teisipäev, 29. detsember 2009

Moon

David Bowie poeg Duncan Jones on üks neist lavastajatest, kes on käesoleval aastal ilmutanud oma esikfilmid sellisel moel, mis on osutunud kas tugevateks publikumenukiteks või siis kvaliteeti ja innovaatilisust pakkuvateks linateosteks. Tänavu aasta kuuluvad oma esikfilmidega muljetavaldanud lavastajate hulka kindlasti Neill Blomkamp (District 9) ja Duncan Jones (Moon). Mõlemad lavastasid ulmefilmid, mis erinevad üksteisest kui öö ja päev. Kumbi film tõi žanri midagi uut, üks lähenes temaatikalt ja ulmežanri koha pealt täiesti uudselt, aga teine tuletas meelde minimalistlikkuse võlu ning et igat teemat, mida on varem korduvalt kasutatud, saab värskendada, kui lavastajatoolis istub oma seisukohtadele kindlaks jääv inimene, kes ei kavatse luua küll midagi uut, aga vanu tendentse kasutades ja neid oma visiooni tarbeks tööle pannes saabki luua filmi, mida on "Moon" kohe kindlasti. Kindlasti on aasta jooksul veel nii mõnigi värskeid tuuli toov ulmefilm ilmunud, aga mida mina veel lihtsalt kahjuks näinud pole. Üks ulmega vähem seostuv teos on viimasel ajal meeles mõlkunud küll. Selleks on "Ink", mis on leidnud kajastust ka mõnes netiavarustes leiduvas filmiblogis. "Moon" näitab, et vähese actioniga, väheste digitaalefektidega ning isegi näitlejatega on võimalik luua teos, mis oma lihtsuse, minimalistlikkuse ja kindlakäelise teemakäsitluse tõttu saavutab mõõtmed, millest mõni suurfilm ainult unistab. "Moon" pakub midagi elulist ja mõtlemapanevat, humoorikat ja traagilist, põnevat, pinget tekitavat ja liigutavat.
Kuu. Tühi ja elutu tühermaa, aga see on koht, kus kaevandatakse Maa energiaressurside ammendamise järel uut liiki energiat, milleks on helium-3. Kuule saadetakse kolme aastase töölepinguga kaevandusmasinate koordinaator, kes saab lepingu lõppedes minna koju armastava pere juurde samal ajal teades, et on andnud oma osa aitamaks inimkonda. Film keskendub järjekordsele kaevandamise taga seisva Lunar Industries`i väärtuslikule töölisele, kelleks on Sam Bell, keda kehastab vaimustava rollisooritusega Sam Rockwell. Sam`i aeg kulub masinate töökindluse kontrollimisele. Aega veedab ta külamaketti ehitades, ping pongi mängides. Kaugel eemal oleva perega vahetevahel suheldes hoiab Sam end mõistuse juures, sest teab, et aeg saab ükskord läbi ja siis on kojumineku aeg. Ainsaks kaaslaseks on Sam`il baasi elukorraldust juhtiv arvut GERTY, millele annab hääle Kevin Spacey ja seda nii ilmekalt, et pardaarvutist kujuneb filmi lõpuks midagi enamat kui lihtsalt kindlat süsteemi jälgiv arvuti. Ühel hetkel kaotab Sam aga olukorra üle kontrolli ning kõik vajub meeltesegaduse ning enesepettuse alla. Murranguline hetk saabub Sami jaoks siis, kui teeb Kuu pinnal masinaid kontrollima minnes avarii. Nii saabub kogu filmi olemust muutev pööre, mis keerab segamini kõik, mida Sam enda arvates teab ja tunneb.
Sam Rockwell rokib sõna otseses mõttes. Belli roll sulandub temaga üheks ning nii muutub ta kogu filmi tegevustikku võimsalt edasikandvaks jõuks. Duncan Jones otsis võimalust, et teha midagi koos Rockwelliga ja seetõttu on Belli osa kirjutatud ainult talle. On näha ja tunda, kui vabalt ta end tunneb ja seda energiat annab ta edasi ka vaatajaskonnale. Rockwelli erinevaid rolle silmas pidades on tegemist huvitava karakternäitlejaga, kes toob alati juurde midagi uut, aga sama jääb alati tema rollisooritustes korduma mingi kindel element. Belli roll kaotas selle osa ning andis juurde midagi täiesti uut, mille tõttu on karakteriarengu jooksul mõnikord raske teda ära tundagi. Kuu maastikku ja baasi sisemust on kuidagi väga isikupäraselt kujutatud, et nende kahega tekib kindel suhe. Baasi sisemus ja tööruumid on loodud väga kujunduslikult, andmaks edasi mugava tunde nii töötades kui ka puhates. Kuud on oma uhkes üksinduses ja isoleerituses vägagi lummavalt kujutatud. Iga stseen, mis näitab Kuu pinda ja seal roomikuga sõitvat Sam`i, muutub omaette vaatamisväärsuseks. Midagi rahulikku, aga samas külmavärinaid tekitavat eritab endast valge pind, ebatasane maastik ning tohutud masinad, mis sondeerivad pinda uue lasti helium-3 jaoks. Kui Sam suundub kolossaalse kuumasinaga järjekordsele sõidule, muutub see näiliselt võimas ja suurte mõõtmetega masin tühiseks selle kõrval, mida kujutab endast Kuu. Jones ei võta Kuud kui võttepaika, vaid loob teavakehast justkui kolmanda tegelase Sam`i ja GERTY kõrval. Meeleolu viib vastavalt olukorrale kas nulli või lakke Clint Manselli imeilus muusika, mis koos Kuu meeletult ilusalt dekoreeritud pinnaga moodustab tõeliselt lummava vaatepildi. Kuu maastik koosneb dekoratsioonidest ja vähesest arvutiga loodud detailidest, aga minimalistlik vorm ei tähenda, et võttepaigad mastaapsed poleks. Muusika ja detailselt loodud Kuu toob igale baasist väljuvale stseenile juurde sümbolistlikkust ja tunnetemängu, mis avaldub eriti filmi viimastel stseenidel, kus Sam teeb viimast katset olla see, kes ta on enda arust olnud kogu aeg.
Psühholoogilise alatooniga õudusfilmid ja eriti veel ulmefilmid on alati kuulunud minu huviorbiiti. Sami kujutatakse kui lihtsat töölist, kellel on pere ja eesmärk, aga kui need temalt korraga ära võtta, siis taandub kõik enesele kindlaks jäämisele. Kui aga rebitakse välja isiksus ja vihjatakse, et sa pole midagi väärt. Oled kõigest mutrike masinas, aga üks mutter võib masinale palju halba teha. Kõik ulmežanrile omased elemendid on omal kohal, rõhutatakse Kuu tühisust ja isoleerituse ning üksinduse mõju inimmõistusele, aga seegi areneb millegiks enamaks. Fakt, et vaatamata köitvale karakteriarendusele ja intrigeerivale sisule, on tegemist temaatikaga, mida on juba käsitletud ning seetõttu võib nii mõnigi pööre tagantjärele etteaimatav tunduda, ei oma süžeearengu juures märkimisväärset rolli, sest võluvad rollisooritused, kaunis ja detailirohke teostus ning pidevalt mõtlemisainet juurdetekitav teemaarendus varjutavad igasuguse alge soovist näha ette mõnda sisukäänakut, olgugi, et vaatlemisel on kaks põhilist tegelast, kellest üks on robot ja kolmandaks võib oma olemuselt lugeda ka Kuud ennast. Jones ei ole loonud uusi ideid, mõtteid või tehnikat. Ta võttis juba olemasoleva ning pani seal tööle enda isikliku nägemuse, aga kuna iga inimene on erinev, siis on erinev ka idee, mis on kallutatud mõnele teisele nurgale või on seda lihtsalt mõne lihtsa, kuid mõjuva nüansi poolest muutnud veidike rikkamaks. Muusika harmoonia tegevustikuga on kaasahaarav. Kõige traagilisemalt tegelast murduma paneva stseeni ajal või jõudes draama haripunkti, tekkis sügav kurbus ning kaastunne tegelase vastu, kelle muhedusega tutvusin filmi esimeses pooles ning elasin sügavalt kaasa teises pooles. Ma ei ole pikka aega tundnud filmi ajal siirast kurbust ja rõõmu, aga jättes emotsionaalsema osa kõrvale, pakub "Moon" järelemõtlemiseks päris aktuaalseid teemasid ning ajaline täpsus ja stsenaariumi leidlikkus tagab selle, et filmi lõppedes jagub mõtlemisainet natuke rohkem kui minutiks pärast lõputiitrite saabumist. 9/10

Kommentaare ei ole: