Valhalla Rising

Pärast viikingite ajastu perioodist pajatava Nicholas Windig Refni filmi nägemist on kahju tõdeda, et pole vaadanud omapärase kallakuga ja selgelt hea lavastajakäega taanlase varasemaid töid, kuigi Bronson on sattunud päris tihti minu huvisfääri, aga sellegipoolest ei ole veel jõudnud teist vaadata. Paistab, et see viga tuleb nüüd heastada, sest Valhalla Rising oli tõsiselt hea üllatus, kuna suutis kombineerida väga paljut ilma et oleks muutunud kõlbmatuks sõjafilmiks või liiga püüdlikuks kunstfilmiks. Film oli justkui mõlemat, aga ei olnud ka, sest põhimõtteliselt dialoogivaba kujutus metsikutest viikingitest ja ristiretkele suunduvatest brutaalsetest kristlastest oli minu jaoks väga köitev. Üksnes loodushelide taustal liikuvad karmid mehed karmis kliimas mõjusid kuidagi loomupäraselt ja loogiliselt, sest ei olnud tavapärast eepilist muusikat, mis loob vägisi kujutlust hiilgavatest vägilastest. Muusikal on Refni põhjamaises teoses muidugi ülioluline roll, sest iga vaikne stseen saab tasast täiendust painavate helide saatel ning seetõttu muutub iga mööduv hetk ka mitu korda kummituslikumaks. Lummavate loodussteenidega Šotimaal filmitud Valhalla Rising on realistlik fantaasia, mis tekitab niivõrd palju tõlgendamisruumi, et võib vaataja enda mõtetes muutuda ulmeliseks ja isegi üleloomulikuks, kuid film ise ei sisalda ühtegi selgelt mõistetavat hetke, mis annaks tunnistust, et tegu poleks millegi enamaga kui kristlaste enesehävitusega võõral maal metsikute meeste keskel. Muusika, värvidemängu, sümbolite, kujundite, mütoloogia ja kristlaste pimeda kirikukummardamise sümbioosi kaudu võib igaüks leida filmist seda, mis talle kõige enam sobib. Mitmetähenduslikud peategelase One-Eye ehk Ükssilma tähendusunenäod vihjavad, et teoksil on midagi ebamaist, aga ülejäänud filmi mõistes peab vaataja ise enda jaoks välja noppima selle kõige olulisema. Väga meeldiv ja kohati isegi ebameeldiv oli kogeda korraga julmalt reaalset seika minevikust ja fantaasiarikast mõistukõnet põhjala mütoloogia taustal.

Mitmekihilise teemakäsitlusega ja kunstiliste võtetega ülepuistatud film suurte pööretega aegadest, mil kristlus oli kiriku mõjul laienemas, suutis kohe esimese kaadriga kanda kinnitada ja ei libastunud kordagi tuntud radadele ega pakkunud ka lohutust lõpu näol, et näe nüüd ka midagi tuttavat ja kodust. Refni stiil iseenesest meenutab paljusid teisi, kuid ma ei nimetaks tema värskeimat filmi püüdlikult koostatud mõistufilmiks. Pigem on tegu justkui tema enda isikliku vaatega minevikku. See, mida ta aeglaselt liikuva ja tihtipeale ootamatut vägivalda pakkuva filmiga öelda tahab jääb meile endale mõistatada, aga kuna inimesed on erinevad ning igaüks mõistab pakutavat omamoodi, ei saa ma ilma lavastaja enda tõlgenduseta pakkuda ühtainsat tõde. Minu mõttelend kaldub põhjala mütoloogia poole, sest Ükssilm ise on viide millegi enama kohta kui lihtsalt võimas tumm sõdalane, kes vaatleb ja jälgib, kuidas Püha Maa jüngrid end ise tasapisi hävitavad. Teatavasti on põhjala mütoloogias esinev jumal Odin inimkehas olles ühe silmaga, teise silma andis ta ära, et saaks näha maailma minevikku, olevikku ja tulevikku. Juba see tõik kinnitab kahtlusi, et kõik pole nii lihtne nagu paistab. Refn käsitleb teemat nii, et see oleks ideaalis seeditav igat sorti vaatajale, pakkudes seejuures piisavas koguses verd ja muda, et janu vere järele saaks rahuldatud. Võttes ette fantaasiafilmi elemente sisaldava loo, pööras Refn kõik teistpidi. Ebamaised väed on kaetud tolle aja järgi üdini reaalse maskeeringuga ja seetõttu tundubki nagu oleks tegu vaatlusega ajast, inimestest ja nende rännakutest, kuid ma ei väida, et see poleks seda olnudki.

Kes on siis metsik rahvas? Kas kohalikud põliselanikud või kirikuusu nimel massimõrvu korraldavad Püha Maa poole suunduvad kristlased? Silmakirjalikkus silmakirjalikkuse otsa, aga kas tõesti käsib Jumal inimesi tappa ja nende elupiirkondi anastada? Filmis kujutatavad kristlased ei järgi Jumalat, vaid kirikut ja neil on vahe ja see vahe on kummitanud inimkonda väga kaua aega. Jumalakartlikkus, needused, põrgu, deemonid, kurjus - kõik, mida Ükssilma uued kaaslased endale sisendavad, viib nad hukule aina lähemale. Põrgu on see, mida me endale ise loome ja nii tegid ka verejanus ja teadmatuses visklevad ristirüütlid. Jättes kõrvale sümboolika kaudu mütoloogia ja ajaloo vahel mängleva sisu, võib Ükssilma reisi nimetada ka omamoodi põrgu eeskojaks, kus iga mehe saatus sõltub temast endast, aga kui usaldada oma saatus kellegi üleva kätte, siis ei saagi see teistmoodi lõppeda kui hukatuslikult. Lavastajatöö on kiiduväärselt erinev ning sõltumatu, Refn tegutseb oma mullis ning toob ekraanile ainult loo jutustamiseks vajaliku ja ei midagi enamat. Midagi polnud üleliigset ja kuskilt polnud ka midagi puudu. Värvikontrastid annavad sageli äkiliselt ja valjult saabuvatele valitud kaadritele juurde unenäolise, kuid hiljem juba painajaliku tunde. Kaameratöö pakub täielikku silmailu nii kaamerasilma püütud loodusvaadete kui ka panoraamsel taustal võitlevate sõdalaste puhul. Üleüldine visuaal lisab ajale omast süngust ja põhjamaid ilmestavat rõskust. Luust ja lihast läbi lõikav jäine tuul on mägisel maal liikuvate meeste igaveseks seltsiliseks ning tänu pikkadele ja looduslike helide meelevallas olnud stseenidele muutus selgus kliima mõjudest üha selgemaks. Lavastajatöölt huvitav, mõttelt paeluv, stiililt omapärane film mitte ühtegi sõna lausunud Mads Mikkelseni seltsis möödus kui unenägu, mille üle tuleb tagantjärele mõtiskleda. 9/10