Tegemist on järjekordselt
Shunji Iwai filmiga, kuigi mitte otseselt, sest lavastajaks on hoopis debüütfilmiga eelmisel aastal ühele poole saanud
Eriko Kitagawa, kuid kaastsenarist ja produtsent on endiselt Iwai. Viimasel ajal olen hakanud vaatama küll Jaapani filme, kuid need kipuvad olema alatasa ühe ja sama režissööri teosed, milles pole midagi halba, sest enam-vähem kõik tema filmid on pakkunud midagi huvitavat ja tänu omapärasele teemakäsitlusele kujuneb ka kõige lihtsakoelisem sisu nauditavaks elamuseks. Halfway kuulubki selliste hulka, mis käsitleb väga tavalisi, kuid noorte jaoks põletavaid probleeme. Lavastaja ja Iwai koostöö tõttu ei ole tegemist tüütu ja igava suhtedraama, vaid ilusa ja kohati liigutava looga kahest armastajast ja rasketest valikutest, mis võivad tunduda naiivsed, kuid arvestama peab ikkagi tegelasi, päritolu ja olukorda ning selle ülesandega tuleb Halfway mõningate mööndustega hästi toime. Lavastuslikult oskuslik ning tegelaste poolest usutav noortefilm ei muutu kordagi küll üle mõistuse heaks ja üllatavaks, kuid jääb piisavalt realistlikuks. Pidevalt kohmetuvad, kinnised ja emotsioonide ülekülluse all kannatavad põhitegelased moodustavad koos hea, kuid mõneti ebahuvitavate süžeepööretega lagedale tulnud stsenaariumi ja huvitava karakteriarendusega pealtnäha lihtsa, kuid tegelikult kaasahaarava ja armsa loo täiskasvanuks saamisega kaasnevatest valikutest.
Lugu ise on lihtne. Hiro käib samas koolis Shu`ga, kes on talle salaja kogu aeg meeldinud. Lõpuks võtab Hiro end kokku ja otsustab teha tutvust tema soovidest väheteadva Shu`ga. Erinevate juhuste kokkulangemisel saavadki noored kokku, kuid alles siis probleemid algavad. Hiro hoiab kinni armastusest, mida ta on oodanud kaua, aga Shu tahab enamat, mõtleb astuda Tokyo ülikooli. Tekib konfikt tunnete ja tegelike soovide vahel, mis päädib mõistmisega, et andes järele ühest kohast ei tähenda, et kaob ka teine. Filmi mõte seisnebki paljuski täiskasvanuks saamises ja oma tegude eest vastutamises, kuid see kõik on esitatud ilusate inimeste poolt, keda on huvitav jälgida isegi siis, kui esile kerkinud probleem või valik pole just see kõige paeluvam või põnevam. Tegu on minimalistliku teosega, mis ei püüagi olla midagi enamat kui lugu kahe noore eneseleidmisest ja loomulikust hirmust tuleviku ees, mida esitatakse ühteaegu koomiliselt ja dramaatiliselt, aga viimasega ei pingutata üle nagu tavaliselt, kuid siiski on Hollywoodi ja Jaapani noortefilmide dramaatilisusel väga suur vahe. Hollywood pakub juba tuttavat lääget ja imalat lähenemist, aga minul kui jaapani noorte kultuurist vähe teadval vaatajal on isegi väga huvitav jälgida, kuidas suhtlevad omavahel meist nii kauges riigis elavad noored. Juba see tõik tõstab huvi kõrgemale, sest kõike võõrast ja tundmatut on alati põnev jälgida.
Viis, kuidas Hiro läheneb Shu`le oli lausa halenaljakas, kuid nende jaoks tundub taoline käitumine olevat tavaline ja normaalne, aga sealsest kultuurist mitte midagi teadva publiku jaoks peaks see mõjuma kõike muud kui tavalisena. Hiro tegelaskuju on kirjutatud väga elava, energilise ja natuke ka endassetõmbununa, kuid kõik, mis puutub karakterisse ja läbi kogu filmi temas toimuvatesse muutustesse, siis on tunnete sasipundart kujutatud piisava sügavusega, aga mõnetine lihtsus ja naiivsus rikub enam-vähem perfektset tegelast, kes kujuneb vahel täielikuks tüütuseks. Eks seegi lisab talle väärtusi, mida algul tähele ei pane, kuid tagantjärele mõeldes jäävadki kõige paremini meelde veiderdused ja emotsioonipursked, mida Shu üritas leevendada. Nagu näiteks varjatud tõed, mis päevavalgele jõudes saatsid Hiro poisile kätega kallale ja järgmine hetk valitses taas vaikus. Taoliseid humoorikaid seiku jagus muu tegevuse kõrvale omajagu, aga kordagi ei muutunud huumor domineerivaks või pealetükkivaks. Komöödiaks on Halfwayd raske nimetada, pigem noortefilm, mis ei pea alati nõretama jaburdustest, vaid piisab aeglasest suhte-ja karakteriarengust läbi jaapani noorte silmade, mille tõttu omandab film juba teise kultuurilise väärtuse nende jaoks, kes huvituvad jaapani kultuurist.
Halfway ei ole halb film, aga see ei paku ka midagi uut ega põrutavat, mis sööbiks mällu igaveseks või siis rohkem kui paariks päevaks nagu tavaliselt. Filmi mootorid on tegelased ja nendevaheline keemia, mis ei kustu isegi meeldivalt lahtiseks jäänud lõpus. Hirot väga armsalt kehastanud Kie Kitano oli vast kõige meeldejäävam näitleja, kuid kõrvaltegelastena paariks minutiks ekraaniaega saanud ja noortele nõu jaganud õpetajad esinesid samuti mõjusalt, andes nagu mäetargad edasi elutarkusi ja soovitusi. Halfway võib meeldida, aga on täiesti mõistetav, kui filmi ei sallita üldse, eks kõik oleneb vaatajast endast. Meeldivate tegelastega lihtne debüütfilm on võib-olla kergesti unustatav, aga ühekordne vaatamine pakub elamust kogu täie eest, Taaskord esitab lõputiitrite ajal kõlavat
lugu Salyu ja mis teha, nüüd tuleb iga kord seda lugu kuulates meelde Halfway ja Kie Kitano. 6/10
Tegemist on järjekordselt Shunji Iwai filmiga, kuigi mitte otseselt, sest lavastajaks on hoopis debüütfilmiga eelmisel aastal ühele poole saanud Eriko Kitagawa, kuid kaastsenarist ja produtsent on endiselt Iwai. Viimasel ajal olen hakanud vaatama küll Jaapani filme, kuid need kipuvad olema alatasa ühe ja sama režissööri teosed, milles pole midagi halba, sest enam-vähem kõik tema filmid on pakkunud midagi huvitavat ja tänu omapärasele teemakäsitlusele kujuneb ka kõige lihtsakoelisem sisu nauditavaks elamuseks. Halfway kuulubki selliste hulka, mis käsitleb väga tavalisi, kuid noorte jaoks põletavaid probleeme. Lavastaja ja Iwai koostöö tõttu ei ole tegemist tüütu ja igava suhtedraama, vaid ilusa ja kohati liigutava looga kahest armastajast ja rasketest valikutest, mis võivad tunduda naiivsed, kuid arvestama peab ikkagi tegelasi, päritolu ja olukorda ning selle ülesandega tuleb Halfway mõningate mööndustega hästi toime. Lavastuslikult oskuslik ning tegelaste poolest usutav noortefilm ei muutu kordagi küll üle mõistuse heaks ja üllatavaks, kuid jääb piisavalt realistlikuks. Pidevalt kohmetuvad, kinnised ja emotsioonide ülekülluse all kannatavad põhitegelased moodustavad koos hea, kuid mõneti ebahuvitavate süžeepööretega lagedale tulnud stsenaariumi ja huvitava karakteriarendusega pealtnäha lihtsa, kuid tegelikult kaasahaarava ja armsa loo täiskasvanuks saamisega kaasnevatest valikutest.
Lugu ise on lihtne. Hiro käib samas koolis Shu`ga, kes on talle salaja kogu aeg meeldinud. Lõpuks võtab Hiro end kokku ja otsustab teha tutvust tema soovidest väheteadva Shu`ga. Erinevate juhuste kokkulangemisel saavadki noored kokku, kuid alles siis probleemid algavad. Hiro hoiab kinni armastusest, mida ta on oodanud kaua, aga Shu tahab enamat, mõtleb astuda Tokyo ülikooli. Tekib konfikt tunnete ja tegelike soovide vahel, mis päädib mõistmisega, et andes järele ühest kohast ei tähenda, et kaob ka teine. Filmi mõte seisnebki paljuski täiskasvanuks saamises ja oma tegude eest vastutamises, kuid see kõik on esitatud ilusate inimeste poolt, keda on huvitav jälgida isegi siis, kui esile kerkinud probleem või valik pole just see kõige paeluvam või põnevam. Tegu on minimalistliku teosega, mis ei püüagi olla midagi enamat kui lugu kahe noore eneseleidmisest ja loomulikust hirmust tuleviku ees, mida esitatakse ühteaegu koomiliselt ja dramaatiliselt, aga viimasega ei pingutata üle nagu tavaliselt, kuid siiski on Hollywoodi ja Jaapani noortefilmide dramaatilisusel väga suur vahe. Hollywood pakub juba tuttavat lääget ja imalat lähenemist, aga minul kui jaapani noorte kultuurist vähe teadval vaatajal on isegi väga huvitav jälgida, kuidas suhtlevad omavahel meist nii kauges riigis elavad noored. Juba see tõik tõstab huvi kõrgemale, sest kõike võõrast ja tundmatut on alati põnev jälgida. 
Viis, kuidas Hiro läheneb Shu`le oli lausa halenaljakas, kuid nende jaoks tundub taoline käitumine olevat tavaline ja normaalne, aga sealsest kultuurist mitte midagi teadva publiku jaoks peaks see mõjuma kõike muud kui tavalisena. Hiro tegelaskuju on kirjutatud väga elava, energilise ja natuke ka endassetõmbununa, kuid kõik, mis puutub karakterisse ja läbi kogu filmi temas toimuvatesse muutustesse, siis on tunnete sasipundart kujutatud piisava sügavusega, aga mõnetine lihtsus ja naiivsus rikub enam-vähem perfektset tegelast, kes kujuneb vahel täielikuks tüütuseks. Eks seegi lisab talle väärtusi, mida algul tähele ei pane, kuid tagantjärele mõeldes jäävadki kõige paremini meelde veiderdused ja emotsioonipursked, mida Shu üritas leevendada. Nagu näiteks varjatud tõed, mis päevavalgele jõudes saatsid Hiro poisile kätega kallale ja järgmine hetk valitses taas vaikus. Taoliseid humoorikaid seiku jagus muu tegevuse kõrvale omajagu, aga kordagi ei muutunud huumor domineerivaks või pealetükkivaks. Komöödiaks on Halfwayd raske nimetada, pigem noortefilm, mis ei pea alati nõretama jaburdustest, vaid piisab aeglasest suhte-ja karakteriarengust läbi jaapani noorte silmade, mille tõttu omandab film juba teise kultuurilise väärtuse nende jaoks, kes huvituvad jaapani kultuurist.
Halfway ei ole halb film, aga see ei paku ka midagi uut ega põrutavat, mis sööbiks mällu igaveseks või siis rohkem kui paariks päevaks nagu tavaliselt. Filmi mootorid on tegelased ja nendevaheline keemia, mis ei kustu isegi meeldivalt lahtiseks jäänud lõpus. Hirot väga armsalt kehastanud Kie Kitano oli vast kõige meeldejäävam näitleja, kuid kõrvaltegelastena paariks minutiks ekraaniaega saanud ja noortele nõu jaganud õpetajad esinesid samuti mõjusalt, andes nagu mäetargad edasi elutarkusi ja soovitusi. Halfway võib meeldida, aga on täiesti mõistetav, kui filmi ei sallita üldse, eks kõik oleneb vaatajast endast. Meeldivate tegelastega lihtne debüütfilm on võib-olla kergesti unustatav, aga ühekordne vaatamine pakub elamust kogu täie eest, Taaskord esitab lõputiitrite ajal kõlavat lugu Salyu ja mis teha, nüüd tuleb iga kord seda lugu kuulates meelde Halfway ja Kie Kitano. 6/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar