"The White Ribbon" on sõna otseses mõttes kunstiline meistriteos, mis peidab oma tegelike motiive sama hästi kui oskab esitada küsimusi. 1913. aastate hõng on saavutatud vägagi detailitruult, viies vaataja keskkonda ja ühiskonda, mis saakski eksisteerida ainult noil aastatel enne 1. maailmasõda. Tuues vaataja ette kõrge moraaliga külaühiskonna ning seal juhtuva viib Haneke meid dilemma ette, kas eesmärk pühitseb abinõud? Kas vaatamata mädanenud alustaladele jääb püsima sisemiselt rikutud kodanike loodud korralik ühiskond, mida juhib usk ja hierarhia? Säärane ühiskond laotab alustalade tugevdamiseks sinna generatsioonide kaupa lapsi, kes küll hoiavad ühiskonda koos, aga pealispinna all pulbitsev rikutus, mida on põhjustanud eeskujulikud kodanikud ise, variseb ükskord kokku ja laguneb kord ning naaseb korratus laste näol ning viimaks langeb ka korratus, sest alustalad on jäädavalt mädanenud ja mitte miski, isegi mitte arenenud ühiskond, ei suuda enam olukorda päästa. Korra all peitub korratus, korratus sütitab järgmisi hirmutegudele, hirmuteod sunnivad vaikima, vaikimine loob korra, mille all peitub korratus. 
Tegevus leiab siis aset 1913. aastal väikeses saksa külas, kus valitseb täielikult ärajaotatud klassikaline võimustruktuur. Külaelu juhib parun, pastorist juhinduvad elanikud ning igaüks teab oma kohta ja funktsiooni. Keegi ei astu piiridest üle, keegi ei taha seda teha, keegi ei mõtlegi seda teha. Ideaalse pealispinna all kobrutab vägivald, verepilastus, ahistamine ja viha, mis nakatab kohalikke lapsi. Filmi juhatab sisse kooliõpetaja monoloog, kes on ka üks põhitegelastest. Jutustamise ajal küll juba vana mees, aga mälestused räägivad enda eest. Kohe alguses kirjeldatakse kummalisi juhtumeid, mis peaksid selgitama nii mõndagi Saksamaa verise ajaloo kohta. Külaarst kukub hobuselt, sest koduteele oli sihilikult seatud nöör. Tööline sureb, mille tõttu tekivad konfliktid võimude vahel. Küün põletatakse maha, väikelapse toas jäetakse kurjadel motiividel aken lahti, paruni poeg tiritakse metsa ja leitakse läbipekstuna, taandarenenud poiss röövitakse ja pistetakse silmad peast välja. Kõik need juhtumid sillutavad teed sellele, mis peaks varsti juhtuma. Keegi ei tea, keda süüdistada, aga ometi toimuvad need sündmused edasi. Haneke ei anna vaatajale palju, mille kallal närida saaks. Kõik, mis ta meile söödab on küsimused, need neetud küsimused. Varsti on selge, kes on külaelu rutiini rikkuvates juhtumistes süüdi. Vähemalt osas neist. Väidetavalt on nendeks küla enda võsukesed. Miks ja kuidas - need on küsimused, mis jäävad laste tegude suhtes õhku rippuma. Näiliselt süütud lapsed, kes eitavad kõike, kuid kas eitavad? Nad käituvad nagu nende vanemadki. Petavad, salatsevad, valetavad, kiusavad, taluvad piinu ja mis kõige tähtsam, maksavad nende kallal toime pandu eest kätte. Haneke meisterlik kirjutamisstiil loob ladusa ja ajastutruu jutustuse, mis põimib endasse detektiiviloo, sotsiaalse kriitika/iseloomustuse ning paneb rõhku lastele kui järgmise põlvkonna kandjatele, kelle taust on see, mis määrab nende teguviise ning motiive tuleviku tarbeks, mis oli nihestunud peaaegu et täieliku hullumeelsuse suunas. 
Haneke ja tema meeskond on loonud must-valget pilti kasutades detailitäpse pildi toonasest elust. Iga tants, komme, riideese või hoone ja selle sisustus sisendavad vaatajale ajastutruudust, mis kannab tegelikult filmi juures märkimisväärselt tähtsat rolli, et panna ka tänase ühiskonna liige toonasesse maailmapilti ja aidata tal võrrelda kui sarnane/erinev sealne elu võrreldes praegusega ka tegelikult oli. Haneke võtab esmalt ette ühiskonnapildi loomise, sealsete liikmete funktsioonide kirjeldamise, külaelu korra ja moraali kindlustamise ning siis kui kõik muu on viimse detailini ära seletatud ja tutvustatud, hakkab toimuma veidrate juhtumite pingeline uurimine, mille eestvedajaks on kooliõpetaja. Mida rohkem õpetaja uurib, seda enam mõistab ta tõde, mis on hirmsam kui miski muu, eriti veel seetõttu, et see on tõestamatu ja vanemate poolt vastuvõetamatu. "Lapsed süüdi? Olge nüüd! Kas olete täitsa hulluks läinud?", ütleb silmini viha ja silmakirjalikkust täis pastor kõrgi häälega. Küla kogukond teadvustab endale Ferdinandi mõrva ning sõja eelaimus on langenud Saksamaa peale. Kogukond istub kirikus, ikka sama mäda nagu ennegi, ja kuulavad väliselt eeskujuliku, kuid sisemiselt põlastusväärse pastori jutlust. Lauldakse jumala auks. Lõplikku vastust küsimusele, kes oli kummaliste sündmuste taga ei saa, kuigi vaataja võib teada vastust, aga elanikud elavad õndsas teadmatuses ja omaenda mädaaugus edasi. Intelligentne film, mis püüab edasi anda lavastaja isikliku suhtumist Saksmaa mineviku kohta. Pealkiri viitab käepaeltele, mida pastori lapsed peavad puhtuse meenutamiseks kandma, aga samas seotakse pimedaks torgatud lapse silmadele ka valge lint. Justkui pime ühiskond hävingut toova tuleviku palge ees. 8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar