Tegemist on viimase aja ühe kõige ilusama 2D animatsiooniga, mille eriline ilu paistab välja igast detailist, pidevalt tegelasi saatvast loodusrikkast taustast, meeleoluka viisi saatel ilmuvatest sümbolitest. Vesivärvidega loodud taust, loodus ja taevas on elav, looduslik ja mitmekesine, muutudes vastavalt olukorrale, kas kurjuse etaloniks või ülistuseks muinasjutulisele metsale. Läbivaks teemaks on Kellsi raamat, mille saamislugu see Oscarile kandideeriv film ka kajastab, aga mitte tõeseid fakte pakkuvas kastmes, vaid legendipõhises võtmes edasi antuna. Tom Moore`i independent animatsioon saavutab võrreldes paljude teiste väga edukate ja hinnatud sellel ja eelmisel aastal ilmunutega peaaegu sama taseme ja isegi ületab seda, mitte küll sama tehnilise stiiliga, vaid hoopis erineva joonistustiiliga. Filmis kostuv muusika on Iiri rahvamuusika sugemetega ning lisaks imeilusale pillimuusikale lisandub korra ka lummav soololaul, mida esitab metsas elav haldjatüdruk Aisling ehk siis hääleandija Christen Mooney. Muusika ja pildikeele võluv kooslus loob 1 tunni ja 15. minutilise filmi jaoks täiusliku põhja. Film ei kaldu Disney`likku naiivsusesse, vaid loob kiirelt oma tegelaste ja maailmaga hästi töötava loo, mida ilmestavad värvikirevad looduslähedased visuaalid, teemakohane muusika ja sisu, mis sobib igati legendil/reaalsusel põhinevatel faktidel üles ehitatud mütoloogiaga. 
Taustad jaotuvad mõnikord justkui pildiraamideks, kus tegelased hüppavad ühes raamist teise. Tagataust on elav ja laialivalguv nagu vesivärvidki. Stiili muutlikkus saabub metsast lahkumisega ja tegevuspaika, Kellsi kloostrisse jõudmisega. Väheste, kuid teravate värvidega loodud pilt muutub iga hetkega paremaks, sest tegevuspaigad on pidevalt muutumas ja seetõttu joonistuse/animatsiooni stiil muutub samuti, pakkudes söega tumendatud valget tausta, näidates inimesi mustendavate mehikestena, tuues värvide vahetumisega esile hetkeemotsioone, mis varieeruvad pahaendeliste tegelaste, hirmunud põgenejate, loodustnautiva haldja maailma ja kloostrivälist maailma avastava Brendani vahel. Brendan on varakult vanematest ilma jäänud kloostrikasvandik, kellel hoiab silma peal range onu, kes on kõiki ohu eest kaitsva müüri ehitamise peale pidevalt mõeldes kaotanud ühe kindla omaduse, mis kerkib esile vend Aidani saabumisega. Vend Aidan on Iona saarel asunud kloostri viimane ellujäänu, kes saabub Kellsi püha raamatuga, mille kuulsusrikkus ja tähtsus mõlgub paljude sealsete elanike meeltes. Tänu vend Aidanile, kuid onu, abt Cellachi soovide kiuste avastab noor Brendan raamatu olulisuse ning loob metsa avastama minnes suhteid seal pesitseva mängulise haldja Aislingiga. Igal lool on oma varjupool ning põhjast saabuvate sõdalaste surmav hingus saabub ka Kellsi lähedusse, tuues endaga kaasa surma ja hävingu. Viikingeid on kujutatud väga asjalikult. Selle asemel, et teha neist põhitegelastega välimuselt ja olemuselt sarnanev vaenupoolt esindav osa, muudetakse nad kurjuse kehastusteks, kes ei sarnane ei looma ega inimesega. On vaid mustad kujud, punaselt põlevad silmad ja teravad mõõgad. Nende saabumist ennustavad kurja kuulutavad oomenid ning kohalejõudmisel muutub nii pilt, kui ka muusika. Jääb ainult must, valge, punane ja taustaks kõlavad marsisammud ning madalahelilised sõjahüüded. Heli - ja pildikeele abil muutuv atmosfäär on mitmes kohas hästi tabatud, ühel hetkel ilu ja rahu looduse keskel, aga teisel kiirelt liikuvad varjud puude vahel ja halva märgiks kujunevad süsimustad rongad taevalaotuses. 
Minu jaoks saabus The Secret of Kellsi tipp Aislingi lauluga, aga süvik lõpuga, sest 1 tund ja 15 minutit jäi paraku liiga lühikeseks. Mitte filmi jaoks, vaid minu enda jaoks, sest lõputiitrite ajal kõlavat muusikat kuulates soovisin, et film oleks 15 või 30 minutit pikem. Lugu leidis oodatud lahenduse, tegelaste saatused tõid neile rahulolu ning kummitama jäi vaimustav Bruno Coulaisi loodud muusika. 8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar