teisipäev, 24. august 2010

Black Death

Cristopher Smith on briti režissöör, kelle varasemast loometööst olen näinud ainult psühholoogilist õudust Triangle, mille puhul kaasati tegevustikku väga edukalt segipaisatud ajaliine, kuid pärast sel aastal ilmunud musta surma ajal aset leidva müsteeriumi nägemist olen kindel, et selle briti tegemistel tasub silma peal hoida. Black Death ei ole Centurion ega ka The Wicker Man, kuigi teatavad sarnasused on täiesti olemas. Oluline on see, et tegemist on üpriski originaalse vaimusünnitisega, mis leiab pärast tavalist tutvustavat algust oma kesktee ja liigub ootamatute pöörete ja õhkkonna muutustega võiduka lõpuni. Esmapilgul järjekordne teekond sinna ja tagasi muutub viseldes ja moondudes iga rännulise sammuga aina painajalikumaks ja hukatuslikumaks, sest rännaku lõpus ei asetse mitte põrgu nagu paljud teelkõndijad juba kardavad, vaid hoopis midagi hirmsamat - inimene. Keskajal oli lihtrahva jaoks kõige olulisem kõrgete usumeeste käsud ning kõik võimu ja usuga seotud otsused tehti nende poolt. Keegi ei osanud kahelda kõrgeima võimukandja otsustes, aga kui saabus must surm, siis oli kaks võimalust: usk tugevneb veelgi, sest ainult nii võib katkust pääseda või otsiti alternatiivseid teid, kuna usuti, et kristlased olid need, kes katku meie õuele tõid. Black Death üllatab ebatraditsioonilise teemakäsitlusega, sest tavaliselt kiputakse asendama vajalikku põhimõtet õuduse või vägivallaga, et näidata võimalikult palju graafilist veristamist või üleloomulikke olendeid, aga Smith valib ratsionaalse tee, mida ilmestab mõjusalt kujutatud mädanev Inglismaa ning pahaendeline õhkkond, et kohe kohe on juhtumas midagi ootamatut. Huvitavad sisuarendused ei lase filmil muutuda lihtsalt vägivallast pulbitsevaks õuduslooks, vaid esitatavad ideed pakuvad kõneainet nii visuaalselt katkust puutumata küla puhul kui ka rüütlite omavahelistes usutlustes. Ega vägivalda ja õudust Smith nii väga ei pakugi, sest seda pole lihtsalt vaja, pigem mängitakse nendega natuke ja siis heidetakse kõrvale, et teha ruumi olulisematele teemadele nagu kõike valitsev kirik, surma tekitav ebausk ja inimlik nõrkus ja lollus. Usu nimel tapatalguid korraldavad kirikujüngrid on pimestatud ja kaine mõistus on alla surutud, alles jääb ainult pime usk millegisse ja ei millegisse.Cristopher Smith on nagu Darren Aronofsky, sest temagi teeb alati täiesti erinevaid filme, kuigi see võrdlus on natuke kohatu, aga siiski annab seegi aimu Smithi stiilist. Smithi kaliibriga režissööri puhul on see hea samm, sest siis ei satu ta loodetavasti ennastkordavate filmide igavestele radadele. Black Deathi vaadates ei teadnud, mida oodata ja teadmatus muutiski loo arengu sedavõrd nauditavaks. Taasloodud keskaegne katkust räsitud Inglismaa näeb kogu oma mädasuses ja räpasuse usutav välja, mistõttu on filmi pahaendeline õhkkond mitu korda pingelisem. Rõõm on tõdeda, et hiljuti ilmunud ajaloolise taustaga filmid on muutumas aina paremaks mitte ainult sisu, vaid välimuse poolest, sest kui pole realistlikku kohta ja aega, siis ei ole sisu samuti veenev. Katk on jõudnud igasse maanurka ja kellegil pole ligihiiliva surma eest pääsu. Isegi kloostris, kus kõik on ustavad jumalateenrid, surevad elanikud nagu kärbsed. Usutakse, et katk on Jumala karistus inimkonna patuse elustiili eest. Nii usub ka noor munk Osmund, kes ei suuda otsustada, kas jääda ustavaks kloostri reeglitele või murda Jumalale antud lubadust ja minna armastatud naise juurde. Saatuse tahtel saabuvad kloostrisse ratsanikud eesotsas Sean Beani poolt muljetavaldavalt välja mängitud Ulrich, kellele on paavsti enda poolt antud käsk välja uurida, miks pole katk jõudnud ühte kõrvalisse külla. Usutakse, et külas tegeletakse nõiduse ja Saatana kummardamisega. Sel juhul tuleb nad vastutusele võtta ja arvatav necromancer Jumala palge ette tuua, et ta kiiresti süüdi mõista ja hukata. Et jõuda sooga ümbritsetud külla, vajavad rüütlid teejuhti ning sel hetkel astubki mängu Osmund, kes tiivustatuna ideest jõuda armastatuni otsustab mehi nende teekonnal aidata. Osmund, kes pole varem kloostrist väljas käinud, kogeb alles nüüd katku tegelikku võimsust ja hävituslikku loomust. Rännuliste tee peale jäävad mahajäetud kummituslikud külad, kõdunevad laibad ja katk, mis murrab ka kõige kangemaid. Üksikud hinged uitavad poolsurnuna endiste elupaikade vahel, kuni saabub katku viimane tõmme. Surma ja viletsuse ajal peab alati leidma kellelgi, keda süüdistada. Kõige lihtsam viis on tembeldada mõni süütu inimene nõiaks. Ratsanikud püüavad mitte sekkuda, aga noor Osmund ei suuda pealt vaadata, kuidas kisendavat naist valmistatakse ette põletamiseks ja seetõttu püüab teda vaatamata hukule määratud olukorrale ikkagi aidata. Siinkohal võiks isegi julgelt arvata, et naine pääseb ja vaprad sõdurid kaitsevad teda, aga ei. Tegemist ei ole muinasjutuga, vaid karmilt ja jõhkralt rõveda reaalsusega, kus ei päästeta neid, kes on määratud surma, vaid nad tapetakse mitte nii jõhkral viisil kui seda oleksid teinud hirmust segased külaelanikud. Halastus ja armu andmine on Black Deathis tundmatud sõnad, sest kõikjal valitseb sünge ükskõiksus või sügav hullumeelsus. Lähtuvalt ajast on film teemakohaselt rõske, morbiidne ja täis hirme tundmatu ees. Sobilik oleks mainida ka filmi kurjakuulutavat tooni, mis kajab läbi usuteemadel pendeldades. Sünged mõtted, vägivalda ja surma täis tegevus ja ometigi väidavad enamus tegelasi, et teevad kõike seda Jumala nimel. Jumal = armastus, aga keskajal olid värdarusaamad väga tavalised ning siis polegi nii väga imestada kui verevalamise peale üles ehitatud usust tahetakse loobuda, aga kui mõjutatavaid rahvaid valitsetakse usu kaudu, siis puudub iseseisev tahe ja ratsionaalne mõtlemine kaob samuti. Nii leitaksegi igas tegelikult hästi lahti seletatavas sündmuses või intsidendis märke Saatanast või nõidadest ja tulemuseks on tuleriit.
Üsna tavalise ülesehitusega hiilanud sissejuhatus pole ülejäänud filmiga võrreldavgi, sest edaspidi areneb lugu intelligentsemalt, mõtlemapanevalt, klišeevabalt ja mis kõige tähtsam, kordagi ei kaotanud film kohe alguses paika pandud õhustikku, vaid kogu aeg toodi sisse uusi ideid, mis sobisid antud konteksti liigagi hästi. viimaks võib öelda, et tegu on viimase aja huvitavama filmiga, mis ei püüa olla õuduselementidega ajalooline põnevik nagu alguses tundub, vaid hoopis kui värske selgitus, et näidata, mis oli keskaeg. Black Deathi atmosfäär ja kujutatav eluolu ongi keskaeg ning juba seetõttu hindangi filmi juures kõrgelt oskust taasluua kunagist aega vägagi realistlikult ja seda veel tuntavalt praktiliste vahenditega. Kõik muu kõrvale jättes köitis mind kõige enam sisu ja põhimõte, mis saabus sikk-sakiliselt, kuid sellise pommina, et niitis jalust. Kõige meeldivam asjaolu ongi sisu struktuur, sest see ei ole niivõrd etteaimatav ning lõpp suudab vastata kõikidele olulistele küsimustele, kuid samas tekitab neid konteksiväliselt juurde elik nähtu paneb mõtlema mitte ainult filmi enda peale, vaid esile kerkivad teemad, mis on piisavalt asjakohased ja huvitavad, et nende üle võib rahulikult pikalt arutleda. Oleneb muidugi vaatajast ja teadmistest ja kuidas kellegile antud film mõjub, aga minule andis Smith mitmekihilise laengu, mida üritan nüüd sõnadesse panna ja teistega jagada."I am Death", sõnas Sean Bean filmi ühes kõige olulisemas stseenis, sest alates sellest hetkest areneb lugu veel sellise tempo ja tõsidusega edasi, et raske on ekraanilt silmi pöörata. Kuigi järgnev sündmustik seletatakse lahti ühe rüütli poolt, toimub edasine umbes 10 minuti jooksul, aga seegi näitab, et heades ideedest pole kunagi küllalt ja Smithil paistab neid jaguvat. Lein võib olla pime nagu pealesurutud või eksiarvamustel omaks võetud uskumusedki. Osmundi lein kaotatud naise pärast, kahetsus nõrkuse tõttu ja kõhklus usus muudab endise noore munga tundetuks omaenda painajate käes vaevlevaks kannatajaks, kes ei suuda enam midagi muud peale kannatuste levitada, sest usust jäi väheks, aga asi pole usus ega Jumalas, vaid inimeses ja tema valikutes ja süüdistada kedagi teiste enda tehtud valedes valikutes on kõige lihtsam, kuid nendega leppida on jällegi väga raske. Praktilisusest, omapärast, headest näitlejatöödest, huvitavatest ideedest ja inimlikest hirmudest nõretav linateos jäi minus kripeldama ning see juba ütleb midagi. 8/10

Independence Day

Ma ei teadnud lapsepõlves, kes on Roland Emmerich ja mind huvitanud ka. Keda üldse huvitas? Kui oled 10-aastane jõnglane, siis ei peagi filmidest midagi teadma, sest kõige olulisem on kärts ja põmm, kuna need jäävad arenevale mõistusele kõige paremini meelde. Jutu mõte on see, et selles vanuses meeldis mulle Iseseisvuspäev kohe väga. Mäletan, et jumaldasin eriefekte ja Will Smithi sarmi. Samuti meenub, et põnevusfilmina pakkus Emmerich minu noorele mõistusele natuke õudust ringihüppavate tulnukate näol. Vahel on nii, et lapsepõlves nähtud film toob meelde helgeid mälestusi ja seetõttu on nüüd täiskasvanueas neid filme maruhea vaadata, aga mõnikord muutuvad lemmikud nii kiiresti solgiks, et 10 aastat hiljem ei suuda sama filmi lõpunigi vaadata. Emmerichi ühe Oscari võitnud suurteos on suur efektidelt, aga väike sisult, tegelastelt, mõttelt ja põhimõtteliselt kõigest, mis teeb ühe filmi heaks, sest Independence Day`l oli suur võimalus olla suurejooneline ulmefiilm, aga valmis saadi hoopis käkiga, kus iga dialoog on klišee ja iga otsus mõnitab vaatajat. Stargate on vast ainuke tõsiseltvõetav teos mehe poolt, kes räägib viimasel ajal ainult efektide keeles (2012). Tänu temale tekkis jumalikult hea ulmesari Stargate SG-1. Pole päris kindel, kas ainult tänu temale, aga nii olen mina aru saanud. Ja nii võibki Emmerichi parimaks filmiks nimetada ulmekat, mis kombineerib Egiptuse mütoloogia tulnukatega. Taoline temaatika on paljude jaoks hea vaidluspunkt, sest vahepeal on tekkinud väga palju teooriaid, kuidas või kelle jaoks püramiidid ikkagi loodi. Tulles tagasi 4. juuli peofilmi juurde, võin öelda, et seda tasuks vaadata ainult muu tegevuse kõrvalt, sest olgem ausad, selline lauslollus muudab inimesi ainult lollimaks ja ma olen päris kindel, et ilmumisaastal tehti paljudele ajupesu. Nii palju propagandat, oli see siis taotuslik või mitte, annab ikka ühest filmist leida. Will Smith ja mõned natuke vähem stereotüüpsed tegelased muudavad filmi natukenegi talutavamaks, aga mitte kauaks, sest kui kogu sisu on üks suur sisuauk, siis on natuke kehva filmi nautida. Hakkasin kohe mõtlema, et kuidas ja miks mõni asi juhtus, aga märgates, et film ei paku selgitusi, siis mõistsin, et lavastaja ise ilmselt ka ei tea. Tuleb lihtsalt aju välja lülitada ja jälgida kohati päris ilusat laastamistööd. Törts huumorit ja ulmeklassikate kopeerimist ja valmis ongi Iseseisvuspäev. Kui meie iseseisvuspäeva puhul oleks ilmunud taoline film, siis mul oleks küll häbi. Nii kaua, kuni asjad lendavad õhu, on kõik rahul. BOOMER WILL LIVE. 4/10
Minu mõtteid täiendab veelgi Nostalgia Critic.

teisipäev, 17. august 2010

Monsters

Iga klipi, posteri ja treileriga muutub Gareth Edwardsi kirjutatud ja lavastatud oktoobris ilmuv projekt minu jaoks aina huvitavamaks, sest film paistab olevat kõike seda, mida ulme - ja õudushuvilised võiksid nautida. Kombineerides tulnukad jällegi kaugema paigaga nagu tegi seda Neill Blomkamp astub Edwards rohkem õudussugemetega loo poole, mis on iseenesest hea, sest Blomkamp oli ja on kindlasti eeskujuks paljudele debüüdi poole püüdlevatele noortele tegijatele ja see, et ta on eeskujuks võib tekitada olukorra, kus ilmuvad paljud District 9-at kordavad teosed, mis üritavad saavutada samasugust edu. Indie-filmi mõõtu Monsters sattus minu huviorbiiti esmalt märtsis, mil film tiirles veel festivalidel ja ilmselt teeb seda praegugi. Nii peab laiem publik ikka väga kaua ootama, et treileris paljukiidetud ulmekas ära näha. Sisetunne ütleb, et sellest tuleb igavesti võimas kino.Viimane treiler:

neljapäev, 12. august 2010

Appleseed Saga : Ex Machina


Masamune Shirow paljukiidetud mangal põhineva kaheosalise filmiseeria teine lugu on kõike seda, mida esimene polnud. CG pliiatsijoonega anime on jõudnud hingematvalt vingele tasemele ja kui lugu ei meeldi, siis ei saa ikkagi mööda vaadata filmi kaasakiskuvast tempost, ülivingest stiilist ja vaatemängulistest actionstseenidest, mille loomeprotsessi on valatud virtuaalset verd ja higi liitrite kaupa, et tulemus niidaks jalust ja jätaks väga hea mulje. Kui Appleseed`i headust varjutas loo ühekülgusus ja näotud tegelased, siis on Ex Machina`s tegelased palju inimlikumad, kuid tihtipeale jääb ebaloomulik miimika meenutama, et virtuaalne maailm pole täiuslik. Algusstseen lagunenud kirikus on nii tempokalt ja liikuvalt lavastatud, et tundub nagu ei jõuaks ülejäänud film algusele järele, kuigi kogu aeg pakutakse stiilipuhangut, mis on tänu viimase peal animatsioonile nauditav nii nägemis - kui ka kuulmiselunditele. Mechad, küborgid, sõjatehnika, utoopiline linn, "võttepaigad" ja alati kasutuses olevad politseirühma mehitatud Landmate`id näevad välja üdini realistlikud. Realistlikkusest ei saa enam muidugi rääkidagi, sest pakutav ulme jõuab peaaegu igale võimalikule tasandile nii loogilisuse kui ka absurdsuse vallas. Ex Machina`t ja esimest osa ühendavad siiski ainult tegelased. Teist osa võiks soovitada isegi juhul kui esimene nägemata, sest kohe kirjeldatakse käimasolevat maailmakorda ja ühiskonna nii kaugele viinud sõda saab samuti oodatud põhjenduse. Ex Machina paneb tausta paika kohe, aga Appleseed seda ei teinud, vaid lasi ise mõistatada. Pealtnäha huvitav tulevikunägemus muutub veelgi huvitavamaks ning detailidesse süübitakse üllatuslikult palju. Ilmselt püüti võimalikult palju näidata manga autori Shirow`i loodud fantastilist maailma, kuid juba esimesest osast oli selge, et mitte kõik pole kantud filmi üle. Et saada aimu, mis on Appleseed, peab kindlasti lugema samanimelist mangat.
Põhiidee tiirleb inimkonda ohustavate ilmingute ümber, kuid kõige ohtlikum ongi inimkond ja inimloomus ise. Viha toob sõja, arusaamatus vägivalla ja kättemaks paneb kannatama ka kõige kaudsemalt asjaga seotud olnud inimesed. Kuidas aga maha suruda inimloomust? Appleseedi lahendus on Bioroidid, kes näevad välja ja käituvad nagu inimesed, kuid tegelikult on nad geneetiliselt muundatud nukud, kes ei kanna endas kergesti maailma peale vallanduvaid emotsioone. Bioroidid ei tunne seda, mida inimesed ja seetõttu lahendatakse iga konflikt lähtudes ratsionaalsest mõtlemisest, mida ei varjuta emotsioonide üleküllus. Bioroidid elavad nagu utoopilise linna Olümpuse elanikudki - käivad tööl ja juhivad oma elu nagu on tavaks. Tegemist oleks kui rahustiga, mis on süstitud inimkonda, et ühiskond oleks tasakaalus. Olümpuses toimuvate rahukõneluste kaudu saavad Bioroidid seekord palju laiemat kõlapinda, mis näitabki kuivõrd paremad diplomaadid võivad olla Bioroidid, sest nad ei juhindu isiklikest huvidest, vaid üldisest hüvangust ja neid ei tülita ka tunded millegi või kellegi vastu, mis võivad kallutada otsuste tegemist ja viia maailma uue sõja lävepakuni. Deunan Knute ja Briareos töötavad endiselt niigi murenevat ühiskonda kontrollida püüdvas ESWATis . Ükski utoopia pole täiuslik ning tehnika võib muutuda koos inimeste arenguga hoopis surmavaenlaseks aastate jooksul ohtra higi ja verega kaitstud Olümpusele.


Kui esimene osa käsitles parema tuleviku nimel ohverduste tegemist või enda muutmist, siis teine osa kaldub pigem vähemuste ehk antud juhul androidide probleemidesse, mida rõhutavad nendesuguste poolt korda pandud juhuslikud terroriaktid. Sisu algab androide ja inimesi võõra võimu kontrolli alla meelitava viiruse levikuga ja lõppeb muidugi nii nagu iga teinegi sarnase katastroofilise sisuga film elik süüdlase loodud relv hävitatakse ja utoopia säilub. Mõlemad filmid esitavad ühe kestva probleemi, mida üritatakse lahendada, et seeläbi ühiskonda paremaks ja tugevamaks muuta. Mitte kunagi varem ei ole mitte ükski jänes olnud nii vinge ja stiilne nagu Ex Machinas. Jänes - mecha Briareros on lahingus vigastada sanud sõdur, kelle keha asendati lahinguvalmis adroidi omaga ja seetõttu on tal politseis lausa hindamatu väärtus. Briareose mehhaanilised jänesekõrvad ja andureid täis nägu pole tänu osavalt animeeritud tegelasele lihtsalt robot, vaid tegelane, kellele on lihtne kaasa elada nagu oleks tegu tavalise inimesega. Ühtlasi tagab animeliku välimusega CG animatsioon, et üksi tegelane ei tundu võõras, vaid kõik sümpatiseeruvad omamoodi. Deunani ja Briarerose paaristöö meenutab politseidraamasid parimatest uurijatest, kus üks saab alati viga ja teine üritab iga hinnaga teda lahingusse tagasi tuua. Juba Blade Runneris käsitletud androidide olemus ja õigus elada kerkib üles kui järjekordses lahingus viga saanud jänes - mecha Briarerose asemel määratakse Deunani uueks partneriks Bioroid, kes on juhuslikult ka omamoodi kloon  Briarerosest.
Tänu geenitehnoloogiale on temasse sisestatud kõik oskused, mis Briareroselgi. Hindamatu väärtusega android jääb tahaplaanile ja ette astub koopia, kes tegutseb ja mõtleb nagu originaal. Kas koopia on ainult tarbevahend või võib temagi elada täisväärtuslikku elu? Kas Bioroide võib kasutada ainult teatava eesmärgi saavutamiseks või tohivad nad määratud barjääridest läbi murda, et olla keegi teel kuskilt kuhugi, kas siis enda avastamiseni või oma funktsiooni täitmiseni? Sarnase temaatika tõstatab ka animesari Ergo Proxy, kus keset hävinenud Maad asuvad kuplitega kaetud linnad, mille elanikke toodetakse nende endi teadmata justkui konveierliinil. Et ühiskond säiluks peab igaüks andma oma panuse ja ei tohi olla kõrvale kaldujaid ja korra lammutajaid. Nii luuakse juba sünnist nähtamatusse kasti paigutatud täiuslik kodanik, kellel on oma "raison d`etre". Kui kaob valitsejate poolt määratud põhjus eksisteerimiseks, siis pole seda kodanikku vaja ning nad heidetakse ahermaale, kus valitsevad läbilõikavad tuuled ja tühjad lootused.
Vaatamata vapustavale ja täielikku naudingut pakkuvale CG animatsioonile, on esimese osa sisuline ülesehitus ja mõte paremini teostatud, sest Ex Machina järgib tuntud rada, mis viib alati ühe inimeseni, kes seisab kõige halva taga ja hävitades tema loodud relva, päästetakse lootusetu olukord, mis oleks halvemal juhul viinud Olümpuse hävingu ja hulluse keskele. Lisaväärtust annab filmile tõsisem toon ja suhtumine, kuid oma rolli mängib mingil määral mõtlemapanev sisu, aga tavaliselt pole mõtet oodata, et sellistes filmides serveeritaks ainestikku piisavalt keeruliselt ja oskuslikult, et tekitaks lõputiitrite saabumisel raskesti läbinäritavaid mõtteid. Põhimõte on siinkohal see, mis loeb, sest esitatavad keerdkäigud ei toeta sageli ideed ennnast või ei ole stiil paigas idee laiahaardelisusega. Probleem seisnebki sageli keeruliste mõtete lihtsas esituses. Appleseed ja Ex Machina säravad küll teostuse ja huvitava karakteriarenduse poolest, kuid ei küündi sisuliselt kordagi kõrgustesse, mida valitsevad Ghost in the Shell`i tüüpi animed. Kui aga sisu problemaatilisus kõrvale jätta, siis võikski võrratut animatsiooni vaatama jääda. Iga detail ja liigutus on tegelastel ja masinatel selgelt välja toodud. Mis mulle aga kõige rohkem meeldib, on see, et animelik stiilitunnetus on seekord mitmeid kordi paremini tuntav. Maagiliselt hästi on kujundatud iga võitlus ja iga stseen, et võiks lausa valida suvalise kaadri ja panna iluasjana seinale. Nö. silmakommi pakutakse nii, et vaata kas või uuesti. Ilmselt aitas panus tehnilise taseme arengusse kaasa omadusele, et filmi võib nautida vaataja, kes pole anime ega ulmega sina peal. Viimase peal saavutus, kuid pinnuks silmas on sisu ja süžeepöörded, mis mattuvad fantastilise välimuse alla, kuni nende kallal hakkab nokkima nõudlikum vaataja. 7/10

kolmapäev, 11. august 2010

Appleseed

Shinji Aramaki ulmeline CGI anime õnnestub korraga mitmel tasandil, kuid kahjuks mitte niivõrd sisuliselt, sest üks asi on esitada lihtne sisu keerulisena ja seetõttu kaasahaaravalt, aga hoopis teine asi on esitada keeruline sisu lihtsalt, mistõttu on pettumus kerge tulema, sest on tunda, et ainestikul on potentsiaal olla midagi enamat kui filmis pakutav. Pealtnäha laiahaardeline sisu taandub lihtsate valikute jadaks ning eeldatava mõttetöö asemel selgitatakse kõik liiga vara või liiga põhjalikult ära ja tulemuseks on etteaimatavate sisukäänakutega ulmekas, mis rõhutab rohkem tegelastele ja välimusele kui sisule. Sageli on taolised ulmelise sisuga animed kõik ühe puuga löödud, mis tähendabki, et alati kipub suure tragöödia või kohutava hävitustöö taga olema üks inimene, kelle kontrolli all on üks relv. Et saada vaenlastest jagu peavad tegelased hävitama ainult ühe isiku ning kogu sisuline kulminatsioon päädib peaaegu et naiivse tulemusega, mis ei rahulda varasemalt suureks ja võimsaks ehitatud mõtet. Sama on ka Appleseed`iga, kuid tänu tempokusele ja niivõrd-kuivõrd vapustavale välimusele ei mõju needki vead niivõrd tugevalt kui tavaliselt. Kolm aastat hiljem ilmavalgust näinud järg Ex Machina on just sisu poolest Appleseedist nõksu võrra parem. Samuti 2007 ilmunud sisult üsna sarnane Vexille meeldib mulle mõlemast Õunaseemnest rohkem, kuid ka see CGI anime ei paku lõplikku rahuldust sisu osas. Pean silmas finaali, mis kohe vägisi lõhkus üleüldist head muljet. Appleseed oli ja mõnes mõttes on ka praegu tehniliselt vapustaval tasemel, sest ülimat realistlikkust taotlev animeliku välimusega arvutianimatsioon on võimas nii animele ustavaks jäänud stiili kui ka tehnilist võimekust demonstreeriva loomu poolest, kuid Ex Machina on nii välimuse kui ka karakteritele inimemotsioonide ja miimika lisamise poolest hoopis teine elamus.Esimese osa kõige kõrvetavam probleem on näotud tegelased, kelle tunnetest saab aimu ainult kõne kaudu. Väga raske on sisse elada tunneterohkesse stseeni kui vastu vaatab emotsioonitu näoga tegelane, kes küll justkui nõuaks kaasa elamist, aga see on peaaegu et võimatu tegu. Kuidas saab üldse tunda midagi ainult kulme ja suud liigutava tegelase vastu? Kõik muu on animeeritud nii, et seda saaksid nautida nii möllujanused noored kui ka hardcore sci-fi anime fännid. Mulle on hakanud apokalüptilised ja utoopilised animed väga südamelähedaseks muutuma ja seda raskem on valida, milline on hea või väga hea, sest ühes on sisu tahaplaanile jäänud, aga välimus niidab jalust ja teises on välimus ja mõte vapustavad, kuid mõningad sisulised lahendused jätavad soovida. Appleseed kulgeb traditsioonilist rada pidi. Tegevus algab aastal 2131, mil on toimunud globaalne sõda. Sõda on jätnud linnad varemetesse, kuid on veel mõned, kes endiselt sõdivad ühise vaenlase vastu. Sõdijatele endile teadmata ehitati pärast sõda, mida keegi ei võitnud, utoopilised linnriigid, mis on kaitstud igasuguse välissurve eest kui seda enam üldse on. Vältimaks uusi kriisikoldeid, on inimesed loonud Bioroidid, kes sulandatakse ühiskonnaga, et tänu nende vähendatud emotsioonidele tasakaalustada seda niigi vähest inimkonna osa, mis elas üle sõja ja suutis luua uue elu. Bioroidide mõttetööd ei sega kunagi ratsionaalset mõtlemist takistavad ülekeenud tunded, vaid nad oleksid nagu täiuslikud elanikud, kes elavad rahus. Igal utoopial on oma varjupool ja see hakkab avalduma siis kui Bioroidide pihta algavad terroristlikud rünnakud, mis omakorda põhjustavad rahva seas vaenu uue rassi vastu, aga see kõik on kattevari, et luua täiuslik inimühiskond. Sisu nagu ikka, aga seekord pakutakse vaatemängu, mis meenutab tavapärast animed, aga on visuaalidelt sama võimekas nagu iga teine animatsioon. Vexille ja Ex Machina on animeliku stiili ja hingematva animatsiooni arendamisega rohkem õnnestunud, aga alguses oli Appleseed, mis andis tõestust, et saab ka nii. 6/10

laupäev, 7. august 2010

Operation Endgame

IMDB andmetel mitte ühtegi filmi varem teinud Fouad Mikati tuli sel aastal lagedale In the Loopi stiilis roppusi täis debüüdiga, mis hiilgab rohkem tegelaste kui sisu poolest, mis polegi midagi enamat kui sirgjooneline konspiratsioonilugu, mis on kastetud vulgaarsustesse ja "toredalt" etendatud vägivalda. Kui sisuga oleks sama palju vaeva nähtud kui pidevalt esineva hea huumori ja üllatustevaba, kuid tavapäraselt hea lavastusega, siis pakuks film midagi ka vaatajale, aga valmis sai hoopis peaaegu sisutu ringitormamine, mida vürtsitavad üksnes mõned valitud tegelased ja püsivalt tasemel komöödiaelement, mis ei kaldu õnneks peldikuhuumorisse ega ka situatsioonikomöödiasse, vaid pigem karakterite kiiksudesse, mis kutsuvad esile mitmeid absurdseid ja igati nauditavaid momente. Kergesti unustatav film sobib poole silmaga vaatamiseks, sest ei nõua erilist pingutust, et mõista sisu, sest seda pole või on see lihtsalt solvavalt etteaimatav. Igas ilmakaares lendavad leidlikud väljendid erinevate isikute aadressil või olukorra kirjeldamisel panevad unustama kõik muu, sest vaatamata nõrgale sisule on enamus tegelastest huvitavad või sümpatiseeruvad näitlejate tõttu. Rob Corddy on loomulik koomik nii miimika kui ka väljanägemise poolest, aga tõeline kullatükk on filmis paar lauset hüsteeriliselt karjudes või sonides esitanud Zach Galifianakis, kellest oli ka kõige rohkem kahju, et tema talendile anti niivõrd vähe ekraaniaega. Ülejäänud on kas teenekad näitlejad või alles hiljuti meedia huviorbiiti sattunud nagu näiteks Odette Yustman, kes polnud pooltki nii kohutav kui oli ta The Unbornis. Samas oli tore jälle näha Tropic Thunderis räpparit Alpa Chinot kehastanud Brandon T. Jacksonit, kes jällegi just väga palju suud lahti ei tenud, kuid vähemasti veetis ta oma ekraaniaja kedagi kõrvaldamas mitte aga poolpimedas keldris nagu Galifianakise puhul, keda näidati ka siis selja tagant. Kogu krempel oli niivõrd nõrk, aga tuntud näod suudavad filmi täielikust hävingust päästa, kuid miks siis ei võinud The Hangoveri Galifianakisele natuke rohkem sõnaõigust anda? Ilmselt hinnati puuduliku mõtte ja liigagi ilmselgete sisukäänakutega filmi tema jaoks liiga heaks. Vale otsus igatahes.Sisu meenutab õigupoolest J. J. Abramsi Aliast, kus oli samuti kaks konkureerivat agentuuri, kuid nüüd on tegemist kahe rühmaga, kes töötavad sama katuse all ja teevad valitsuse jaoks salaoperatsioone, millest keegi kunagi teada ei saa, sest agentuur ametlikult ei eksisteeri. Tegevus tundub algavat ajal, mil Bush kadus areenilt ja Obama saabus suurte lubadustega. Võtmesõnaks on "change" ning seetõttu tuleb heastada eelmise valitsuse vead.
Kustutusnimekirja kuulub ka salaagentuur, kuid kuidas tappa koolitatud mõrtsukaid? Tuleb nad üksteist tapma panna ja siis vaadata, kes alles jääb, et nende eluküünlad hiljem kustutada. Lihtsam oleks vast hoone õhku lasta või siis sinna ventilatsiooni kaudu mürkgaasi lasta, et kõik aeglaselt sureksid ja hiljem tuleks ainult kas tuhka koristada või laipu vedada, aga ei. Ikka peab tegema midagi ebaloogilist ja mõistusevastast, sest lõpupüandi avalikustamise järel võis ainult kukalt kratsida ja filmi üle naerda. Kogu mõte on seotud agentuuri endaga, aga sel juhul tehti agentide vahelisi gladiaatorivõitlusi ainult seetõttu, et anda võimalus seesama mõte teada saada. Siinkohal ei peaks rohkem kaasa mõtlema, sest sihilik absurd teeb oma töö, kuid peaaegu et labased sisuaugud rikuvad filmi absurdismi ennast. Kõike ei saa ju naljaks nimetada, kui on aru saada, et nii ei ole algselt mõeldud. Mis siis teha? Nautida seda, mis meeldib ja kui mitte miski ei suuda tähelepanu äratada, siis on seegi mõistetav, sest sageli on raske seedida mõttetööd tõrjuvat komöödiat, mis ei tea, kus huumor algab ja lõpeb.
Seda peab tunnistama, et igavaks ega tüütuks ma Operation Endgame`i ei nimetaks. Vaatamata kõikidele ilmselgetele vigadele ja puudustele, on pinge ja tempo algusest lõpuni täiskiiruse peal, mistõttu ei jõuagi kõiki miinused kohe üles lugeda, vaid alles lõpus mõtled, et mida ma nüüd nägin. Midagi nagu oli, aga ei olnud ka. Keegi nagu rabeles eesmärgi nimel, aga mis oli eesmärk? Seda kas ei tea või lihtsalt ei huvita, sest vaataja poole pillutakse pidevalt roppusi, võitluskoreograafiat, jõhkraid nalju ja brutaalseid võitlusi ükskõik millega. Kõike seda esitavad ideaalselt valitud näitlejad niivõrd hästi, et esmasel vaatlusel on täiesti ükskõik, et film on tegelikult täielik pudru ja kapsad. Kui tuua välja veel mõni läbiv nali, siis on selleks kindlasti veresauna kaamerate kaudu jälginud pintsaklipslased, kelle tujutsemine, omavaheline nääklemine ja jutuajamine aitas päästa nii filmi ennast kui ka lõppu, sest punnitatud pööre polnud see, mis mind köitis, vaid hoopis nende kahe ontliku vennikese arusaamine olukorrast. Ei soovitaks mitte kellegile, aga peale ajakulu pole kaotada midagi. 5/10