The Messenger

Oma debüüdiga tugevalt lavastajakarjääri alustanud Oren Movermani linateos ei ole sõjafilm. The Messenger ei lahka seda, mis on õige ja mis vale, see näitab kõigest valu, mis on kaotuse igavene kaaslane, see näitab, kuivõrd erinevalt üritavad inimesed valu kaotada või sellest üle saada, aga kui kaotusvalu, sõjakoledustest üle saamine ja süütunne korraga pulbitsema hakkavad, siis langeb ka kõige tugevam mees. Moverman ei lange kasutatud süžeeliinide võrku, vaid kaldub osavalt neist eemale, tuues sisse ootamatuid keerdkäike ja sujuvat, kuid sügavat, karakteriarendust. Stsenaarium ja tegelased on filmi parimad osad, sest saavutavad kõrguse, mille poole püüdles ka Jim Sheridani Brothers, kuid karakterite ja näitlejate headus pole veel jäämäe tipp. The Messenger ei ole perfektne teos, ka siin leidub ebakõlasid ja tuntuid klišeesid, aga taolisi eksisamme on niivõrd vähe, et kogu film on tervikuna jõuliselt teiste seast esileastuv.

Surmakuulutajate tööd pole minu teada üldse varem, kui põhiteemat käsitletud. Ben Foster on üks ütlemata hea näitleja, kes sulandub õlitatult igasse valitud rolli ja enda kordamisest ning ebausutavusest ei saa tema puhul rääkidagi. Rollivalikud - ja sooritused on olnud huvipakkuvad ja tema talenti tunduvalt edasi arendanud, aga temas on see personaalne kallak iga osatäitmise jaoks, mis muudab need teistest eristuvaks. Woody Harrelson haarab endale iga aasta jaoks nii palju projekte, et varsti polegi kinodes ühtegi filmi, kus tema poleks pea - või kõrvalosas. Kolmandaks peaosaliseks kujuneb oma rolli elavalt ja tõepäraselt välja mängiv Samantha Morton, kes on mulle tuttav Sheridani In Americast ja Spielbergi Minority Reportist, kus ta teadaolevalt kehastas selgeltnägijat. Häiritud olemisega selgeltnägija roll oli mul esimene pilguheit Mortoni võimetesse ja selle põhjal palju ma üldse tema filme näinud olen, pean Iraagis mehe kaotanud Olivia rolli tema parimaks. The Messenger on karakteripõhine, sisutihe, üllatusi pakkuv ja tugeva sõnumiga film, mis kaldub olema küll sõjavastane, kuid ei rõhuta seda hoiakut nii palju, et saaks muutuda sõjavastaste propagandaks. Pigem pannakse sõjast läbi käinud sõdurid vaatama silma lahingutegevuses lähedasi kaotanud kodanikele ja nii lepib iseendaga traumeerivaid kogemusi maha suruv sõdur Will Montgomery, kes on tembeldatud ka nö. sõjakangelaseks. Teine surmakuulutaja on reeglitest kinnipidav, samuti Iraagist läbi läbi käinud Tony Stone. Surmakuulutusi laiali viivad tegelased on alguses täielikud vastandid. Üks on muserdunud kangelane, kes ei suuda tundetu näoga jälgida pisaraid täis valguvaid nägusid, teine on aga justkui kivikuju, kes loeb äsja kurbi uudiseid kuulnutele külma näoga ette võimalusi, kuidas sõjavägi saaks leinajaid aidata. Esmajoones keskendutakse kahele sõdurile, neid rõhuvatele mõtetele ja üksinduses tekkivale raskusele, mis surutakse maha tööd tehes, baaris aega viites ja endale tundetut muljet jätva soomusrüü ehitamisel. Stsenaarium on tihe, pakkudes üllatusi kohtades, kus on oht tekkida pidevalt käsitlust leidnud konfliktil või dilemmal. Aegamisi sõdurid sõbrunevad, moodustades omavahel nii sideme, mis põhineb mälestuste jagamisel ja ligimesega suhtlemise vajadusel. Endale adumata, aitavad mõlemad üksteisel koormast vabaneda ja sõjakoledused selja taha jätta. Foster ja Harrelson on ideaalsed ekraanipartnerid, neist hoomab inimlikkust ja ehedust, mis muudab filmi ja kogu teemakäsitluse veelgi tugevamaks, reaalsemaks ja seeläbi kaasahaaravamaks.

Korraga tuuakse sisse mitu liini, mis kõik leiavad sobiva lõpplahenduse, muututama kordagi tuntud käiku kasutavaks. Will Montgomeryt tabab kiindumus lese vastu, mis ei olegi tavaline, oodatav kiindumus, vaid hoolitsusel ja kaastundel põhinev käitumine, mis ei hargne lahti ega ka lõpe nii, nagu on seda demonstreerinud paljud teised. Surmakuulutaja amet ja selle mõju sõdurile, sõdurites asetleidev heitlus ja sellele alla vandumine, vajadus olla kellegagi, rääkida end vabaks, panna teisi mõistma. Mõtteid tekitav karakteriarendus areneb üha uutele tasanditele, viies sõduri lese juurde, kus on taas omad dilemmad, aga mitte oodatavad ja labased, nagu näiteks eetikanormide murdmine. Sisu ei jää ühte paika kauaks, vaid võtab kätte ja viib tegelased taas uuele tasandile, kus antakse edasi teistsugune, erinev võimalus õppida karaktereid tundma nii, et nad ei kanna sõdurivorme, vaid kannavad iseendid ning püüavad olla need inimesed, kes siia ilma sündisid. Idee kannab end uusi harusid pidevalt lahti ajades edasi, ilmestades sõnumit pisidetailidega nagu Iraagist saabunu vestlus sõpradega, kus räägitakse kamraadist sõjatandril, aga kui mainitakse, et ta on lahkunud, saabub vaikus, mõistmine ja põgenemine ruumist, kus keegi ei saa mõista seda, mis on toimunud ja toimub seoses sõja mõjuga hingele ja mõistusele. Üksik hing pubi taga, kes vajab abi, aga kui seda pakutakse, siis tõrjub pakkumise eemale, sest ei oska end aidata, aga kui ei osata end aidata, siis kuidas saavad seda veel teha teised. Mitme erisuguse süžeeliini põimumisel kerkib esile ühtne mõte, mis kannaks esmapilgul sõja vastast sõnumit, kui eri nüanside ligiastumisel ei ole teemakäsitlus nii ühene, vaid osalt ka mitmeti mõistetav, kuid kõige arusaadavam juhtmõte seisneb ikkagi sõja mõjus inimesele.

Morton, Foster ja Harrelson moodustavad võimsa koosluse, mis annab edasi pingest säriseva ekraanikeemia, muutes nii paremaks niigi hästi kirjutatud karakterid, kui ka sisulise poole, mis on kõike muud, kui halb, vaid ühtlase tempoga pidevalt arenev lugu häiritud meeltega inimestest ja nendevahelistest suhetest. Kui Brothers on tugev karakteritelt, siis The Messenger on tõstab lati kõrgemale sisu osas, kuid ei unusta seda tehes tegelasi. Kõige üllatavam on see, kuidas Moverman võttis ette lesestunud Olivia ja Willi suhte. Ta ei tekitanud konflikti, kuigi eeldus selleks oli täiesti olemas. Eeldused osutusid valeks ja teada tuntud õige ja vale käitumise segadust ei tekkinud, vaid suhe arenes loomulikul teel, olles mitte pealetükkiv ja klišeeline. Suhe laabus mõistetavalt tavaliselt, pakkudes nii palju huvitavamat versiooni kahe sõjas räsitud hinge suhtest. The Messenger kandideerib Oscarile kahes kategoorias. Woody Harrelson, kui parim kõrvalosa ja parim otse kinolevi jaoks kirjutatud stsenaarium. Kui võidab olen rahul ja kui mitte, siis ega see filmi väärtust kuigi palju ei alanda. 8/10