Aleksander Aja "The Hill Have Eyes" oli tõsiselt hea aga 2003-nda aasta "High Tension" ei suutnud mulle midagi pakkuda. Sisu oli ülepakutud ning kogu film keskendus naise veristamistööle. "THHE" aga oli tugeva psühholoogilise alatooniga õudukas, mis jäi kauaks meeli kummitama. Nüüd siis selle aasta "Mirrors" oli samuti hea aga jäi kuidagi tavaliseks ega suutnud midagi eriti uut pakkuda. Võikad stseenid peeglitega olid tõesti hästi tehtud. Nii mõnigi stseen vanas kaubamajas tuletas meelde just läbi tehtud mängu "Condemned: Criminal Origins", kus oli ka üks osa kaubamajas ning iga nurga peal olid mannekeenid ja nende hulka olid peitunud nendesarnasteks maskeeritud hullud. See oli mängu üks haigemaid kohti.
Peategelane on "24"-st tuttav Kiefer Sutherland, kes kehastab siis endist uurijat Ben Carsonit. Pärast töö juures inimese tapmist ei suuda ta sellest üle saada ning hakkab jooma. Pereelu on tal täiesti sassis ning kuni oma elu jälle korda saab elab niikaua õe juures. Ben võtab vastu töö Mayfloweri kaubamajas, kus toimus kunagi kohutav tulekahju. Kaubamaja on siiani varemetes ning tema tööks jääb sealne öövalvur olla. Juba esimestel päevadel kogeb Ben hirmasid nägemusi põlenud inimestest aga ta näeb neid ainult peeglites. Ben hakkab uurima, mis tegelikult juhtus ja avastab selle käigus nii mõndagu hoone mineviku kohta. Samas ohustab hoones peituv kurjus kõiki tema lähedasi. Ben jookseb ajaga võidu, et peatada peeglitaguses maailmas olev kurjus enne kui hilja.
Üldiselt sellised uurivad õudukad lähevad mulle hästi peale. Umbes nagu "The Ring" jne. Sutherland on omapärane näitleja. Eriti võib seda "24"-s täheldada. Siin mängib ta aga viinakuradiga võitlevat endist uurijat, kes ei suuda lahti saada halbadest mälestustest, millega tema karjäär lõppes. Kiefer suudab hästi edasi kanda tegelase masenduse ning peeglite mõjul tekkinud näilise hulluse. Kõrvalosadest võib välja tuua Amy Samrti, kelle tegelane leidis oma lõpu filmi kõige võikamal viisil. See on siis see vannitoa stseen. Tõsiselt häiriv koht. Muidu aga kummitav hoone ning selles peituv tume saladus on üpriski tüüpiline.
Suurema osa filmist nautisin hoopis põlenud kaubamaja kujutamist ning peegli taga oleva kurjuse ilmutisi. Üldse peab üks õudukas ikka väga hästi tehtud olema, mis suudaks mind tõsiselt ehmatada. Ka siin oli rohkem põhirõhk veristamisel ning moonutatud näoga ohvritel kui õudusmomentidel. Lõppvaatus oli päris kena. Kurjuse poolt seestatud lõhkise kehaga ringi jooksev naine oli häirivalt osavalt kujutatud kuid see oleks veel parem olnud kui ta poleks niimoodi ringi tõmmelnud. Poleks arvanud, et selline lõpp võib olla. Pigem, et niikuinii saab kõik Beniga korda ja saab oma naisega jälle kokku. Lõpp muutiski filmi paremaks, sest see polnud niivõrd tüüpiline.
6/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar