Hakkan nüüd vaikselt PÖFF-il nähtud filmide kohta kirjutama kuigi neid on vähe, sest ei leidnud lihtsalt rohkem aega, et tihedamini külastada. Esimesena võtan kätte The Wrestleri kuigi see pole esimene, mida nägin aga ma tahan juba selle kiitmisega pihta hakata. Darren Aronofsky jäi esimest korda silme ette The Fountainiga, mis oli äärmiselt huvitav filmielamus. The Wrestler räägib loo allakäinud showmaadlejast, kelle hiilgeperiood jäi 20 aasta taha. Praegu käib ta nädalavahetuseti maadlustel ning nädala sees käib juhutöödel. Esimese asjana arvasin alguses, et tuleb midagi Rocky sarnast. 
Kaugel sellest. Neid on võimatu tegelikult võrrelda. Üks on spordialast aga teine on spordialaga tegelevast inimesest. Mickey Rourke sai hakkama hämmastava rolliga. Ta on alati huvitavates rollides mänginud aga kunagi pole need olnud niivõrd tugevad ja haarvad kui seda oli Randy Robinsoni tegelane. Rourke oli kadunud oma rolli nagu seda oli näiteks Heath Ledger. Ma ei jälginud teda kui näitlejat vaid kui professionaalset maadlejat, sest see oli nii tõepäraselt vaatajatele edasi antud. Eriti meeldis selja taga käiv kaamera ning samal ajal näidati Randy igapäevaelu ja tema probleeme.
Küll pole raha, et peavarju eest maksta, tütar ei suhtle isaga ning süda hakkab üles ütlema. Kõik, mis tal alles oli, oligi maadlus. Stseenid, kus Randy poes töötama pidi olid väga elulähedased. Oli näha tema vastumeelsust aga aja jooksul suhtumine paranes. Tal justkui seostus kõik maadlusega. Isegi see, et läheb poodi tööle. Liigub mööda koridori letti poole ning samal ajal teeb samu liigutusi nagu liiguks lava poole ning hetk enne leti juurde jõudmist on kuulda justkui rahva karjumist - "Ram Jam, Ram Jam" Randy oli inimesena selline spordile oma elu ohverdav tüüp. Rourke oskas seda imehästi välja tuua.
Tema omaette nohisemised, kõnnak ning tegemised- kõik see oli tänu Rourkile nauditav. Hästi oli näidatud ka maadluse lavatagust. Kõik see enne kokku leppimine, et mis võtet nüüd keegi kasutab ongi tegelikult see, milles showmaadlus seisneb. Tegelikult siis näidati reaalselt ebareaalset võitlust. Aga kõikvõimalikud asjad, mida areenile kanti ning kasutati oli üpriski koomilised kui samas väga reaalselt jällegi kujutatud. Paljud kohad maadluse ajasid ikka kõvasti naerma. Näiteks Ajatollahi sisenemine areenile või siis redeli areenile tassimine ning rahatähe kulmule löömine. Oli naermajavaid kohti ja oli tõsiseid draama stseene. Kõik see tegi kokku tõsiselt hea draama maadlejast, kes tõusis uuesti tippu ning andis oma elu maadlusele, sest midagi polnud enam tema jaoks alles.
Marisa Tomei tegelane Stephanie küll otsustas tema kasuks aga võib olla loobus nähes, et ta suundub ikkagi matšile vaatamata sellele, et võib surra. Evan Rachel Wood Randy tütre rolli sobis. Siinkohal võin öelda , et meeldis iga roll, mis oli. Ei ütleks just nii, et Rourke tegi oma elu rolli ja ta on elanud vaid selleks filmiks siiani. Tal on eelnevalt ikka ka palju huvi pakkuvaid filme olnud. Alustades Year of The Dragoniga ja lõpetades Sin Cityga. Ainult, et siinkohal tõestas ta oma väärtust ka kui tõsiselt hea draamanäitlejana.
SPOLER: Lõpp pani mõtlema, et mis nüüd õieti juhtus. Kas ta siis suri oma viimast matši pidades või jäi ellu ning läks Stephanie juurde. See jääb vist siis igaühe arvata. Pole muud midagi öelda, et väga ootamatu lõpp aga samas ainuõige sellisele filmile. Teist lõppu ei ootakski. Darren Aronofsky on ennast juba korduvalt tõestanud ning arvan, et tal on veel nii mõndagi head tulemas.
9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar