The Book of Eli

Daybreakers, Carriers ja The Book of Eli on käesoleval ja eelmisel aastal ilmunud vendade poolt lavastatud üllitised. Viimasel ajal on režissööridest vennad olnud väga tegusad ja sellest annab märku ka tõusev kvaliteet, eriti kui pidada silmas Eeli raamatut, mis on arvatavasti alanud aasta kõige suurem üllatus, sest vaatama minnes ootasin üksnes head postapokalüptilist põnevikku, mis on üleküllastunud võitlus- ja tulistamiststeenidest, aga kõik minu ootused osutusid valeks ja tulemuseks on hoopis küllaltki mitmel teemal mõtteid tekitava teosega, mis ei ole loomult suurejooneline möllufilm, aga ei ole ka väga sügavale valitud temaatikasse langev draama, vaid on hoopis midagi vahepealset, aga mõnikord piisab ka sellest vahepealsest, et nautida filmi sellisena nagu ta on, mitte aga jälgida filmi ja pidevalt mõelda, mida oleks vaja juurde ja mida oleks vaja eemaldada. Tõtt öelda ei ole Eeli raamatus mitte ühtegi üleliigset stseeni, kaadrit, dialoogi ega tegelast. Kõik on täpselt paika pandud ja nii töötabki Albert ja Allen Hughes`i film kõige paremini, olemata liialt pealesuruv, aga samas ei ole stsenaarium ega läbi kogu filmi juurduv kõikehõlmav mõte lihtsameelne, vaid pakub midagi igaühele. Iseasi, kuidas keegi pakutu vastu võtab, seda seedib ja uuesti välja laseb, aga see teebki Eeli raamatule head, sest igaüks võib arvata seda, mis talle kõige paremini sobib.

Tegelaste omavaheline harmoonia, areng ja aegamisi pöördeid pakkuv sisu on peaaegu täiuslikult kooskõlastatud pruunika, hõbehallika visuaaliga, mis on tuntava teravuse poolest silmapaistvalt ilus, eriti kui tegemist on päikeseloojangu või ühte kaadrisse mahutatud kõrbevaatega ja huvitaval kombel rõhutatakse päris tihti ka taevast, mis sulandub hallikaspruunide värvide seguna maaga üheks, luues nii meisterlikult loodud tausta, mis sobib postapokalüptilise žanri esindaja juurde ideaalselt. Kaameratöö ja hoolikalt kalkuleeritud stseenid väärivad kiitust, sest igat võitlus - ja tulistamisstseeni, nii palju kui neid üldse oli, saatis professionaalsuse ja innovaatilisuse maik. Niivõrd kuivõrd muidugi, sest ega Eeli raamat ei hiilga särava originaalsuse poolest, aga see, kuidas stseenid läbi viiakse pakub pinget, tuntavat leidlikkust ja pidevalt liikvel olev kaamera üksnes suurendab seda. Nagu sai öeldud, siis on tegemist filmiga, mis leiab aset pärast apokalüptilist sündmust, mis on põrmustanud tsivilisatsiooni ja löönud inimkonna laiali, kellel pole ei juhti ega ka lootust, eesmärki, millele toetudes ellu jääda ning inimlikust säilitada. Mainitakse korra, et sõjas oli süüdi Piibel ja seetõttu hakati pärast sõda neid ka hävitama kuni polnud enam ühtegi alles. Olukord paremaks ei muutunud, raamatud vajusid tuhka ja sama tegi ka inimkond, keda asusid juhtima võimuahned lindpriid. Rändur nimega Eeli liigub läände, kaasas viimane raamat omasuguste seast. Eeli loeb seda iga päev ja elab selle järgi ning kui vaja, siis tapab selle nimel kõik, kes tahavad temalt raamatut võtta. Eeli kohtub väikelinna isanda Carnegie`ga, kes ihaldab seda, mida kanna Eeli. Algab klaperjaht, kus Eeli kaaslaseks on Carnegie naise tütar Solara ja raamat, mis peaks neid kaitsma ja juhtima.

Vennad alustavad filmi julgelt, pakkudes vaatajale pikka aega jälgida Eeli askeldusi kõnnumaal ning pikki aeglustatuid kaadreid, millel on otstarbekas võlu olemas. Esimesed minutid lõid kohe pahviks, sest arvutiga loodud taust ja üleüldine värvidemäng lõi koheselt keskkonna, mille ära tundmiseks ei pea ühtegi sarnase olustikuga filmi varem näinud olema. Kõik öeldakse ära ühe hetkega. Aeglaselt langeb kaamera läbi langevate tuhatükkide maapinna poole, möödub laibast, mille kallal maiustab näljane kass ja suundub siis peiduurkasse, kus peitub vaikne ja rahulik vaenlane, jahimees. Edasi kulgeb film üsna aeglaselt, mis oli minu õnneks, sest miski ei saagi vist olla parem sissejuhatus tundmatusse maailma, kui näidata, kuidas asjad käivad ja seda ilma dialoogita, vaid sellise võluva asjaga nagu seda on jälgimine. Siis lükatakse hammasrattad tööle ja senine rahulik olek hakkab üha kiiremat tempot arendava muusika saatel muutuma teguderohkemaks, kuid siiski mitte sellisel määral, et kaoks varasem rahulik meelestatus. Nagu filmi pealkirjast võib järeldada, siis peaks olema tegemist jumalikku missiooni omava mehe rännakuga, aga arvestades nõrka filosoofilist puudutust, mis peaks olema algus millegile suuremat kõlapinda väärivale, kuid vennad otsustavad selle koha pealt jääda piisavalt pinnapealseks, et temaatika sobiks igaühele. Oluline on jällegi see, kuidas sisu enda jaoks mõtestada. Jumalik sekkumine või lootuse, elu eesmärgistatuse tekitamine? Umbes nagu iidsetel aegadel. Orjadel oli elu halb ja kannatusterohke ning seetõttu vajati midagi, mis eesmärgistaks nende elud, et igapäevane piin oleks mõtestatud ja et sel kõigel oleks ka kõrgem mõte, mis neid kannustaks ja paneks lootma paremale siinses või hauataguses elus. Täiesti oma tahe, kuidas võtta Jumalalt saadud juhendeid, mida Eeli nii innukalt järgib. Õnneks ei paku film ühemõttelisust ja seegi lisab teatava väärtuse, mida tuleks vististi alati hinnata. Denzel Washington on niivõrd sümpaatne näitleja, et kui film ei ole õnnestunud, siis ainiti tänu temale on mistahes osatäitmine vaadatav. Üksikuks ränduriks looduna võitleb ta käsitsi - ja mõõgavõitlustehnikaga, mille kallal olevat ta ka kõvasti vaeva näinud. Vaev tasus end ära ja silla varjus asetleidnud surmatants annab mõjuva alguse rünnakute jadale, mis enam lõppeda ei taha. Mila Kunise kehastatud Solara ei ole määratud olema sidekicki väärtusega tegelane, vaid on iseseisvalt arenev karakter ning Kunise sarm ja välimus paneb teda jälgima ja kuulama. Üle ega ümber ei saa ka Gary Oldmanist, keda oli hunnitu rõõm näha ükskord ka korralikus rollis, mis ei oleks ei häbiväärne ega ka võimekuse piire vähe kompav. Vastupidi, Oldman mängis kerge vaevaga välja filmi kurikaela osa, keda võib võtta ka kui valeprohvetit. Oldman nautis Carnegie rolli, seda oli ta silmist ja olekust näha. Ei ühtegi kohmetust, vaid puhas etteaste mõnikord leebe, teine kord jõhkra juhina.

Kinematograafia ja montaaž saavutab Hughes`i vendadel meisterliku taseme, kordagi ei ületa nad oma võimeid, vaid teevad seda, mida kõige paremini oskavad. Kaameratöö pakkus mulle ühes kindlas stseenis uskumatut naudingut. Ma olin kümne küünega kinotoolist kinni haaranud ja ei uskunud, et lisaks varem mainitud üllatustele saabub ka kindel koht, kus kõik meeled olid keskendunud pildile ja helile, millest üritasin iga mööduva minutiga viimast võtta. Silmas pean inimsuse vastaste kalduvustega vanapaari majas toimunut vastasseisu Eeli, Solara ja Carnegie vahel, mis oli üles võetud minu hingele kosutusena mõjuva kaameretööga. Kaamera tormab kuulidest lõhkirebitud majast välja tulevahetuse keskele, piilub korra kuulipildujasse ja siirdub tagasi majja. Kohe haaratakse kaadrisse põhitegelased, kelle vahel hakkab kaamera kiiresti pendeldama, omandades nii käsikaamera tuttava stiili, kuid säilitades samal ajal üleüldise hoiaku. Hughes`i vendade filmide tugevaim külg ei pruugi olla korralikult arenev sisu, aga lavastajatena on nad leidnud ühise keele ning nii oskavad nad esile tuua selle, mida filminduses nii väga armastatakse, efektsuse, mis ei hakka piirama ei sisu ega ka tegelasi, vaid saavutab teatava tasakaalu.

Eeli raamat omab minu silmis kvaliteeti, erilisust, mis mind köidab. Sisuline külg ei saavuta teemakohast sügavust, kuid suudab end sättida nii, et kõik töötaks õlitatult. 8/10