Tiibeti surnute raamatu järgi lahkub hing pärast surma kehast ning inimene vaatleb oma elu tähtsamaid hetki ning neid, kes maha jäid. Siis peab ta aga valima, kas minna edasi valida uuestisünni kasuks. Sündida uuesti siia maailma või tõusta kõrgemale. Oscar on Tokyos koos oma õega elav diiler ja narkomaan, kes sõbraga tekkinud omavaheliste konfliktide tõttu satub politsei tule alla ning sureb vetsupoti kõrval nagu armetu koer. Idee näidata kellegi lapsepõlve või elu hinge vaatevinklist on enamgi kui intrigeeriv, sest elu ei jälgita kõrvalisiku rollist, vaid toimub valik erinevate elusegmentide vahel. Oscari hing liugleb läbi seinte, üle katuste ja tungib inimeste meeltesse, vaatleb kõike räpast ja ilusat. Nähes oma elu saab Oscar teha valiku, kas tõus kõrgemale või sooritada reinkarnatsioon. Huvitav on Oscari surmaeelne vestlus Viktoriga, kes jutustab talle Tiibeti uskumustest. Oscari ei saa aru, miks peaks keegi üldse siia pasaauku (maa peale) tahtma jääda, kui antakse võimalus igaveseks lahkuda ja tõusta kõrgemasse teadvusse. Nagu ikka hakatakse elu hindama alles siis kui see on kord juba kaotatud. Nii on inimeste ja kõigi asjadega. Temaatikalt, milleks on siis elu, surm ja midagi vahepealset, kuulub "EtV" nende teoste hulka, mis üritab mõtet selgitada läbi pöörase, hüpnootilise, eksperimentaalse, häiriva ja kohati meeliülendavalt ilusa teostuse. Võtmesõnad on kaamera ja värvid. Kaamerat suunatakse seninägematutesse paikadesse. Mitte miski pole kaitstud Noe kõikenägeva kaamerasilma eest. 
Ma poleks varem uskunud, et näen kaamerat sisenemas peaaegu et mõistusevastastesse kohtadesse ning et värvide-ja valgusemäng võib kindlat sorti teostuse juures mõjuda nii laastavalt, aga samas meeldivalt. Laastavalt selles suhtes, et vilkuvad värvilahendused ning kiirelt vahetuvad kaadrid mõjuvad mentaalsel tasandil laua väsitavalt. Aju ei suuda otsekohe midagi nii kiiret ja värvilist vastu võtta, tekib sunduslik tunne pilk kõrvale viia, aga kui saabub harjumine, siis on iga viimnegi eksperimentaalne kaader või kaameravõte nauditav ja seda just Oscari perspektiivist, kuna palju ei ole puudu vaataja samastumisest Oscariga. Liikumine läbi Oscari silmade seob vaataja temaga ühte ja paneb vaatama kõike seda, mida Oscar`gi. Tekib teatud sünkroontunnetus: pöörad pead siis, kui seda teeb Oscar ning silmapilgutuste ajal (mis on kinos üsna ebatavaline kogemus) tekib kummaline samaaegne rütm vaatajaga. "EtV" on eelkõige kinos vaatamiseks. Kujutan ette, et kodus ei saa kohe kindlasti samalaadset kogemust, mida suudab pakkuda ainult kino hiigelsuur ekraan ja võimas helisüsteem.
Sisult pealtnäha lihtne, aga sügavuti minnes mitmekihiline ning vormilt kunstipärasust või siis eksperimentaalsust taga ajav "Ootamatu tühjus" pakkus mulle ennenägematut kogemust. Midagi nii väsitavat, aga huvitavat pole minu silmad ja meeled kogenud. Sisu võib kokku võtta kui eneseleidmist läbi surma või siis elu mõtte otsingut, kasutades selleks hingelist rännakut läbi hägu, mida me nimetame eluks. Filmi lõplik mõte selgub siiski lõpuminutitel, mis annab aimu edasisest ning tähtsustab eelnevalt läbikogetut, mis oli vajalik protsess jõudmaks punkti, kuhu ka Oscar suundus. Kuna Noe ei ehita "EtV"-i üles dialoogidele ega ühtsele narratiivile, siis langebki põhirõhk pildilisele selgitustööle, mida iseloomustabki kõige paremini kõikjale suunduv ja kõigest läbitungiv kaamera. Kaameratöö on Noe`l vägagi omapärane. Pikad ühtsed, aga jooksvad kaadrid on muljetavaldavad. Ühel hetkel näidatakse maa peal toimuvat, aga teisel suundub kaamera 1 sekundi jooksul taevastesse kõrgustesse, möödub reisilennukist ning kihutab taas räpastesse ruumidesse, kus Oscari liigagi lähedane õde end maha müüb või mandub mõnel teisel viisil. Ühtse narratiivi puudus on filmi üks huvitavamaid külgi, sest see ei muutu üldises plaanis torkivaks puuduseks, vaid hoopis meeldivaks nüansiks. Sisu areneb sama hüppeliselt nagu seda teeks segaduses või narkolaksu all olev inimmõistus. Oscari surma järel toimub teatud rituaal või muutumine, millest annab märku vilkuvate erivärviliste märkidega ekraan. Aegamisi muutub ekraanil toimuv küll kindlaks sümboolikaks, ehk on võimalik välja lugeda, et ekraanil vilkuva kaose keskel on olemas oma harmoonia. Alguses seda ei tundu olevat, aga kogu filmi aja on vilkuvaid hetki nii umbes 5 või 6. Võin eksida ka, aga see ei oma ka tähtsust. Tähtis on hoopis see, et kuidas taoline visuaalne vägivald vaatajatele mõjub ja siinkohal pean silmas kinopublikut, sest vaevalt, et teleekraan suudab edasi anda sama vaevarikast kogemust. "EtV" suudab olla väga segane, mõttelt hägune, aga samas ka väga selge. Teostus ja eelkõige kaameratöö paneb proovile iga vaataja kannatuse ja ma usun, et mitte just igaühele ei meeldi taoline käsitlus.
Oscari surm taandub selleni, et kõik hakkab tema õe Linda jaoks allamäge minema. Lindal kaob elu mõte. Kõik muutub ebamääraseks ja ebavajalikuks, kuna pole enam Oscarit, kes iga päeva rõõmsamaks tegi. Kõike seda jälgib ka Oscari ise. Hing teadagi ei saa kuidagi vaadeldavaid mõjutada ja endast neile märku anda. Hing saab kõike vaid jälgida ja näha, milline on ta elu olnud. Oscari hinge muidugi filmis näha ei saa. Kõike toimuvat näebki justkui läbi hinge enda nägemuse. Huvitav on koht, kus Oscar siseneb õe kehasse ja näeb läbi tema silmadesse, aga kas ta siis tunneb seda, mida õdegi ja kas õde tunnetab tema kohalolu. Osaliselt antakse sellisest mõttekõigust filmi jooksul ka teada, aga sellele ei pühendata palju aega. Põhitegelased on Linda ja tema elukaaslane, Oscari sõber Victor ning kõik muud kõrvaltegelased, kes on suuremal või vähemale määral seotud Oscari ebaseadusliku tööga. Vaataja näeb neid kõiki, kuigi põhiliselt keskendutakse Linda emotsionaalsetele piinadele ning Oscari surma tagamaadele. Vahele lisatakse õde ja venda lähedasemateks muutvad "klipid" või vaated lapsepõlve ja põhirõhk seatakse seal olulisematele sündmustele. Oscari rännak hingena on vaatajale sama rusuv, kui see võib olla peategelasele endale. Näha kõike seda räpast ja rõvedat, mille seas on nii vähe headust. Samas ilmub räpasusest midagi inimlikku, looduslikku, loomulikku, aga lihtsalt teises vormis. Mitte kunagi varem pole ma filmides näinud seksi sellisena nagu seda kujutab Gaspar Noe. Nagu ka enne sai mainitud, siis mitte kunagi varem poleks ma uskunud, et näen kaamerat sisenemas söestunud haava või et näen läbi kaamera inimese viljastumise protsesi. Suur aplaus Noel`e kui väga innovaatlisele lavastajale, kes ei teinudki enam filmi, vaid midagi sürreaalse, groteskse, sümbolistlikku ja imeilusa kunsti vahepealset. Hingestatud rännak muutub loo arenedes aina mõjuvamaks ja seda seetõttu, et keskpaiguks olin täiesti harjunud sellega, mis ekraanil toimub. Alguses on kõik täiesti uudne ja seetõttu tekib automaatne reaktsioon valgusesähvatustele ning peadpööritavatele kaameravõtetele, mis muutusid üsna pea meeldivateks omadusteks.
Erksad ja tumedad värvitoonid, välkkiired virvendused, hüpnootilised kujundid, põletavad valgussähvatused saadavad rännakut algusest lõpuni, kord tugevamalt ja kord nõrgemalt. See, et film leiab aset Tokyos võimendab värvikirevust veelgi. Võimsad vaated linnale endale või siis mängulinnale. Vististi osalt eksperimentaalne teostus sunnib vaatajat mõnel hetkel kindlasti kõrvale vaatama või siis tõmbab endasse nii tugevalt, et miski muu ei tundu enam lugevat. Mind haaras film täielikult endasse. Imetlesin kõike, mida pakuti. Pidin ainult vahetevahel eredate valgussähvatuste tõttu kõrvale vaatama, tekkis täiesti talumatu tunne. Tavatu film eluliste küsimustega ning huvitava teemakäsitlusega. Vormilt sümbolistlik, kuid ka väga realistlik film, mis ähmastab piire filmilikkuse ja kunsti vahel ning toob oskuslikult esile tundeid ja ehitab üles atmosfääri, kasutades selleks üksnes kaamerat, värvikirevust ning ootamatuid ideid. Esmalt on tegu filmiga, millele sarnast pole minu silmad varem näinud. Teisalt on saadav kogemus midagi hoopis teistsugust kui hariliku filmi puhul. Kaameratöö on fantastiline, kui mitte unikaalne ning kogu filmi eksperimentaalsus tasub end mitmekordselt ära. 10/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar