeldu. Teadsin, et see on midagi erilist kui esmakordselt Plazas linastus, aga asjade kokkulangemisel läks film minust mööda ning vaatama ei jõudnudki. Teine osa ei jää ei esimesest sugugi maha ning lõpetab kahe osalise seeria sama väärikalt kui alustas, aga L`ennemi public nr. 1-st juba lähiajal ka pikem postitus.
9/10


reede, 22. mai 2009

Knowing

Kas inimese elu siin väiksel maamunal keset lõpmatut kosmost on ette määratud? Kas on tõsi, et ükskõik, mida teeme ja kuidas püüame oma elusid muuta lõpetame ikkagi täpselt nii nagu meie jaoks ette antud on? Proyasi Knowing enam vähem seda teemat lahkabki lisades sinna hulka veel kõvasti ulmet, uurimist ning tsipake õuduselemente, mis kokku teevad üllatavalt mõnusa uuriva maailmalõpufilmi, mis alguses tundub tavaline, aga teema arenedes avalduvad sellised ennustamatud asjaolud, et film muutub iga hetkega üha huvitavamaks.
Kõiksugused uurivad filmid on mulle alati meelt mööda olnud ning kui Cage hakkas 50 aastat tagasi maetud numbreid täis paberit uurima, siis hakkasin pingsalt jälgima, mida ta nüüd avastab. Igasuguste uurimise käigus ilmsiks tulevate niidiotste kokkutõmbamine millegi suurema ja hukatuslikuma tulekuga tekitas parajalt pinget juurde, sest polnud halli aimugi, mis selleks olla võib. Mingi teatud arvamus oli juba enne filmi nägemist olemas. Peast käis korduvalt läbi idee, et kindlasti viivad numbrid mingi kohutava õnnetuse jälile, mille siis Cage`i tegelane viimasel hetkel ära hoiab. Selline mõte tekkis ainiti tänu mitte midagi ütlevale trailerile, mis rohkem tekitas filmi suhtes vastumeelsust ning arvamust, et see ei saa pakkuda küll midagi uut. Proyasi nimi on iseenesest juba niivõrd palju ütlev, et nüüd pean lavastaja ees mütsi maha võtma, sest filmist kujunes midagi hoopis vägevamat kui traileri põhjal kunagi arvanud oleksin.
Alguse teema sosinaid kuulva lapse ja Johni areneva kinnisidee numbrite seast süsteemi leidmise ümber nii huvi tekitav ei olnudki. Kohe kui ilmusid kummituslikud kujud Johni maja juurde, siis mõistsin, et there is more than meets the eye ja sellest hetkest peale polnud film enam endine. Lennuõnnetus oli üks kõige võimsamaid kaadreid kogu filmis kui välja arvestada lõpu kujulteldamatult kenad visuaalid ning selle ilusa CGI-ga korraldatav hävitustöö. Üheainsa kaadriga Johnist mööda kihutav reisilennuk jättis suu tükiks ajaks lahti ning sama võib öelda päris räigelt läbi viidud rongiõnnetuse kohta, kus näidatakse läbi rongi akna, mis külili mööda jaama perrooni kihutab, kuidas inimesed üksteise järel rongi raskuse all lömastuvad. Päris julgele teele on siin filmis nii mõnegi kohaga mindud. Lõppu ei hakka ära spoilerdama, aga seda oli lausa lust nii selle ulatuse, värvide kui ka kohutavuse poolest jälgida.
Cage näitlemine on hakanud ajapikku paranema. Ta peaks nüüd tõsiselt võetavamates filmides osalema, küll siis näitlemine ka paraneb. Cage suutis päris hästi seekord hakkama saada, aga tema rollis ei ole midagi uut ega silmapaistvat. Tema tegelaskuju ei oma suurt tähtsust suurema teema juures, mis lahti hargnema hakkab. Teised karakterid olid palju huvitavamad. Tema miinus ongi liigne pinnapealsus. Midagi peab ta igatahes enda juures parandama. Mõne tegelase juures oli hüsteerilisuse kujutamisega üle pingutatud, aga üldpilti see ei seganud. Knowing peidab endas palju enamat kui välja laseb paista. Tundub uuriva hävingufilmina, aga lõpptulemus on mõtteid tekitav ning annab vaatajale ise vastavalt oma arvamusele ning tõekspidamistele arvata, mis lõpus ikkagi juhtus. Kas teadus või usk? Ise kaldun usu poole kuigi tundub, et üldine arvamus on hoopis vastupidine. Olgem ausad, kui see film oleks kergema vastupanu teed läinud, siis sellest ei räägitaks nii palju. Kui pärast filmi hakata mõtlema erinevate sümbolite ja kujutiste üle, siis võivad arvamused küll suuresti lahkneda, aga peamine on see, et film tekitab oma vastuolulise (kuidas kellelegile) lõpuga poleemikat. Võib-olla tahtiski lavastaja vaataja mõtlema panna, mitte selgitada filmis juhtunu kõik ära. Siis ei räägiks filmist enam keegi. Muusika tegi oma tööd hästi. Nii mõneski kohas võimendas hästi valitud muusikapala hetke emotsioone ning haaras päris tugevasti kaasa. Knowing on päris mitmekülgne. Minu jaoks leidub siit paar õuduskohta, mis polnud küll ehmatavad, aga tekitasid judinaid just aeglase kulgemise pärast. Nagu näiteks poisi tuppa ilmuv mees mustas, mis tuletas mõnda tondifilmi meelde. Ulmet on ka parajas koguses ning müstilisust lisas lõpu kahepalgelisus.
SPOILERID:
Mõistatuseks jäi ikkagi see, et kes siis Maale lastele järele tulid. Kas olid need inglid või tulnukad? Esmane reaktsioon neid nähes oli, et kindlasti on tegu tulnukatega, aga kui nende selgadele tiivad moodustusid, siis tekkis kahtlus. Mina sain aru nii, et inglid/tulnukad saatsid sõnumeid väikesele tüdrukule hoiatuseks varsti saabuva huku kohta. Esmalt saadeti sõnumeid 50. aastat tagasi ja siis 50 aastat hiljem saadeti taas, kui nimekiri juhtunud ja juhtuvate sündmustega avalikuks tuli. Edasi valiti kindlad inimesed välja, kes Maalt lahkuvad. Nendeks olid siis lapsed - tüdruk ja poiss. Koos nendega võeti kaasa ka loomi igast liigist. See on ainult teooria, sest vaataja näeb ainult ju jäneseid. John arvab, et tulemas on midagi, mille ta saab ära hoida, aga siis mõistab ta, et ei saa midagi enam muuta ja kõik hävineb ükskõik, mida ta ka ei teeks. Sosistaja inimesed olid siis inglid/tulnukad, kes olid saadikud, kes valituid uuele planeedile viis. Ülejäänud inimkond suri päikese plahvatuste tõttu välja. Lapsed jõudsid justkui Eedeni aeda, mille keskel oli hea ja kurja tundmise puu. Kas ikka oli? Siinkohal tulnukate ja inglite versioonid kummaliselt kattuvad. SPOILERI LÕPP
8/10

HP 6 - poster


teisipäev, 19. mai 2009

Transformers: Revenge of the Fallen - reklaamklipid ja LP New Divide

Linkin Park lõi teisele osale samuti tunnusloo nagu esimese puhul oli, kuigi siis ei olnud lugu otse filmi jaoks loodud, aga nüüd tundub, et uus pala "New Divide" ilmus avalikkuse ette just enne filmi, et olla lugematutes trailerites ja muudes tele-ja netireklaamides. 

Lugu on muidugi hea. Linkin Park ikkagi ju. Need vennad teevad omapärast muusikat ükskõik, mis stiilis.  Lugu saab kuulata youtubest.

Kui huvi pakub, siis natuke infot uue LP albumi kohta leidub siit.


esmaspäev, 18. mai 2009

Man-Thing

On olemas usuvabadus, mõttevabadus ning veel igasugused vabadused, kuhu vahele mahub ka ajuvabadus. Täpselt seda Man-Thing taotlebki. Kohe filmi esimestel minutitel on selge, et nüüd võib aju välja lülitada ning vaadata tühjade tegelaste jagelemist sookolliga ning kurjade firmaomanikega, kes soo lähedale maardla rajanud on ning seda nüüd täies mahus reostavad.
Man-Thingile taustauuringut tehes selgus, et see peaks koomiksil põhinema, kus mingil määral inimesele sarnanev olend elab soos ja kaitseb seda kurjade jõudude eest. Film muidugi keerab mõtte teistpidi ning loob kolli, kes tapab kõiki, kes sohu tulevad. On nendeks siis sohu paadi peale seksima tulnud noorpaar või iga suvaline, kes soostub soo poole jala tõsta. Koomiks arvatavasti omab mingit suuremat mõtet, mida film paratamatult ei oma. Paratamatult sellepärast, et on näha, et film on odavalt tehtud ning pandud kokku suhteliselt tundamatud näitlejad, kes siis hiiglasuure punaste silmadega puule sarnaneva kolli eest ahastuses ära jookseksid. Sisu on äärmiselt tavaliselt üles ehitatud, et paari või rohkema minuti möödumisel on selge, kes peaks filmi jooksul surema ja kes ellu jääma ning mis kollist saab. Ükskõik, mis žüsee keerdkäike film ka ei pakuks on juba algusest peale selge, et koll kas sureb või lahkub ning põhilised tegelased jäävad puutumatuks kogu tapatalgust, mida koll soos korraldab.
Filmi vaadates ei teki nii suurt vastumeelsust, et võiks kohe kinni panna. Mingi müstiline jõud hoidis mind ikkagi filmi juures kinni. Kas selleks jõuks olid halvad näitlejad ja ilmselge arengu ning lõpuga žüsee? Arvan küll, sest vaatamata etteaimatavuse kõrgele tasemele muutus kolli laastamistöö üpris huvitavaks kui arvesse võtta, et sookoll iseenesest ei olnudki nii hullu väljanägemisega. CGI-d on kenasti kasutatud, et muuta koll soos märkamatuks ning teha tema rünnakud äkiliseks isegi siis kui on ilmselge, et sohu üksi läinud meest muu saatus oodata ei saagi. Sookolli jahtimisviisi kujutamine on samuti üks võib-olla huvitavamaid asju muidu lihtlabase filmi juures. Näidatakse mitmeid kaadreid läbi kolli silmade, mis muudab pildi punakaks ning kaamera liigub kord aeglaselt ning kord ülikiiresti ühest kohast teise. Soos kellegi nime hüüdva tegelase jahtmine on niisuguse viisiga suudetud teha põnevaks, sest mida põnevat saab olla enesekindlas peategelase naissoost partneris, kes läheb meeleheites oma salajast armastust otsima. Sookolli täielik paljastus lõpus täitis kõik ootused, mida eelnevalt vilksmaisi nähtud kolli välja nägemise kohta võis arvata.
Halbade näitlejatega ning aju mitte tööle paneva sisuarenguga kollifilm, mis suutis vaatamata sisutühjusele hoida õrna põnevust sees ning muuta kõiki hirmutav koll väljanägemiselt monstrumi vääriliseks. Kindlasti saab plusspunkte laduda veel ohvrite julmalt tükkideks rebimise eest ning soos seksiva noorpaari kena õhtu veresaunaks muutmise eest, mis lõpeb naise pealaest jalatallani verega katmisega.
5/10

