Appleseed

Shinji Aramaki ulmeline CGI anime õnnestub korraga mitmel tasandil, kuid kahjuks mitte niivõrd sisuliselt, sest üks asi on esitada lihtne sisu keerulisena ja seetõttu kaasahaaravalt, aga hoopis teine asi on esitada keeruline sisu lihtsalt, mistõttu on pettumus kerge tulema, sest on tunda, et ainestikul on potentsiaal olla midagi enamat kui filmis pakutav. Pealtnäha laiahaardeline sisu taandub lihtsate valikute jadaks ning eeldatava mõttetöö asemel selgitatakse kõik liiga vara või liiga põhjalikult ära ja tulemuseks on etteaimatavate sisukäänakutega ulmekas, mis rõhutab rohkem tegelastele ja välimusele kui sisule. Sageli on taolised ulmelise sisuga animed kõik ühe puuga löödud, mis tähendabki, et alati kipub suure tragöödia või kohutava hävitustöö taga olema üks inimene, kelle kontrolli all on üks relv. Et saada vaenlastest jagu peavad tegelased hävitama ainult ühe isiku ning kogu sisuline kulminatsioon päädib peaaegu et naiivse tulemusega, mis ei rahulda varasemalt suureks ja võimsaks ehitatud mõtet. Sama on ka Appleseed`iga, kuid tänu tempokusele ja niivõrd-kuivõrd vapustavale välimusele ei mõju needki vead niivõrd tugevalt kui tavaliselt. Kolm aastat hiljem ilmavalgust näinud järg Ex Machina on just sisu poolest Appleseedist nõksu võrra parem. Samuti 2007 ilmunud sisult üsna sarnane Vexille meeldib mulle mõlemast Õunaseemnest rohkem, kuid ka see CGI anime ei paku lõplikku rahuldust sisu osas. Pean silmas finaali, mis kohe vägisi lõhkus üleüldist head muljet. Appleseed oli ja mõnes mõttes on ka praegu tehniliselt vapustaval tasemel, sest ülimat realistlikkust taotlev animeliku välimusega arvutianimatsioon on võimas nii animele ustavaks jäänud stiili kui ka tehnilist võimekust demonstreeriva loomu poolest, kuid Ex Machina on nii välimuse kui ka karakteritele inimemotsioonide ja miimika lisamise poolest hoopis teine elamus.Esimese osa kõige kõrvetavam probleem on näotud tegelased, kelle tunnetest saab aimu ainult kõne kaudu. Väga raske on sisse elada tunneterohkesse stseeni kui vastu vaatab emotsioonitu näoga tegelane, kes küll justkui nõuaks kaasa elamist, aga see on peaaegu et võimatu tegu. Kuidas saab üldse tunda midagi ainult kulme ja suud liigutava tegelase vastu? Kõik muu on animeeritud nii, et seda saaksid nautida nii möllujanused noored kui ka hardcore sci-fi anime fännid. Mulle on hakanud apokalüptilised ja utoopilised animed väga südamelähedaseks muutuma ja seda raskem on valida, milline on hea või väga hea, sest ühes on sisu tahaplaanile jäänud, aga välimus niidab jalust ja teises on välimus ja mõte vapustavad, kuid mõningad sisulised lahendused jätavad soovida. Appleseed kulgeb traditsioonilist rada pidi. Tegevus algab aastal 2131, mil on toimunud globaalne sõda. Sõda on jätnud linnad varemetesse, kuid on veel mõned, kes endiselt sõdivad ühise vaenlase vastu. Sõdijatele endile teadmata ehitati pärast sõda, mida keegi ei võitnud, utoopilised linnriigid, mis on kaitstud igasuguse välissurve eest kui seda enam üldse on. Vältimaks uusi kriisikoldeid, on inimesed loonud Bioroidid, kes sulandatakse ühiskonnaga, et tänu nende vähendatud emotsioonidele tasakaalustada seda niigi vähest inimkonna osa, mis elas üle sõja ja suutis luua uue elu. Bioroidide mõttetööd ei sega kunagi ratsionaalset mõtlemist takistavad ülekeenud tunded, vaid nad oleksid nagu täiuslikud elanikud, kes elavad rahus. Igal utoopial on oma varjupool ja see hakkab avalduma siis kui Bioroidide pihta algavad terroristlikud rünnakud, mis omakorda põhjustavad rahva seas vaenu uue rassi vastu, aga see kõik on kattevari, et luua täiuslik inimühiskond. Sisu nagu ikka, aga seekord pakutakse vaatemängu, mis meenutab tavapärast animed, aga on visuaalidelt sama võimekas nagu iga teine animatsioon. Vexille ja Ex Machina on animeliku stiili ja hingematva animatsiooni arendamisega rohkem õnnestunud, aga alguses oli Appleseed, mis andis tõestust, et saab ka nii. 6/10