Big Fan

Big Fan on spordikomöödia/draama, milles vaadeldakse sporti läbi ühe omapärase, omamoodi heidikulaadse isiku silmade. Spordiks on ameerika jalgpall, mida ma ei salli silmaotsaski, aga õnneks ei viida filmis kaamerat kordagi staadionile ja mäng jääbki minu õnneks nägemata. Korra või paar seiratakse mängijat ja pallilöömist, aga see on ka kõik. Spordifilm tõesti, aga selle vahega, et sport (õigemini selle jälgimine) on kellegi eluviis, igavene armastus, kättesaamatu unistus, mille poole ikka ja jälle püüeldakse ja viimane lohutus, väljapääs nõuetest ja sundusest, reaalsus, kus eksisteerib ainult mäng ja ei miski muu. Suure fänni suurt elu lahkav jalgpalliga seostuvat furoori täis filmi ei mõjunud mulle järjekordse USA toodanguna, ka mitte väikese iseseisva filmina, vaid hoopiski inglise tükina, mis on üpriski kummaline arvamine, sest tegemist on läbinisti Ameerika teosega ja seoseid Inglismaaga paistab vähe olevat, kui neid üldse on. Big Fan meenutab teostuse, näitlejate ja lavastajatöö järgi inglise filme, aga mis seal salata, see muutiski jalgpallifänni rutiinse elu rööbastelt vajumise jälgimise veelgi paremaks. Hea on mõelda, et erinevad lavastajad võtavad teistega koostööd tehes igalt poolt malli, omandades niimoodi omadusi, mida selle maa filmilt tegelikult nii nii väga ei ootakski, kuid eelmine aasta üllatusi jagus ja neid tuleb kohe kindlasti veel.

Patton Oswalt kehastab oma ema juures elavat Pauli, kes armastab tulihingeliselt jalgpalli, kuid ei soostu oma lemmikmeeskonna nägemiseks piletit lunastama. Rutiinne allmaaparklavahi töö, järjekordse mängu tulemusi ja käesolevat hooaega arutava raadiosaate kuulamine, sinna helistamine ja valmiskirjutatud asjaliku ja intelligentse teksti lugemisega ennast erilisemaks muutmine, emotsiooniderikas kaasaelamine New York Giantsile igal selle matšil, kuid mitte tribüünil tuhandete teiste fännide keskel, vaid parklas televiisori kõrval. Koos sõbraga arutatakse kõike mängudest, käiakse koos parklas kaasa elamas ja pärast järjekordset keevalist, kuid hingestatud kõnet raadiosse, helistatakse üksteisele nagu väikesed lapsed, kellel on midagi väga tähtsat öelda. Nii kiidab sõber Pauli geniaalse improvisatsiooni eest. Iga järgnev päev möödub nagu eelminegi. Pole erilisi vahejuhtumeid, Pauli elu ei ole eriline, see on lihtsalt kummaline, isegi halenaljakas. Tasapisi ilmuvad probleemid, millest Paul hoidub sihilikult kõrvale, soovides, et asjad oleksid nii nagu nad on alati olnud. Paul elab ema juures ja käib olematu palgaga tööl. Tema vend on rikas ettevõtja, kellel on ka korralik pere. Ühesõnaga musterpoeg, kelle üle oleks iga ema ääretult uhke. Pauli õde on samuti oma eluga midagi asjalikku teinud, aga mitte tema kallis vend, kes on tembeldatud pere mustaks lambaks, kuigi otseselt seda välja ei öelda. Eks igal perel on oma tabu teema. Paul ei loll, samuti ei ole tal puuet ega ka õppimisraskusi, aga talle meeldib olla see, kes ta on. Kes on Paul Aufiero? Tal ei ole naist, last, korraliku tööd ning ta elab vananeva ema juures, tema suhtlusringkond piirneb ühe sõbraga ning ta on oma eluga täiesti rahul. Teised tema ümber tekitavad probleeme, leiutades Paulile unistusi ja soove, ideid ja tahtmisi. Ühel hetkel saabki pere võimaluse muuta Paul kõigile kasulikuks. Paul ja sõber Sal satuvad täiesti juhuslikult peale oma iidolile Giantsi mängijale Quantrell Bihopile. Koos asutakse teda jälitama läbi kahtlaste narkohõnguliste rajoonide, suutmata ise midagi imelikku märgata. Jälitustöö lõpeb ööklubis Bishopi juurde minemiseks julguse kogumisega ning kui julgus saabub, siis saab Paul julmalt peksa. Järgneb haigla, politseijuurdlus ja siis saabub vaikus. Ei mingeid pretensioone, kaebusi ega märke rahulolematusest. Suur fänn ei riku lemmikmeeskonna šansse isegi ekstreemolukorras. Meedia ja pere arvab teisiti ning Pauli pisike, kuid turvaline ameerika jalgpalli pallidest koosnev kindlus variseb kokku. Kindlapiiriline Paul kaotab selguse ja üritab kõik korda seada. Mitte ennast paremaks muuta, vaid et ikka meeskonnal paremini läheks. Kõik muu on ebaoluline. Kui on vaja ohverdusi, siis teeb Paul neid nii meeskonna kui ka enda au nimel, aga eelkõige jalgpalli nimel, Jalgpall oleks talle kui must auk, mille sisemuses valitseb igavene tuli, mis sümboliseerib mänguhinge, Pauli puhul aga tema elu, turvalist kindlust. Turvaline kindlus, mis kaitseb teda silmakirjalike pereliikmete eest, paik, mis eksisteerib üksnes temas endas, kuid maailm liigub edasi. Loo moraal? Miks on vaja aidata kedagi, kes ise leiab, et ta ei vaja abi? Üldjuhul ei tea kõrvalised isikud paremini, kui "abivajaja". Kui abi palutakse, siis on teine asi, aga kui mitte, siis jätke hing rahule. Lase ma olla selline nagu olen.

Komöödia ja draama piiride peal tantsisklev lavastaja Robert D. Siegel esitab huvitavaid küsimusi inimese eksistensi kohta. Seda, kas on mõtet filmi nii sügavale laskuvana võtta on igaühe otsustada. Siegel ei paku lahendusi, kuidas kellegi elu paremaks muuta. Selle asemel tutvustab ta mitte eriti meeldivat tegelast, kes tundub olevat abivajaja, eluheidiku rollis, kuid tegelikult on ta endaga rahul ja pole meie asi teisiti öelda. Mõistlikku ja ka natuke rõvedamat huumorit jagub piisavas koguses, et end tegelastega kiiresti ühele lainele viia. Karakterid on suhteliselt sarnased, aga see pole tingimata puudus. Paul on eriline. Temasuguseid rohkem ei leidu. Pingeline finaal lööb tugevalt templi otsaette ja kordab uuesti Pauli elu kreedot, milleks on meeskonnavaim ja mänguhing ja mitte miski muu. Kasutades ära vaataja teadmisi ja eelarvamusi viib Siegel nad valele teele ja paneb uskuma, et lugu ei saagi lõppeda teisiti, kui traagiliselt. Lavastajana ja stsenaristina üllatusi pakkuv Siegel ei talla tuntuid radu, vaid loob omaenda pisikese raja, millel laseb meil tallata ja vaadata, kuidas see lõpeb. 7/10