Jaapani filmide suhtes olen veel võhik, kuid seda sama ei saa öelda animede kohta, Lõuna-Korea filmidega olen tutvunud juba pikemat aega, aga eks igal asjal on oma aeg. Esimesed kokkupuuted Jaapaniga algasid muidugi Kurosawa filmidest, mis moodustavad raskesti ületava koosluse. Nüüd alustatud loodetavasti pikaajaline suhe sealse filmikunstiga algas Shunij Iwai filmidega, mis võitsid omapärase ja lihtsa teemakäsitluse ja nauditava lavastajatööga koheselt minu poolehoiu ning nähtud kolme filmi põhjal lisan Iwai rahuliku südamega lemmiklavastajate hulka. Love Letter on väga südamlik, soe ja armas lugu kahest hingelisest, kellest üks leinab ja teine tuhnib kaugetes mälestustes. All About Lilly Chou-Chou on omapärane film lapsepõlvest ja selle kaotamisest maailmas, kus noorte meeli valitseb Lily Chou-Chou. Paljuga eksperimenteerivat filmi ei kujutakski ette ilma väljamõeldud popstaari Lily Chou-Chou`ta, kelle tegelik esinejanimi on Salyu. 
Käesolev film on siis April Story, mis kestab natuke üle tunni, aga pikkus polegi antud juhul määraja, mis ütleks, kas tegu väärt teosega või mitte. Iwai oskus kujutada lihtsat elu ja tavalist inimestevahelist suhtlust väga loomulikult ning natuke filmilikult illustreeritult on lausa imetabane. Hingekosutavad karakterid mõjuvad vaatamata täiesti tavalisele olukorrale kui üliinimesed, sest neist õhkub midagi joovastavat, mis lausa vägisi tõmbab enda poole ja naelutab pilgu üksnes neile. Muuta ilus veelgi ilusamaks, armas veelgi armsamaks ja kujutada tegelasi lahkete, nunnude ja südamlikena nii, et mitte miski ei muutu kordagi liiga läägeks, dramaatiliseks või roosaks nõuab lavastajalt ja stsenaristilt väga palju. Shunij Iwai on sellega hakkama saanud ja veel mitme filmiga eri žanrist. Muidugi on vale arvata, et Iwai filmid on kõik ühe mõõdupuu järgi, sest Jaapani noorte siseelu kujutanud All About Lily Chou-Chou pakkus nii vägivalda kui ka ebardlikke tegelasi. Lihtsalt öeldes kujutab April Story ühe noore jaapani tüdruku Uzuki Nireno elu ülikoolis, mida iselomustab tüdruku tagasihoidlikkus ja häbelikkus, mis takistab tal leidmast sõpru. Suurema osa ajast üksi ringi toimetav Uzuki nakatab oma vastutuleliku, heasüdamliku ning kaastundliku iseloomuga teisi enda ümber nagu juhtus algul teda vältiva naabriga ning kiiresti heaks sõbraks kujunenud koolikaaslasega, kellega koos käidi fly fishingut harrastamas. Enne kui aru sain tabas mind üpriski kummaline vaatepilt tervest trobikonnast inimestest, kes seisid aasal ja vehkisid õngedega ehk harjutasid fly fishingut. 
Vaatamata filmi kestvusajale, ei tundu, et oleks millegagi kiirustatud. Aeg kulgeb isegi aeglasemalt ning tundub, et üle natuke tunni kestnud film oleks kui pooleteise tunni pikkune. Iwai võtab kõike rahulikult ja kujutab kõige tavalisema koolitüdruku sisse kolimist uude korterisse Tokyos ning ülikoolis uute inimestega harjumist. Pidevalt ilmuvad mitmed huvitavad karakterid, kes ei saa pikemat ekraaniaega kui mõni minut, kuid kui tavaliselt oleks see põletav probleem, siis April Story puhul on sulaselge, et lugu hargneb Uzuki vaatevinklist ja näitab ainult seda, mida tunneb tema ja mis on tema prioriteedid. Esimesed stseenid, mis püüdsid vähegi Uzukit avada, ei andud tema kohta mitte midagi teada. Mida aeg edasi, seda kiiremini kõik muutus ja mitte dialoogide pärast (neid oli filmis kokku väga vähe ja kui olid, siis muidugi väga lünklikud ja täis pilkudevahetamisi ja õhetavaid nägusid), vaid kinos, pargis ja raamatukauplustes käimiste tõttu. Esmapilgul tudengi ülikoolielu kujutanud film tegi kannapöörde ja tutvustas põhjalikult, miks Uzuki kooli tuli ja mis teda teiste suhtes tagasi hoidis. Isegi kui sisututvustus tundub seebine ja eemaletõukav ei tasu karta, sest Iwai on meister tunnete ja näitlejate alal ja juba seepärast ei tasu isegi mõelda, et tegu võib olla liiga roosa või tunneterikka filmiga. Piiratud aja sisse on mahutatud kõik vajalik alates karakteri tutvustusest kuni argitegemisteni ja mineviku sündmusteni. Iwai lavastajatöö ja stsenaarium esitlevad tegelast ja teda kannustavaid motiive algul ebaselgetena, aga veetes aega Uzuki seltsis jääb aeg seisma ning järsku on tema kohta edasi antud rohkem kui oleks oodanud. Inimestevahelisi suhteid on kujutatud väga loomupäraselt ning kuna lihtsuses peitub võlu ja tavaelu kujutamine on sageli põnevam kui miski muu, siis võib öelda, et tänu Iwai filmikeelele ja valitud peaosatäitjale ongi April Story niivõrd võluv. Huvitav on ka fakt, et päris alguses kujutatud perekonna ja Uzuki hüvastijätt rongijaamas ei olnudki niivõrd mänguline kui arvata võib, sest tegelikult oligi see Uzukit kehastanud näitleja perekond. Võluv väike film, mis on tegelikult suurem kui välja paistab. 8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar