IMDB andmetel mitte ühtegi filmi varem teinud Fouad Mikati tuli sel aastal lagedale In the Loopi stiilis roppusi täis debüüdiga, mis hiilgab rohkem tegelaste kui sisu poolest, mis polegi midagi enamat kui sirgjooneline konspiratsioonilugu, mis on kastetud vulgaarsustesse ja "toredalt" etendatud vägivalda. Kui sisuga oleks sama palju vaeva nähtud kui pidevalt esineva hea huumori ja üllatustevaba, kuid tavapäraselt hea lavastusega, siis pakuks film midagi ka vaatajale, aga valmis sai hoopis peaaegu sisutu ringitormamine, mida vürtsitavad üksnes mõned valitud tegelased ja püsivalt tasemel komöödiaelement, mis ei kaldu õnneks peldikuhuumorisse ega ka situatsioonikomöödiasse, vaid pigem karakterite kiiksudesse, mis kutsuvad esile mitmeid absurdseid ja igati nauditavaid momente. Kergesti unustatav film sobib poole silmaga vaatamiseks, sest ei nõua erilist pingutust, et mõista sisu, sest seda pole või on see lihtsalt solvavalt etteaimatav. Igas ilmakaares lendavad leidlikud väljendid erinevate isikute aadressil või olukorra kirjeldamisel panevad unustama kõik muu, sest vaatamata nõrgale sisule on enamus tegelastest huvitavad või sümpatiseeruvad näitlejate tõttu. Rob Corddy on loomulik koomik nii miimika kui ka väljanägemise poolest, aga tõeline kullatükk on filmis paar lauset hüsteeriliselt karjudes või sonides esitanud Zach Galifianakis, kellest oli ka kõige rohkem kahju, et tema talendile anti niivõrd vähe ekraaniaega. Ülejäänud on kas teenekad näitlejad või alles hiljuti meedia huviorbiiti sattunud nagu näiteks Odette Yustman, kes polnud pooltki nii kohutav kui oli ta The Unbornis. Samas oli tore jälle näha Tropic Thunderis räpparit Alpa Chinot kehastanud Brandon T. Jacksonit, kes jällegi just väga palju suud lahti ei tenud, kuid vähemasti veetis ta oma ekraaniaja kedagi kõrvaldamas mitte aga poolpimedas keldris nagu Galifianakise puhul, keda näidati ka siis selja tagant. Kogu krempel oli niivõrd nõrk, aga tuntud näod suudavad filmi täielikust hävingust päästa, kuid miks siis ei võinud The Hangoveri Galifianakisele natuke rohkem sõnaõigust anda? Ilmselt hinnati puuduliku mõtte ja liigagi ilmselgete sisukäänakutega filmi tema jaoks liiga heaks. Vale otsus igatahes.
Sisu meenutab õigupoolest J. J. Abramsi Aliast, kus oli samuti kaks konkureerivat agentuuri, kuid nüüd on tegemist kahe rühmaga, kes töötavad sama katuse all ja teevad valitsuse jaoks salaoperatsioone, millest keegi kunagi teada ei saa, sest agentuur ametlikult ei eksisteeri. Tegevus tundub algavat ajal, mil Bush kadus areenilt ja Obama saabus suurte lubadustega. Võtmesõnaks on "change" ning seetõttu tuleb heastada eelmise valitsuse vead.Kustutusnimekirja kuulub ka salaagentuur, kuid kuidas tappa koolitatud mõrtsukaid? Tuleb nad üksteist tapma panna ja siis vaadata, kes alles jääb, et nende eluküünlad hiljem kustutada. Lihtsam oleks vast hoone õhku lasta või siis sinna ventilatsiooni kaudu mürkgaasi lasta, et kõik aeglaselt sureksid ja hiljem tuleks ainult kas tuhka koristada või laipu vedada, aga ei. Ikka peab tegema midagi ebaloogilist ja mõistusevastast, sest lõpupüandi avalikustamise järel võis ainult kukalt kratsida ja filmi üle naerda. Kogu mõte on seotud agentuuri endaga, aga sel juhul tehti agentide vahelisi gladiaatorivõitlusi ainult seetõttu, et anda võimalus seesama mõte teada saada. Siinkohal ei peaks rohkem kaasa mõtlema, sest sihilik absurd teeb oma töö, kuid peaaegu et labased sisuaugud rikuvad filmi absurdismi ennast. Kõike ei saa ju naljaks nimetada, kui on aru saada, et nii ei ole algselt mõeldud. Mis siis teha? Nautida seda, mis meeldib ja kui mitte miski ei suuda tähelepanu äratada, siis on seegi mõistetav, sest sageli on raske seedida mõttetööd tõrjuvat komöödiat, mis ei tea, kus huumor algab ja lõpeb.
Seda peab tunnistama, et igavaks ega tüütuks ma Operation Endgame`i ei nimetaks. Vaatamata kõikidele ilmselgetele vigadele ja puudustele, on pinge ja tempo algusest lõpuni täiskiiruse peal, mistõttu ei jõuagi kõiki miinused kohe üles lugeda, vaid alles lõpus mõtled, et mida ma nüüd nägin. Midagi nagu oli, aga ei olnud ka. Keegi nagu rabeles eesmärgi nimel, aga mis oli eesmärk? Seda kas ei tea või lihtsalt ei huvita, sest vaataja poole pillutakse pidevalt roppusi, võitluskoreograafiat, jõhkraid nalju ja brutaalseid võitlusi ükskõik millega. Kõike seda esitavad ideaalselt valitud näitlejad niivõrd hästi, et esmasel vaatlusel on täiesti ükskõik, et film on tegelikult täielik pudru ja kapsad. Kui tuua välja veel mõni läbiv nali, siis on selleks kindlasti veresauna kaamerate kaudu jälginud pintsaklipslased, kelle tujutsemine, omavaheline nääklemine ja jutuajamine aitas päästa nii filmi ennast kui ka lõppu, sest punnitatud pööre polnud see, mis mind köitis, vaid hoopis nende kahe ontliku vennikese arusaamine olukorrast. Ei soovitaks mitte kellegile, aga peale ajakulu pole kaotada midagi. 5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar