Blindness

Päris palju aega on PÖFF-ist juba möödas aga paar filmi on mul veel kirjutamata jäänud.  Blindnessist olin juba kuulnud kõvasti enne PÖFF-i filmide avalikustamist ja kui märkasin, et see on nüüd ka festivali kavas sees, siis olin kindel mineja.  Tegemist on siis Fernando Meirellesi filmiga, kelle varasemates töödest tean ainult "The Constant Gardenerit", mis oli ikka väga mõjus teos.

Blindessi peaosades on sellised muljetavaldavad näitlejad nagu Julianne Moore, Mark Ruffalo ning juba veteran Danny Glover ja mainimata ei saa ka jätta Gael Garcia Bernali. Tegevus hakkab hargnema kohe esimeste kaadritega, kus järsku jääb üks autojuht pimedaks ja mida aeg edasi seda rohkem inimesi sellesse nakatuvad.  Pimeduse puhul on imelik see, et kui tavaliselt nähakse ikka pimedust, siis kiiresti leviva haiguse puhul näevad ohvrid valget valgust. Pimeda inimese olek ning mõtisklused on selles filmis üsna tähtsal kohal. Niisiis, mida kiiremini haigus levib, seda kiiremini hakkab valitsus tegutsema. 

Kõik nakatunud pannakse karantiini ning antakse neile kõik, mis peaks ära elamiseks vajalik olema. Tähelepanu keskpunktis on Mark Ruffalo mängitud arsti naine, kes ei nakatu antud viirusesse aga jääb oma mehe kõrvale igas olukorras. See, et ta nägija on, jääb alguses saladuseks aga mida aeg edasi, seda rohkem ilmsiks see väike saladus tuleb. Julianne Moore kehastab siis arsti naist. Ta õpetab kõiki teisi, kuidas oma igapäevaelu karantiinis korraldada. Tasapisi hakkab aga naine mõistma, et ei suuda selle kõigega hakkama saada, sest kogu elamist ümbritseb viletsus ja saast. Bernal kehastab 3-nda osakonna nn. kuningat, kes hakkab kogu karantiini rahvast türanniseerima. 

Tänu temale toimuvad sealse rahvaga väga halvad asjad. Moore olekumuutus on tõsiselt reaalne. Alguses elurõõmus kuigi sellises olukorras aga pärast oma sealse mõtte kaotanud naine. I-le paneb täpi 3-nda osakonna kuninga käitumine, mis toob kaasa talle mitte nii kena lõpu. 

Suhteliselt reaalselt oli välja toodud valitsuse arvatava reaktsiooni sellisele sündmusele. Hoolimatus haigestunute suhtes ning pidev bürokraatia pada keetmine. 

Selle asemel, et kohe aidata hoopis arutatakse, kuidas võimalikult kiiresti nakatunutest lahti saada. Omapäraselt oli välja toodud pimedate nägemine. Nende ümber on kõik valge. Ühes stseenis kui koreallanna suundus oma mehe poole siis oli seda valgust kõige paremini näha. Nagu näeks varje liikumas aga pilti katavad tuhanded valged täpid. Kui lõpuks saavad karantiinis ellujäänud oma vangla väravatest välja, lööks justkui "Trifiidide päeva" mõni peatükk sisse. Kunagi ammu sai loetud selline raamat. Hea mulje jättis. Mööda tänavaid komberdavad pimedate kambad. Igaüks võitleb oma toidupalakese eest. Kui kostub krõbiseva kilekoti heli, siis on inimesed koti kallal nagu näljased koerad laipa õgimas. Sama äkki kui viirus levima hakkas, siis nii samuti hakkas selle mõju taanduma. Kui esimesena jäi pimedaks korea rahvusest mees, siis sai tema ka esimesena uuesti nägijaks.

Kohati oli valge värvuse pidev kasutamine väga nauditav. Andis justkui aimu, mis tunne võib see olla. Kindlad kohad filmis ähmastusid andes mõista, et kuidas pimedad seda kohta tajuksid. Väga omapärane film Meirellesi poolt. Danny Glover jäi kuidagi tahaplaanile aga see ei tähenda, et tema roll ebatähtis oleks olnud. Ühest silmas pime mees jäi täiesti pimedaks. Oh seda irooniat. Filmis oli palju kohti, mis näitasid inimeste rõõmu kõige tühisemate asjade üle nagu näiteks vihmasadu. Kui inimeselt võtta kõik, millega ta harjunud on, siis hakkab ta alles siis  mõistma nende tühisete asjade tähtsust. Mõtlemapanev ja omapärane film.

8/10