Trade

"Trade" on 2007. aastal Sundance`il esilinastunud film inimkaubandusest, mis sai omal ajal miskipärast päris korraliku kriitika osaliseks, kuid paistas, et rahvale, kui sellele osale, mis ei kuulu kriitikute eliiti, läks film hästi peale. Minuga on sama lugu, sest "Trade" pakub siiski midagi teemakohast, näidates kõike realistlikult - jõhkralt ja rõvedalt, kuid filmi juures on oluline inimlik vaatevinkel, mitte teada saamine, kuidas süsteem täpselt töötab. Ma ei ole maailma inimkaubandusega kursis ja seetõttu ei oska ka öelda, kui tõeseid fakte film esitab, aga see on kindel, et millegagi pole ehku peale mindud ja teatav osa vastab kindlasti tegelikkusele. Filmi juures köitis mind see, kuidas on sisu jaotatud mitmeks eri osaks ja loomulikult puutuvad enam-vähem kõik osad üksteisega kokku. Laste ja noorte naiste seksiks müümine ja nende kõikvõimalik ärakasutamine on leidnud kõlapinda päris mitmes varasemas filmis. Arvestades möödanikku vajunud filme, siis ei paku "Trade" sisuliselt väga palju uut, aga viis kuidas lähenetakse probleemile, annab loole palju juurde, sest paljastatakse kõike muud, kui seda, kuidas oleks võimalik peatada globaalseid mõõtmeid omavat süsteemi. Selle asemel, et pakkuda universaalset lahendust, näidatakse nende inimeste elusid, kes on sattunud elusid puruks tampivasse mehhanismi, kust pääseb, kas elu või surmaga, tihtipeale surmaga.

Kuidas pakkuda lahendusi ja vastuseid probleemile, kui reaalselt pole siiani üle piiride viidavaid seksiorje päästetud? Milleks anda lahendusi, kui saab teravalt susata valitsustele, kes on liiga ametis raha taga ajamisega? Me ei leia piiriületajaid, sest me ei otsi neid. Kuidas üldse saab kedagi aidata, kui ei teata, kus abivajaja asub? Ametnike rohkus kaotab inimlikkuse, inimlikkus on aga see, mis paneb märkama pisiasju ja kui keegi euroopaliku välimusega karjub piirialal asuvas vanglas, et ta rööviti ja veeti üle piiri, siis ei mühatata selle peale, vaid hakatakse asja uurima, aga nii need asjad kahjuks ei käi. Jälgida tuleb raha liikumist, ülejäänud harud ja miljonid elud on ohverdatavad - kasutades kõrge ametiisiku loosungit võtab film kokku kriitilise osa ja üldise suhtumise. Esmalt võetakse käsile noored, naiivsed tüdrukud, kes saabuvad suurte unistustega mõnest Euroopa riigist. Üldiselt vaesest perekonnast pärit või lapsega kodus olevad naised suunatakse juba kodumaa reisibüroos valele teele ja Mehhikosse jõudes pole need mitte reisibüroo esindajad, kes ootavad neid lennujaamas. Suurte lootused minna läbi Mehhiko Ameerikasse langevad tuhaks ning kogu endine maailma variseb kokku. Järgmisena võetakse ette tänava pealt röövimised. Väike tüdruk sõidab rattaga Mehhiko vaesemas rajoonis, aga see ongi äri jaoks hea kasvupind, sest eeldatavasti ei hakka keegi sealt röövituid otsima ning tüdruk röövitakse päise päeva ajal. Meeleheites vend Jorge asub õde otsima ja satub kokku ka teise üksiku hingega, kes otsib kedagi kunagi kaduma läinut. Nii põimuvad eri inimsaatused, aga mitte läbinisti, sest mõni elusaatus katkeb kohe väga ootamatult. Ohvrite, lähedaste ja röövijate kaudu antakse edasi tõepärane ja haiglane kujutus, kuivõrd palju halba on üks inimene võimeline teisele tegema. Pedofiilide ja muude haigete inimloomade tegudel hoitakse terav silm peal, kuid ei laskuta ekstreemsustesse, vaid vaatajat sunnitakse tundma igat hetke, mil vihjatakse väikeste tüdrukute saatuste kohta, kui nad on kaubikutega kõrvalisse kohta jõudnud ja enampakkumise järel põõsastesse viidud. Lõhkirebitud, tolmus vedelev nukk annab tunnistust vägivaldsel viisil röövitud lapselikust süütusest ja hävitatud meeltest.

Lavastajatöö ja hea stsenaarium toovad ehedalt esile inimeste kannatused ja probleemi olemuse, laskumata tuntud radadele ja kasutamata naiivseid motiive. Näitlejatööd on universaalsed. Kõik sobivad oma rollidesse valatult, küll aga tooks eraldi välja poolatari Alicja Bachleda, kes sooritab tõesti märkimisväärse rolli. Kena ja rõõmus naine, kes muutub aegamisi rõõmutuks, hingetuks kehaks kuni jääb alles murtud hingega ja ängistava näoga nukk, kellelt on rebitud viimnegi lootus. Öeldakse, et lootus sureb viimasena, täpselt nii juhtubki ja veel ideaalselt ajastatud ja valitud muusikapala saabumisega, et antud stseenist pigistatakse välja maksimum. Poolatari etteaste kandis ligi poolt filmi, ülejäänu jäi teiste päralt. Pärast dramaatilist sisupööret on visalt edasiareneva loo juures tunda pidevat surmahõngu, mis annab aimu, et v aatajat ei kostitata õnnelikku lõpuga. Võib-olla hetkeks tekib pingemaandus, aga kurjus levitab kurjust ja seetõttu kannatavad kõik lähedased, kes ei tea isa pahategudest, nemad lihtsalt armastavad teda. Tekib lõppematu ring, millest välja murda on võimatu ja isegi kui on, siis ei taga kättemaks südamerahu, vaid hoopis lähedastest kinni hoidmine. Film, mis on sageli kompromissitu valikutes, salatsev karakterites ja läbinisti tugev draamana, välja arvatud mõni välja praagitav stseen, pakub kõigele lisaks ka teostust, mis kannab rasket probleemi ideaalselt edasi.

Kinematograafia on Mehhiko kujutamisel tavaline võimendatult kollakas, aga sobiv arvestades kliimat ja olustikku. Kaameratöö tabab korraga märki nii mitmes kohas, et ei jäägi muud üle kui öelda, et Jorge (Mehhiko tüdruku vend) otsingud muutusid hetkega adrenaliinirohkeks tagajamiseks, sest värisev, hüplik kaamera tegi oma töö, lisades stseenidele tohutu energilisuse. Muusika, mille hulka kuulub Hispaania lauljatari Bebe lugu Malo ja Rufus Wainwrighti Agnus Dei, on võrratult ilus ja mis kõige tähtsam, väga sobivalt paigutatud. Kõik karakterid kannavad oma koormat, kellel on laps kodus, kes on andnud lubaduse kellegi leidmiseks, kes on liiga noor, et kõike täielikult mõista. Inimkaubitsejate suhtes vastikust tekitava sõnumiga linateos annab jõhkra pildi sellest, kuidas lapsi ja naisi võidakse kohelda nagu mängukanne, lelusid, väärtuslikke rahaallikaid, hävitades kõik selle, mis tegi neist endise isiksuse ja muutes nad röövijatega sarnasteks. Welcome to america... 8/10