Sarnasus on märgatav xD

reede, 15. mai 2009

Death Sentence

Ühel õhtul tuli telekast Hollow Man, mida ma vilksamini 2 sekundit ka nägin. Kevin Bacon on eriti andekas vend. Kohe kui teda õhtuses filmis silmasin jooksid silme eest läbi Tremors, Stir of Echoes, Mystic River. Frost/Nixon, Apollo 13 ja veel ja veel. Hollow Man pole tegelikult halb film, aga mitu korda seda vaadata ei kannata.
Siis tuli meelde, et mingi aeg sain endale ühe Baconi filmi ning siis tuhlasin filmid läbi ja leidsingi 2007-nda aasta kättemaksudraama, kus Bacon kehastab pereisa, kelle elu on täiuslik. Pere on viimase peal. Suhted on head ja kõik on ilus. Ühel õhtul satub pereisa poeg aga gängi sisseastumiseksami ohvriks ning sureb. Pereisa Nick mõistab, et seadus laseb tapja vabaks ning võtab õiguse enda kätte. Seetõttu saab alguse ohtlik olukord, kus pereisat hakkab jälitama kohalik gäng, kes omadesse suhtub kui vendadesse ja vannuvad Nickile verist kättemaksu. Tagajärjed on kohutavad mõlema osapoole jaoks ning kõik kaotavad, mis neile siin elus kõige kallim on.
Film algab kaadritega koduvideost, mis näitavad Hume`ide perekonna tähtsamaid päevi nagu poegade sünnipäevad ja lõpetamised. Hea nüke, sest see tagab selle, et õpid tegelasi kohe tundma ning edasine on rohkem huvitavam kui on tsipake ajalugu ka näidatud. Bacon kehastab siis Nick Hume`i, kes on oma poja Brendani üle väga uhke ning soosib iga tema tegu, mida ta elus ette kavatseb võtta. Teine poeg on noorem ning seetõttu vähem tähelepanu saav kui vanem ja võimekam vend. Nick ja Brendan suunduvad hokit vaatama ning pärast mängu teevad peatuse kohalikus bensiinijaamas. Kõik on tore ning isa juurdleb parasjagu poja tulevikuplaanide üle kui jaama keeravad sisse kaks kõvahäälset masinat, kust välja astuvad maskis mehed, kes kohe poodi suunduvad ja müüa maha lasevad. Edasi sunnivad maskis kaaslased ühte endi seast, et ta laseks poes viibiva Brendani maha. Gängi sisseastumiskandidaat seda teha ei suuda, aga viimasel hetkel võtab noa ning annab Brendanile surmava haava. Gängide omavahelise võitluse tõttu tekivad alati ohvrid aga seekord on tegu hoopistükis inimese tapmisega, et endale kasu saada ehk kampa kuuluda. Brendani surnult maha kukkumine purustab õnneliku atmosfääri hetkega ning edasi järgneb üksnes valu ja kurbus.
Bacon on andekas ning võib öelda ka, et teenekas näitleja. Kõva karjäär on tal juba selja taga, millega võib igati rahul olla. Kõige dramaatilisemad stseenid bensujaamast ja haiglast kandsid valu ning mõistmatust, miks nii juhtus tugevalt edasi. Näitlejad on kõik sobivalt valitud, kes suudavad igas kaotusvalu täis stseenis vaataja tõsiseks muuta ning kaasa tundma panna. Bacon elab selles filmis üle täieliku transformeerumise. Temast saab vägivalla ohver, kes otsib üksinda hotelli ukse taga autos istudes õiglust taga, et saada vähesel määralgi lohutust, sest süsteem laseb sellised tüübid vabaks isegi siis kui nende süütegu on selgemast selgem. Nick ei suuda leppida asjaoluga, et tema lapse mõrvar pääseb kohtusüsteemi hammasrataste vahelt ning võtab siis asjad ise enda kätte. Varjates oma plaane pere eest võtab Nick kuurist noa ning hävitab piiramatu viha ja kurbusega selle, kes võttis tema lapse siit ilmast. Siin tekib aga vastuolu. Mida saavutatakse kui tegutsetakse väljaspool seadust? Seadus sind ei poolda ning sind pannakse ikkagi eluks ajaks vangi isegi kui tegid seda ka kõige paremini põhjendatud asjaoludel. Samas on ka teada, et mõrvar pääseb karmimast karistusest, siis polegi enam vaja seaduse peale mõelda. Inimene tahab leida õiglust talle tehtud kahju eest, hoolimata sellest, kas teeb seda seadustatud viisil või mitte. Nii tekib ka Nickil dilemma ning jätab mõrvari saatuse hoolde, mille kujundajaks Nick otsustab hakata. Gäng aga ei suuda leppida, et rikas tõusik nende seast ühe tapab ning muudavad Nicki elu põrguks. Sageli on nii, et madalamast astmest pärit tegelased leiavad, et rikastel on kõik lubatud ning et seadus pooldab neid. Gäng ei hooli karvavõrdki elust, kelle nende tapetud kaaslane võttis ning leiavad, et Nick on kõiges süüdi ning viivad ta surma ja elu piirile võttes ka temalt selle, mille Nick omakohtuga võttis juba varem gängilt. Siit hakkab peale aga lõppematu jada. Üks võtab teiselt ja teine võtab esimeselt. Peale jääb see, kelle elu kõige enam purustatud on ja kõige vähem väärtuslik on. Kui iseenda eksisteerimist enam tähtsaks ei pea, siis ei ole ka oma elu eest kartust ning saab halastamtult tappa maha kõik need, kelle surm hingele kosutust tooks, kuigi tegelikkuses tekitab see ainult valu juurde.
Nicki muutumine elutervest pereisast kiilakaks ja armiliseks tapjaks, kelle silmist peegeldub vastu ainult hirm teise poja kaotuse ees ning teadmine, et ta teeb kõik, mis suudab, et süüdlased sama palga saaksid on üpris hirmutav. Lõpus võtab Nick olukorra enda kätte ja kaob ka siis ise. John Goodman teeb siin üpris kentsaka rolli, kes oma poja põhimõtteliselt surma saadab, aga saab ikkagi sama palga, mis poegki. Film lõpeb näidates diivanil lebavat Nicki, kes hoiab viimaste jõupingutustega veritsevast haavast kinni ning vaatab koduvideot pere rõõmsatest aegadest.
7/10