Siinkohal võib sisu ka üle korrata. Maale saabub tulnukas Klaatu, kes hoiatab inimkonda, et kui nad oma käitumist planeedi suhtes ei muuda ootab neid häving. Muidugi on USA niivõrd naiivne, et selle asemel kuulata, mis tal öelda hakatakse kohe tulnukate invasiooni vastu võitlema. Kõige selle keskel on Jennifer Connely kehastatud bioloog Helen Benson, kes üritab Klaatut veenda, et nemad võivad muutuda.
Filmis oli paar üllatavat ja naerupurskeid tekitavat kohta. Nagu näiteks Putini ilmumine ekraanile ning võrdus, et kogu inimkonda esindab USA. Antud koha juures oli saalis kuulda päris palju naeruturtsatusi. Klaatu tahtis rääkida kogu inimkonna esindajatega aga Ameerika presidendi esindaja ütles, et pole vaja. Tema on ju siin. Lavastajat teadsin enamasti The Exorcism of Emily Rose järgi, mis oli tugeva käega tehtud. Ka siin oli näha mõistlikku lähenemist. Lavasataja polnud kohe CGI osakonda püürdunud, et film üles ehitada vaid oli leidnud tasakaalu sisu kandvuse ning efektide vahel. Kohati olid efektid tõesti vapustavad.
Näiteks saab näha, kuidas hiigelrobot lennukeid alla laseb ja see samal ajal kõrgemalt poolt nähtuna. Samuti oli ülimalt kena nn. metallputukate hävitustöö. Veoka hävinemine ja jalgpalliplatsi kadumine näiteks. Näitlejad sobisid antud konteksti sellisena hästi. Keanu Reeves kandis tundetu tulnuka rolli sujuvalt vaatajateni ning Connely särab üldiselt alati oma rollides. Sisulahendus oli minu jaoks paeluvalt üles ehitatud.
SPOILER Sfäärid laskuvad Maale eri paikadesse ning koguvad erinevaid liike, et need hiljem planeedile tagasi saata kui inimesi hävitav laastamistöö möödas on. Samas oli hea mõte ka see, et Klaatu esindab erinevaid planeete ning planeet Maa on üks vähestest, mis suudab kanda elu. Et päästa see elu Maal, peavad inimesed surema. SPOILERI LÕPP. Kindlasti läbib ka seekordset filmi ka juba kõigile üldteada teema aga mind see niivõrd ei häirinud. Kui ikka tegevust on vürtsitatud heade eriefektidega, pingelise tegevusega ning näitlejateansambliga, kes suudavad iga rolli kiiduväärseks muuta, siis polegi eriti halbu sõnu välja tuua. Kui nüüd mõelda, siis võib olla häiris natuke liiga lihtne lõpp.
Võib olla ongi loo moraal, et iga tsivilisatsiooni hävingu äärel mõistetakse alles siis, et tuleb teha muutusi ning püüda ennast muuta. Klaatu siis lõpuks mõistis, et me oleme nagu nemadki. Muutume kui meid ähvardab häving. Tema inimvormi tekkimise viis ning roboti eriefektid ei suutnud mind kuidagi külmaks jätta. Ahjaa, jälle oli vilksamisi Rober Knepperit näha. Teda on peaaegu, et igas teises filmis võimalus märgata. Alles oli Transporter 3-s ning Hitmanis.
Kinos veedetud aeg mõnusalt möödunud ning panen rahuliku südamega 8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar