The House of the Devil

Tohutu päevinäinud maja, mis kajab kiiksatustest ja kääksatustest, peidab endas saladust. See on saladus, mis paljastub iga täiskuu ajal. Kõhe lugematute tubadega maja kutsub endasse süütu noore näitsiku, kes ei aimagi, et saabub majja ajal, mil hoone leiab endale uue tähenduse ja et seda teha, on vaja ainult ühte tüdrukut. Ühte kesta, kes annaks elu nimetule, ühte hinge, kes kannaks endas koormat, ühte ema kellegile või millegile. Eesmärk? Tuua siia ilma hävitaja, moonutaja ja teha seda ükskõik, mis hinnaga. Ajal, mil levisid jutud satanistlikest kultustest, langesid nende ohvriteks paljud pahaaimamatud noored. Hirmujutud saatanakummardajatest osutuvad reaalsuseks ning ohvrite veri kisendab iganenud maja põrandal, otsides väljapääsu kuratlikus valguses helkivast majast. Ellujäänuid ajab taga teadmine nendega tehtust. Oleks nagu õudusunenägu, aga mis on olnud, see on olnud ja oma saatuse valib igaüks ise või tehakse seda nende eest. Vahel ei piisa ka eneseohverdusest, sest saatus mängib alatasa vingerpusse. Seetõttu ei anna ka viimase piirini aetud segaduses ohvri ennasthävitav valik oodatud tulemust ja kurjuse alge hingitseb edasi.

Samantha otsib tööd, et saaks endale osta jõukohase maja. Ta ei kannata enam lärmaka ja ebameeldiva toanaabri seltskonda. Aeg on astuda esimesed sammud iseseisva olemise poole. Maja olemas, aga raha mitte. Raha saamise võimalus küll on, aga uhkus ei luba raha teenimatult võtta, tuleb leida teine varjant. Saatuse tahtel kerkibki üles sobiv tööots, mis on küll lihtne, aga tasuv. Elurõõmus Samantha usub, et on leidnud oma võimaluse ja tahab seda kasutada iga hinna eest, nägemata kirjeldamatule ohule vihjavaid märke. Raha terendab silmapiiril, see pimestab kõik muu, kuid pimeduse hajumisel saabub mõistmine, aga siis on juba liiga hilja. Väärika vanusega maja kõrvalises piirkonnas ei anna eeldust tulevasele ohule, kuid majja sisenedes kerkib üles võigas hõng hirmu järele. Toimub kahestumine tegelase ja ja vaataja perspektiivides. Samantha kolab majas ringi, sorib sahtlites, lõhub asju elik teeb kõike seda, mida teeks üks uudishimulik nooruk. Olles mitte teadlik teda ümbritsevast ohust, liigub ta lähenevale õudusele aina ligemale. Vaataja teab ja näeb kõike, midagi pole varjatud, välja arvatud täistõde juhtuva kohta, aga Samantha kuulab muusikat, sööb pitsat ja vaatab televiisorit õndsas teadmatuses. Kõik mis seostub vähemalt poole filmi jooksul majas peituva saladusega paisatakse vaatajale näkku, aga kogu olukorra võlu seisneb selles, et Samanthale ei anta isegi põhjust karta ja lõpus tasub ta selle eest rängalt. Märkan laipu, näen pealt mõrva, aiman ohuallika lähedust, mõistan maja ümber luuravaid tegelasi, aga Samantha liigub mulle ilmselgest mööda, aimamata jubeduste olemasolu ja nende saabumist enne, kui on liiga hilja. Vaikne, tasane, nokitsev teekond algusest keskpaigani on kui vibunöör, mida tõmmatakse aegalselt pingule ja kui vibu on seatud korda, saabub ohvrile, aga mitte vaatajale ennenägematu plahvatus, mida saadab pingestav muusika ja olukorra võikust efektselt demonstreeriv kaameratöö, paisates vaikse ja tasase suhtumise öhe, tuues sisse äkilise brutaalsuse ning Samantha psüühilist seisundit hävitava jõu. Murdepunktile eelnenu langeb tuhaks ja alles jääb oodatud slasher, mis lõpeb sama kiiresti kui algas. Oleks nagu kaks erinevat filmi: psühholoogiline õudusfilm ja slasher satanistliku temaatikaga. Üheskoos moodustavad need koosluse, mida vaataks veelgi. Vaatamata filmi jäigalt poolitavale murdepunktile on Saatana majas nii palju teisi elemente, mis muudavad filmi sedavõrd nauditavaks. Näiteks retrohõnguline taust, tolleaegne muusika, Samantha soeng, filmi kinematograafia, mis toetab perfektselt nii aega, kui ka kohta, tekitades tunde, et tegemist pole eelmise aasta filmiga, vaid hulga vanemaga. Pisidetailid kokku liites ja lisades need klassikalise õudusžanri omadustega, ongi valmis Saatana maja, mis meelitab, ahvatleb ja kui lõks langeb kinni, siis hirmutab. 8/10