Lake Mungo

Lake Mungo kuulub dokumentaalset stiili harrastavate filmide üha täienevasse kogukonda. Ainuke erinevus seisneb selles, et see väga eksitava plakatiga film püüab vaatajat veenda, et on täielikult dokumentaalne teos, mis kajastab minevikusündmusi, kuhu juurde kuuluvad ka asjaosaliste intervjuud ning osaliselt rekonstrueeritud stseenid näitamaks juhtunut nii reaalselt, kui võimalik. Antud valem töötab üsna hästi, luues reaalse õhustikuga teose järve uppunud tüdruku surma tagamaadest, kuidas see mõjutas tema perekonda, kuidas leinast üle saadi ja et olukorda veelgi põnevamaks kruttida, on loosse segatud ka üleloomulik aspekt kummitava tütre Alice`i näol, kes ei saa oma märjas hauas rahu ja on miskipärast sunnitud kahe maailma vahele sattununa ilmutama end leinavatele vanematele. Alice peidab endas saladust, mis kõik viib tagasi reisile Mungo järvel, kus juhtus midagi, mis ei oleks pidanud juhtuma. See miski rebis Alice`i liimist lahti, kuni saatusliku päevani, mil teda enam ei olnud.

Igale korralikule dokfilmile omaselt leidub siin intervjuusid vanematega, sõpradega ja mälestusi taasloovaid kaadreid ning puudu ei ole ka vaimude maailmaga seonduvast isikust, antud juhul parapsühholoog. Nii on tahetud luua tõepärane olustik, kuid filmile seatud raamistikust väljumine toob sellisel juhul kaasa üldise tempo langemise ja kaasahaaravuse vähendamise. Pean silmas mõningaid stseene, mis kaldusid olema rohkem reaalajas, kui minevikus toimunud. Samuti ei tohiks juba juhtunud üles võttev film näidata mõnda avastust, kui pingelist süžeepööret, sest nii hakkavad mängu tulema tuntavad märgid, mis on omased mängufilmile. Kui paar tempot maandavat stseeni välja arvata, siis on tegemist vägagi huvitava ja osavalt vaatajaga manipuleerides pinget üles ehitava teosega, mis ei muutu igavaks isegi siis, kui kaotatakse üleloomulik osa, alati säilub olukorra inimlik pool. Vaimude maailma ei siseneta õuduse ega äkiliste ehmatuste kaudu, vaid kasutatakse tavalisi koduvideosalvestisi ja fotosid. Videokaadrid tühjast majast suudavad tekitada parajas annuses kõhedust ning Mungo järvel juhtunu tõmbas korraliku jõnksu läbi, sest suurem osa üleloomulikkusest ei omandanud eriliselt tuntuid sisulisi võtteid, vaid säilitas salapära ja seetõttu on mõni koht ootamatuse tõttu parajalt ehmatav, aga mitte sellises traditsioonilises võtmes. Pigem aeglase, kuid teadliku sammuga saabuv ehmatus, mille mõõtmeid pole võimalik ette näha, sest sisuline pool haarab pideva info juurdevoolu tõttu endasse ja laseb korraks lahti, kui saabub öine hetk kuivanud järvel.

Intervjueeritavad jätavad lähedasi sidemeid omavate perekonnaliikmetena tõepärase mulje, selles pole mingit kahtlust. Perepoeg oli ainuke, kes jättis maigu ebausutavast rollist. Antud kontekstis töötab taoline mänguline dokfilm hästi, sest võimendab reaalsete žanrikaaslaste poolt kasutatud stiili. Meeldiv oli ka samm leinast ja kummituslikust osast eemale tütre ellu, mis andis omakorda mõista, et tegelikult polnud tütar pooltki nii tore ja kena. Erinevaid sisuliine arendati teistega kooskõlas, miski ei jäänud teistele jalgu ja see tagas ka pideva huvi toimuva vastu. Õnnestunud dokumentaalne film, mis küll astub natuke üle piiride, aga jätab siiski efektse mulje. Huvi toimuva vastu kasvas pidevalt, sest kogu aeg lisandus juurde tegelasi, kellel kõik oli rääkida oma lugu, oma versioon Alice`ist. Kolm põhilist teemat said piisavalt palju kõlapinda, et säiluks tõepärasus. Soovitan siiralt, sest lavastajal siiski on, mida vaatajale pakkuda. 7/10