Mutants

Prantsuse filmid on sealse kultuurikihi tõttu omalaadsed, eripärased ja seetõttu eristuvad mõned filmid teistest rohkem, aga mitte alati ei saa loota päritolumaale, sest näiteks Mutants hiilgab ainult osaliselt ja isegi seda on nii vähe, et film saaks pakkuda originaalseid ideid ning sisuarendust, mis oleks üllatav ja pidevalt pinget pakkuv. Pinget jagus, aga üllatusi paraku mitte. Miskipärast langevad oma esimese filmiga lagedale tulevad lavastajad teostusliku eksperimentaalsuse lõksu ning kõik muu ununeb. Mutants pakub Danny Boyle`i stiilis zombiesid, kuigi filmis nende kohta vist zombie ei öeldagi ning samuti hoitakse vaka all ka põhjust, millest tekkis pealtnäha üleilmne viiruse levik ja zombie apokalüpsis. Kõik varasemad samas stiilis filmid tuleb kokku liita Boyle`i kaamerakasutuse ja zombiesid defineeriva erilaadse nägemusega ning saabki valmis prantslaste õuduspõneviku, mis keskendub korraga väga vähestele tegelastele, kes askeldavad lumisel maaastikul ja kõledas tühjas majas. Ei saa öelda, et prantsuse filmikunsti üldse tunda poleks. Võtame kas või näitlejad, kes on alati usutavad, ükskõik kui mannetu võib film olla ja järgmiseks oleks kohe kinematograafia ja montaaž, mis paistab neil samuti vägagi käpas olevat, sest nii tihedalt kaadreid vahetava filmi puhul on oskuslik kaamera tagune töö ülioluline. Kiita saab ka sündmuspaiga valikut ning vastava atmosfääri loomist, aga mainimata ei saa jätta ka filmist hoopis teise mulje jätnud alguskaadrit, mis oleks olnud justkui algus millegile väga võimsale, tempokale ja originaalsele. Vähemalt selline oli esimestel minutitel põhinev arvamus. Žanrifilmina küllaltki tavaline, kuid omad võlud on siiski täitsa olemas. Teostus on see, mida saab taolise filmi juures kõige rohkem hinnata. Näitlejad on samuti arvestatavad tegurid, kuid etteaimatav lugu ei näita ka neid heas valguses.

Sageli suundutakse zombiefilmidega libedale teele ja hakatakse kõike toimuvat seletama ja selgitama, mis omakorda võib tekitada vigu stsenaariumis juhul, kui tegemist pole teeneka lavastajaga. Liiga lai mastaapsus tagab küll sisutiheduse, aga nii on raske ainult ühtedele kindlatele tegelastele keskenduda, sest segama hakkavad välised tegurid, mida pole veel selgitatud ning jutulõngad, mida pole seotud ühtseks tervikuks. Lavastaja David Morlet võtab kasutusse kitsa narratiivi, paigutab tegelased kaose keskele ja näitab, kuidas nad üritavad olukorraga leppida ning ellu jääda. Alguskaadrisse ilmub ähmane, udune pilt kaugemal taustal ohvrit õgivatest kannibalidest, siis aga langeb esiplaanile naise nägu täis hirmu, meeleheidet. Adrenaliinist nõretav värisev keha ajab end püsti ja nii algabki mulle kõige meeldivam osa filmis - kaameratöö. Kaadrid vahelduvad kiiresti, moodustades justkui ühtse kaameravõtte ning tekib tunne, et kaadrisse on püütud tabada iga võimalikku detaili, mis annaks hetkel toimuvat mitmekordse elamusena edasi. Püüdlus tasus end ära, sest läbi kogu filmi töötab kõike kaadrisse haarav kaameratöö efektiivselt, luues nii palju pingelisema õhkkonna, mis aegamisi, kuid kriitiliselt selgelt veresauna poole areneva loo juures on esmatähtis. Ühel hetkel võtab kaamera üle tegelase perspektiivi, vaataja näeb seda, mida jälgitav karaktergi. Pilt imiteerib inimese loomulikku ärevust, kasutades selleks kiirelt ühest nurgast teise loobitava kaamera võtet ning muidugi ka väristamist. Üsna tavalist zombiefilmi vaadates ja sellest mitte midagi oodates olid need hetked kuldaväärt, sest vaatajale surutakse mõnes mõttes nii peale seda, mida tunneb ja näeb tegelane.

Sündmuspaik on valitud taaskord minult kõrgemat hinnet noolival viisil. Talvised mäed, metsad ja maanteed. Zombiede üksikutest karjetest kajav talveöine mets muutub ohtlikumaks ja salapärasemaks. Lumel näeb jälgi, verd ja muid märke kergemini ja seetõttu on ka oodatava ohuallika saabumine pingelisem. Keset lund täis valgunud metsa seisab uhkes üksinduses suur, aga näiliselt tühi hoone. Valem ideaalse üheks korraks kõlbava õudusfilmi jaoks on valmis. Nüüd sisenevad tegelased ja algabki halastamatu võitlus elu ja surma peale. Mutants ei ole äkiline ja sündmustikult kiirelt vahelduv, vaid pigem aeglaselt oma rada leidev ning pinget mutatsiooni, ootamatu rünnakuohu ja inimeste vaheliste konfliktide najal üles ehituv, mida on eriti tunda kahe peategelase Sonia ja Marco üksijäämisel. Nimelt nakatub Sonia kallim Marco nakatunud verega kokkupuutel ja hakkab aeglaselt muutuma. Sonia üritab leida ravimit, kasutades selleks omaenda verd, kuna usub end olevat immuunne. Seda, kas ta oli immuunne või mitte ja kas temast ka ravi saadi, teada ei saagi. Nii hoiduti klišeelisest sisuliinist, mis oleks kindlasti rikkunud ära senise tempo. Ravi ei taha toimida ja Sonia on sunnitud Marco kongi lukustama. Enne leiab aset mitu üsna rõvedat lähestikulist hõõrumist Sonia ja pooleldi meeletu mõistusega Marco vahel. Kongi sattunu hakkab muteeruma ravimi koosmõjul ja kui hoonesse on lisandunud veel kõrvaltegelasi ja zombiede hordide rünnak on alanud, toimub lõplik muutus ning Marco vabaneb ja alustab amokijooksu tappes kõike enda teel, kuid mitte Sonia. Temaga arendatakse tal side, justkui endise inimloomuse viimane hüüatus. Finaalis toimunut saadab taas fantastiline kaameratöö, mis muudab kõik terakese võrra paremaks, meelelahutuslikumaks.

Paljud stseenid, näiteks pimedas allmaatunnelis toimunud vastasseis ja tühjas majas ringi kolamine, olid olukorda ja asupaika silmas pidades oskuslikult koostatud. Meeldiv oli ka see, et kõike ei jäetud viimaseks ehk siis nö. lõpuvõitlus ei olnudki nii suur ja võimas. Aeglase tempoga arenevale loole lisati kindlate vahemaade tagant mõni pingeline stseen, kuid endine tempo jäi siiski paika, kui muidugi lõpp välja arvata. Prantslastele meeldib väga välja tuua valgussähvatuste saatel liikuvate kuulide trajektoore, et tule alla sattunute põgenemist iseloomustaks tuntav kuulirahe. Prantslannad on kenad. Selles pole mingit kahtlust. Teostuselt meeldiv, sisult üllatustevaba, stiililt hea, tegelastelt mõnevõrra huvi tekitav, originaalsuselt nõrk. 6/10