Ole Bornedali värskeima filmi mõte seostub kõige tihedamini Sam Peckinpahi 1971. aasta "Straw Dogs"-iga, mis kajastab samuti väikelinnas põlu alla sattunud perekonda ja nende kannatusi. Kui aga Peckinpahi film pühendus otseselt aeglasele ja julmale piinamisele, siis Bornedal paiskab perekonna järsku sündmuste keskele ja loob neile kiirelt dilemma, kas kaitsta süütut mees või lasta ta märatseva rahvamassi käte vahele. Bornedal`iga olen tuttav tänu filmidele "I Am Dina", "Vikaren" ja 1997. aasta "Nightwatch", mis on tema enda 1994. aasta filmi nö. USA uusversioon, mille ta ise lavastas. Sama valemit on harrastanud ka Michael Haneke oma "Funny Games"-iga. Bornedal`il on oma kindel stiil ning jutustamisviis, mis on teatava kiiksuga, aga mitte üldse halb. "Fri os fra det onde" üllatas mind positiivselt, sest olgem ausad, ega sisu puhul ei ole tegemist millegi originaalse, küll aga kõva potentsiaaliga teemaga. Bornedal rakendab oma talenti taaskord ja lisab ka natuke midagi uut, mille all pean silmas audiovisuaalset efektimängu, mis nii mõneski otsustavas stseenis töötab küllaltki hästi, andes olukorrale, mida on varem väga palju kordi läbi mängitud, teistsuguse varjundi, elik midagi rahulikku või siis fokuseeritut. Kõige lihtsam näide on märatseva rahvamassi hüüatuste saatel kirvega kodumaja ukse maha raiumine. Korraga eemaldatakse taustast karjed, kõnelused, muusika, tasutamüra ja jääb ainult kirve tuhm löök ukse pihta, mis on iga hetk purunemas. Lihtne, aga kiiresti arenevate sündmuste käigus tõhus efekt toomaks sisse nii eripärasust kui ka stiili. Suhteliselt otsekohene sisu lahendatakse nelja indiviidi kaudu - pereisa Johannes, traumeeritud, kuid heatahtlik bosnialane, rekkajuht Lars ning kohalik suurema käeulatusega austatud, kuid sisemiselt murtud Ingvar. 
Kui erinevate asjaolude kokkulangemisel sureb Ingvari kallim, siis suunatakse süüdistused mõrvas kohe vaikse, aeglase, kuid heatahtliku bosnialase poole, kelle eest astub välja külla äsja kolinud Johannes. Nii hakkavad arenema üha jõhkramaks muutuvad vägivallateod. Vägivallatsejate ja nende silmadele pimeda viha tõttu kardina tõmmanud juht Ingvar piiravad Johannese maja sisse. Johannes, tema naine ja laps ning bosnialane peavad enne abi saabumist üle elama joobes ja üsna tahumatu rahvamassi rünnakud. Iseasi, kas kõik üldse teavad, mis põhjustas konflikti ning kas konflikt ilma selgituseta on üldse midagi väärt. On olemas juht relvaga ja köie otsas talutatav mass, keda suunatakse kui relvi maja pihta tuld andma. Bornedal on taaskord ise stsenaariumi kirjutanud, mis tundub olevat tema puhul hea märk, sest tal on talenti nii lavastamise kui ka kirjutamise peale. Esimene märk kõrgendatud lavastaja omapärast ilmneb kohe pärast avatiitreid, kui ilmub nö. jutustaja, kes tutvustab filmi ja ka lõpetab selle. Muidugi on küsitav kui väga vajalik taoline nüke üldse on, aga meeldiv on see sellegipoolest. Süžeeareng on üsna ladus ning ilma suuremate üllatusteta. Mõningad siiski olid, aga tagantjärele olid ka need puhtloogilised. Üllatustevaba teemaarendus, kuid leidlik teostus ja pingeline külaõhkkond andsid sisule palju juurde, muutes küllaltki ettearvatava ikkagi huvitavaks, sest põnevad karakterid on need, mis "Deliver Us from Evil"-ile võlu annavad, ükskõik kui stereotüüpsed nad ka tunduks, aga antud konteksti sobisid nad kui kägu võõrasse pessa.
7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar