Jason Segel on ainuke põhjus miks veidra ja valesti mõistetava pealkirjaga komöödiat üldse vaadata, sest kes on näinud "How I Met Your Motherit" teab, et Segeliga eksida ei saa ja nii oligi. Segeli kehastatud Sydney Fife on pealtnäha muretu elulaadiga tegelane, kes ei kohku mitte millegi ees. Filmi situatsioonikoomika muutub Segeli saabumisega kohe teravamaks ja julgemaks, sest peategelast kehastavas Paul Ruddis pole midagi naljakat. Ta püüab ja püüab, aga välja ei tule ikka mitte midagi. Rudd ei ole näitlejana hea, kuigi temalgi on olnud omad momendid. Film on arusaadavatel põhjustel päris ropp, kuigi heatahtlik hoiak võtab lõpuks siiski võimust, pereväärtused võimutsevad ning sõbrad lepivad, nutavad ja kallistavad. Rushi fännamine oli lahe nüke ning Lou Ferrigno sisse toomine tasus end mitmekordselt ära juba seetõttu, kuna ammunähtud Hämmastava Hulgi viide tagas nostalgialaksu, mis omakorda võimendas situatsiooni koomilisust. Tegemist on üsna tavalise malli järgi loodud komöödiaga, millele sarnanevaid ilmub iga aasta. Mitte millegagi originaalitsev ega üllatav film on hea paari tegelase tõttu ning mõned hetked Rushi kontserdil ja Ferrigno seltsis tõstavad niigi kesist seisu mõnevõrra paremuse poole. 
Sisu ei ole just kõige paeluvam. Mõte leida ainult naissõpru omavale mehele ka teisest soost sõpru on kuidagi igav ja mittemidagiütlev. Pigem koorub lahti soov olla sõprade keskel ja samas unustamata ka perekonda. Ära peaks mainima ka Jon Favreau, kes on eelkõige tuntud Iron Mani lavastajana. Favreau vastutab filmi kõige meeldejäävamate ütluste ja naljade eest. See mees on tõsiselt andekas, kas siis lavastajana või näitlejana. Andy Samberg on mulle tuttav The Lonely Island`ist, mis on üks ütlemata andekas bänd, sest pilab kõike seda, mida mina siin ilmas ei salli. 6/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar