[Rec]

Otsustasin enne kui USA versiooni vaatan siis vaatan enne ikka originaali ära. Nojah nüüd pole mul küll enam absoluutselt mitte mingisugust tahtmist ennast USA versiooniga vaevata, sest see, millega hispaanlased hakkama said on lihtsalt suurepärane. Hispaanlased lihtsalt oskavad teha õudukaid ja selle all ei mõtle ma nurga tagant hüppavaid kolle nagu mere taga tavaks on vaid jubedat õudust, mis algab järsku ja ega enam ära ei lõppe. Hispaanlased ei ehita oma õudukaid üles õudusmomentidele, kus sa juba ootad, millal keegi ehmatab. [Rec] on oma mõtte poolest juba  judinaid tekitav. Ükskõik, mida keegi parasjagu teeb, ikka mõtlen, et mis selle taga on jne. Need nö. haigestunud on niivõrd hästi välja toodud. Nojah paralleele saab vabalt tuua 28 päeva/nädala seeriaga. Mind see võrdlus vähem seda filmi hindama ei pannud. Hispaania keel oleks justkui mõeldud sellelaadsete filmide jaoks. See on sorav ja kuidagi  parem kuulata kui niisama run, run või hide, hide.  Sisu lühidalt siis selline. Naisreporter, kes teeb öösaateid,  mis uurib mida teevad erinevad ametiisikud öösel. Niisiis interviueerib ta tuletõrjujaid ning jägib nende tööd. Saavad nad siis väljakutse kedagi vanemat daami oma korterist välja aitama, sest ta olevat ennast vigastanud. Naisreporter suundub pritsimeestega kaasa.  See nö. reaalajas kaamera annab hoopis teise maigu filmile. Tahest tahtmata võtan filmi tõesti kui päriselu. Kaamera kasutamine ikka muudab oluliselt filmi olemust. Jõutakse siis kortermajani, kus neid ründab hullunud naine. Sellest hetkest hakkab südmuste jada pihta e. õudus, mis enam kuidagi lõppeda ei taha. Maja pandakse karantiini ja elanikele ei öelda midagi selgituseks. Neid rünnatakse pidevalt ja inimesi langeb kui kärbseid.Sisu võib olla tavaline aga film seda kindlasti ei ole. Naispeaosatäitja säras oma rollis, sest suutis asja minu jaoks usutavaks muuta. Kõige selle jälgimine, et kuidas minnakse paljaste kätega  ründajatele kallale ja inimesi valdav hüsteeria on vägagi tõepärane. Muidugi kogu loo põhjus on veelgi uskumatum. Lõpustseenid jätsid kõige parema jälje minule. Pimedas toas kompimine, ukse taga prõmmivad hullud ning avastus, et nad ei ole üksi. Ööreziimi kohad sundisid mind tahest tahtmata tooli äärest kinni haarama. Kogu atmosfäär oli lihtsalt selline. Ei ole justkui aega eriti arutada, et mis seda põhjustab vaid mõtled ikka, mis nüüd tegelastega edasi saab. Ja siis järsku on kõik läbi.  Meeldis just käsikaamera kasutamine ning südmuste hüppeline areng. Väike laps seisab rahulikult ja järgmise asjana on kõri kallal.Jälle üks õudusfilm, mis jääb kummitama ning ega magamamineku isu pärast ei olnud. Minul on selliseid õudusfilme tegelikult vähe. Peamiselt kaldun ikka Hispaania õudusžanri poole.

9/10