Splice

Äsja meie kinolevisse jõudnud Vincenzo Natali Splice ehk eestimaiselt Hübriid ei ole sugugi selline õudusfilm nagu seda kujutavad reklaamid. Treilerid pakuvad justkui midagi tuttavat, aga kui oodatu muutub ootamatuks, siis võib tekkida pettumus. Pettumus on kerge tulema, sest Hübriid ei paku puhastverd horrorit ja puudu jääb ka krõbedast psühholoogilisest õudusest, kuigi filmis on sellised momendid täiesti olemas. Kes ei tea, siis Vincenzo Natali lavastas Cube`i, mis oli vaatamata väikesele eelarvele väga eeskujulik saavutus. Splice`iga on teised lood, sest Natali on oma stiili alates Cube`ist märkimisväärselt edasi arendanud ning Cube`iga ei oma Hübriid midagi ühist. Visuaalne kujutlusvõime on ületanud senised piirid ja Natali on valmis saanud mitte just erakordse ja ootamatult originaalse looga, kuid kindlasti on tegemist kulunud temaatikale värskeid ideid pakkuva filmiga. Terviku kohta seda ei ütleks, aga väga paljud eeldused langesid põrmu ja Splice üllatas kohati päris hirmuäratava, rõveda ja psühholoogiliselt haige loo esitamisega ja seda peaaegu ilma kompromissideta, see tähendab, et kinodes pole ammu midagi nii paljastavat ja nihestunud näinud ja see on hea märk, aga nagu ennist mainisin ei muutnud väärastunud ideed ja nende huvitav läbiviimine filmi nii lavastuslikult kui ka sisult läbinisti originaalseks. Midagi jäi puudu või oli üldse üleliigne ja nende puuduste hulka kuulub kindlasti lõppvaatuse mandumine tavaliseks slasher`i stiilis tagaajamiseks ja õudusklišeeks, kuigi lõpp kompenseeris osaliselt häirivad asjaolud, ei jäänud ma Natali uusima filmiga ikkagi täiesti rahule. Kripeldama jäid kõige tavalisemate õudusfilmide üldtuntud reeglite kasutamine, sest antud konteksti ei sobinud säärane edasiminek või siis sisuline tagasiminek. Sujuvalt arenev lugu kahest teadlasest ja keelatud geenieksperimendist välja kasvanud uuest pesamunast pakkus kõike, mida hing taoliselt žanrilt ihkaks ning Natali stiil ja visuaalne puudutus olid igati kütkestavad, näidates ja kujutades tabuteemat läbi laboris oleva roheka, välistseenides silma paistnud sinaka värvitooni ja surudes vägisi peale igasuguseid eetikareegleid purustavaid teaduslikke eksperimente ja nende tulemusi, mis viis üllatuslikult ema, isa ja eksperimendist tekkinud lapse Dreni väärastunud suhtesse ning puudu ei ole ka päris ilmekalt kujutatud haiglasest seksuaalsest pingest.

Splice pakub kõneainet ka muudel teemadel, sest arvestades, et inimkloonimine on võimalik, siis varsti (kui seda pole juba tehtud) ühendatakse looma ja inimese DNA ja kasvatatakse eluvõimeline hübriid ravimaks kõiki tuntud haigusi ja see, et see on tõenäoline ongi kogu Splice kui hoiatusfilmi juures kõige hirmuäratavam. Kui 20-30 aastat tagasi ilmusid filmid, mis hoiatasid võimalike ohtude eest, siis polnud neid ohte veel tegelikult olemaski, aga nüüd, 21. sajandil on kõik võimalik ja kui võtta Splice`i kui hoiatust, siis on võib-olla liiga hilja, sest vaatamata laialt levinud teadmistele teaduse kohta ei tea me sugugi kõike, mida on loodud ja mida luuakse. Inimene on samuti tekkinud ja kontrolli alt väljunud. Eostas meid siia maailma Jumal või siis kuum lomp, aga selge on see, et me oleme kontrolli alt väljunud ja kui teadlased Elsa ja Clive loovad midagi inimesesarnast, siis on juba inimajalugu vaadates selge, et head ei ole mõtet sealt loota, ainult piina, surma ja süütunnet. Taoliste ideedega mängib Natali hästi, sest käsitledes aktuaalset teemat võib komistada ja sihi kaotada ning oskuslikust thrillerist kujuneb hoopis moraali lugev linateos ja seda ei taha keegi näha ega kuulda. Splice vaatleb rohkem kui näitab näpuga ja lisades eksperimenteerimisse veel soov säilitada kontroll, kas siis Elsa kui ema ja Clive`i kui mõistuse hääle vaatevinklist, kujuneb horrorist hoopistükis draamataoline õudus, kus võimutsevad painajalikud minevikuseigad, mis haaravad Elsa üle kontrolli ja katseklaasilapsest Dren`ist saab justkui Elsa ja Clive täieõiguslik järglane, kellele loetakse muinasjutte ja mängitakse nukkudega, kuni mõistetakse, et kodu mängimine pole võimalik, sest see, kes pooldunud pea ja mürgise astlaga saba otsas õhtul magama läheb pole mitte süütu laps, vaid kahe õnnetu ja erinevaid asju sooviva teadlase vaimuvili, mis areneb kiiresti ja mida kiirem on areng, seda suurem on oht kaotada kontroll ja armsast lapsolendist tekib ohtlikult seksika väljanägemisega täiskasvanu, kes teab, mida tahab ja kuidas oma tahtmist saada. Natali teab, kuidas publikut šokeerida ja seda teadmist kasutab ta ära üpriski tõhusalt, sest näidates Dreni sündi ja kasvamist, kasvab vaataja temaga koos ja üritab mõista, mida peab tundma üks vägisi siia maailma toodud olend ja kui see olend on haaranud kaastunde ja sümpaatsuse, siis muudetakse ta ohtlikuks elajakas, kes näeb küll endine välja, aga tegutseb teisiti. Samal ajal kui sündmused arenevad konfilkti poole pööratakse karakterid vastupidi ning endisest Dreni armastavast Elsast saab teaduse nimel ohvrite tooja ning Clive ratsionaalsus kaob koos Dreni kasvamisega ja tunded Elsa vastu mitte ei jahene vaid kuumenevad teatud asjaoludel hoopis Dreni suhtes. Karakterite pidev vastandumine ja erinevad aspektid nii tegelaste minevikust kui ka tõekspidamistest hoiavad sündmuste arengut koos ja huvi üleval. Ootamatult saabuvad sisupöörded, mis on meeldivalt üle vindi keeratud, köidavad meeli isegi siis kui ekraanil toimuv on muutunud hetkeks tavaliseks horroriks. Rõvedad ja mõneti grotesksed stseenid Dreni seltsis pakuvad silmailu nii tema efektse välimuse, disaini ja taolise filmi kohta vapustavalt hea CGI pärast ning Dreni`ile inimliku välimuse andnud näitleja Delphine Chaneac näojooned moodustavad hirmuäratava, kuid meeldiva sümbioosi olendist, kes võib olla korraga sümpaatne tegelane aga ka ohtlik koletis.

Dreni disain ja tema kujutamiseks vajalikud efektid on tõetruud ning koos oskusliku kaameratöö ja looduslike taustavalikutega näeb Dreni aru saamine oma tegelikest võimetest maru hea välja. Visuaalse kaalu annab filmile tõik, et tegemist ei ole suurte firmade poolt produtseeritud ja paljureklaamitud filmiga, aga kõik olendiefektid on suurepärased. Paljud eelmisel ja käesoleval aastal ilmunud filmid tõestasid kogu maailmale, et pole vaja palju raha, et teha jalustrabavaid efekte. Väikese filmina kuulub Splice osaliselt nende sekka, sest näitas taaskord efektide võimsust kui need on õigete inimeste kätes. Elsa ja Clive ehk Sarah Polley ja Adrien Brody olid mõlemad väga sümpaatsed ja nendevaheline ekraanikeemia oli üsna tõetruu. Näitlejatevaliku õnnestumisest annab tunnistust alati see, kuidas nad suhestuvad vaatajaga, sest ainult teaduslikust kallakust ei piisa. Clive`i karakter lisab filmile juurde mõnusat huumori hõngulist maiku, mida ilmestab hästi läbiv nali seoses muusikavalikuga. Väärastunult meeldivad ideed, ideaalne visuaalne kujundus, tõepärased efektid, nihestunud suhete sasipundar ning huvitavad karakterid ja dilemmad teevad Splice`ist filmi, mida peaks kohe kindlasti vaatama, kuid üleüldist eufooriat hävitab väsinud ja isegi häiriv sündmustejada lõpus ning mõningane stsenaariumi kuivus. Ulmehuvilistele ja psühholoogilise kallakuga horrori sõpradele soovitatav. 7/10