Noort Bobbyt kehastab Anton Yelchin, keda on nii noorena üsna lahe jälgida. Bobby kaaskonda kuulub tema tüdruksõber Carol ja sõber Sully. Koos veedetakse Tom Sawyeri stiilis jõe ääres aega ja nauditakse üksteise seltskonda. Suvi, seikluslikud mängud, suburbia moodustavad ühtse mälestuse lapsepõlvest, mil kõik oli võimalik ja reaalse elu karm tegelikkus polnud veel võimust võtnud. Esimestest kaadritest alates oli mulle selge, et tegemist on filmiga, mis mulle kohe kindlasti meeldib. Algustiitrid ja vastav muusika on loodud täpselt sellises stiilis, et halba filmi siit tulla ei saagi. David Morse, kes kehastab täiskasvanud Bobbyt, on piisavalt teenekas näitleja, et võib ekraanil püsida vaid loetud stseenid, aga ikkagi suudab jätta väga sümpaatse jälje. Bobby suhtlus kummalise üürnikuga teisel korrusel on järgemööda Bobby enda ja Tedi kohta detaile avaldav karakteriarendus, mis muutub müstika lisamisel veelgi intrigeerivamaks, sest Tedi saladusesse ei süübita, antakse vaid mõningad vihjed. Anthony Hopkinsile kirjutatud tegelane ja dialoogid on tänu näitlejale endale mitu korda paremad. Hopkinsi võlu seisneb selles, et ta on võimeline imema endasse ükskõik, millise tegelase ja alati kukub see tal maruhästi välja. Ted Brautiganil on võime anda edasi ajutine anne näha ja kuulda teiste mõtteid, aga mitte selle kõige selgemas tähenduses. Ted võib mõneks ajaks jääda liikumatusse asendisse ja korrata kindlaid lauseid, aga see, mida ta näeb, või siis loeb kujutluspiltidelt, märkidelt jääb enamjaolt saladuseks, aga müstikasse mitte eriti palju laskuvasse filmi sobib taoline käsitlus hästi, sest põhimõte teeb end vägagi selgeks ka ilma müstikata, kuid seda peaks ikkagi loo kohustuslikuks osaks lugema, mitte aga lihtsalt kõrvalepõikeks. Müstikat suurendab veelgi see, et Ted palub Bobbyil hoida silmad lahti ja öelda talle kohe, kui märkab tänava peal midagi kummalist nagu sildid postidel, silmapaistvad autod ja mehed riietatud musta. Andes paarisõnalise valgustuse põhjusele, miks Tedi jälitatakse, muudetakse mehed mustas deemonlikeks varjudeks, kes luuravad kõrvaltänavatel ja tunnevad jälitatavate hirmu. Kaval nõks, et muuta nad justkui ebamaisteks tegelasteks, kuigi seda nad ei ole, aga mõte on see, mis loeb ja minu puhul see töötas.
Lisaks Tedi ümbritsevale saladuseloorile ja Bobby lapsepõlverõõmudele segatakse loosse piisavas annuses karmi reaalust ja inimlikku nõrkust, kasutades selleks Bobby ema töökoha nimel tehtavaid pingutusi. Kogu film täis tähelepanuväärseid stseene. Näiteks kõik stseenid, kus Ted laskub transi ja saabub hetkesse kaasa kiskuv meloodia. Tedi jutustus jalgpallist ja poisi isast on samuti mainimist väärt, sest kellele ei meeldiks Hopkinsit jutustamas kuulata. Suuresti tänu Hopkinsi liigutavale näitlejatööle on stseenid möödunud aegu meenutavast Tedist hiilgavad. Hopkinsi vaataks justkui kuskile teadmatusse kaugusesse, aga samal ajal, kui Ted räägib lapsepõlvest tekib perfektne hetk, kus Ted nagu näeks silme ees mingit mälupilti, vaatajale seda ei näidata, aga pilgust on näha, et ta on kuskil kaugel ära, kaugel mälestustes. Äraolev pilk, hetke meeleolu, muusika ja tundmus millegist kaugest on veatult tabatud. "Hearts in Atlantist" võib võtta kui emotsionaalset, tunnetel põhinevat draamat, aga ka nö. õpetliku moraaliga filmi. Mina võtaks seda kui mälestust lapsepõlvest, kus on alati see üks päev, mil tundub nagu oleksid kuskil maagilises kohas, umbes nagu maagiline Atlantis. 8/10
1 kommentaar:
Postita kommentaar