Cristopher Smith on briti režissöör, kelle varasemast loometööst olen näinud ainult psühholoogilist õudust
Triangle, mille puhul kaasati tegevustikku väga edukalt segipaisatud ajaliine, kuid pärast sel aastal ilmunud musta surma ajal aset leidva müsteeriumi nägemist olen kindel, et selle briti tegemistel tasub silma peal hoida. Black Death ei ole
Centurion ega ka
The Wicker Man, kuigi teatavad sarnasused on täiesti olemas. Oluline on see, et tegemist on üpriski originaalse vaimusünnitisega, mis leiab pärast tavalist tutvustavat algust oma kesktee ja liigub ootamatute pöörete ja õhkkonna muutustega võiduka lõpuni. Esmapilgul järjekordne teekond sinna ja tagasi muutub viseldes ja moondudes iga rännulise sammuga aina painajalikumaks ja hukatuslikumaks, sest rännaku lõpus ei asetse mitte põrgu nagu paljud teelkõndijad juba kardavad, vaid hoopis midagi hirmsamat - inimene. Keskajal oli lihtrahva jaoks kõige olulisem kõrgete usumeeste käsud ning kõik võimu ja usuga seotud otsused tehti nende poolt. Keegi ei osanud kahelda kõrgeima võimukandja otsustes, aga kui saabus must surm, siis oli kaks võimalust: usk tugevneb veelgi, sest ainult nii võib katkust pääseda või otsiti alternatiivseid teid, kuna usuti, et kristlased olid need, kes katku meie õuele tõid. Black Death üllatab ebatraditsioonilise teemakäsitlusega, sest tavaliselt kiputakse asendama vajalikku põhimõtet õuduse või vägivallaga, et näidata võimalikult palju graafilist veristamist või üleloomulikke olendeid, aga Smith valib ratsionaalse tee, mida ilmestab mõjusalt kujutatud mädanev Inglismaa ning pahaendeline õhkkond, et kohe kohe on juhtumas midagi ootamatut. Huvitavad sisuarendused ei lase filmil muutuda lihtsalt vägivallast pulbitsevaks õuduslooks, vaid esitatavad ideed pakuvad kõneainet nii visuaalselt katkust puutumata küla puhul kui ka rüütlite omavahelistes usutlustes. Ega vägivalda ja õudust Smith nii väga ei pakugi, sest seda pole lihtsalt vaja, pigem mängitakse nendega natuke ja siis heidetakse kõrvale, et teha ruumi olulisematele teemadele nagu kõike valitsev kirik, surma tekitav ebausk ja inimlik nõrkus ja lollus. Usu nimel tapatalguid korraldavad kirikujüngrid on pimestatud ja kaine mõistus on alla surutud, alles jääb ainult pime usk millegisse ja ei millegisse.
Cristopher Smith on nagu
Darren Aronofsky, sest temagi teeb alati täiesti erinevaid filme, kuigi see võrdlus on natuke kohatu, aga siiski annab seegi aimu Smithi stiilist. Smithi kaliibriga režissööri puhul on see hea samm, sest siis ei satu ta loodetavasti ennastkordavate filmide igavestele radadele. Black Deathi vaadates ei teadnud, mida oodata ja teadmatus muutiski loo arengu sedavõrd nauditavaks. Taasloodud keskaegne katkust räsitud Inglismaa näeb kogu oma mädasuses ja räpasuse usutav välja, mistõttu on filmi pahaendeline õhkkond mitu korda pingelisem. Rõõm on tõdeda, et hiljuti ilmunud ajaloolise taustaga filmid on muutumas aina paremaks mitte ainult sisu, vaid välimuse poolest, sest kui pole realistlikku kohta ja aega, siis ei ole sisu samuti veenev. Katk on jõudnud igasse maanurka ja kellegil pole ligihiiliva surma eest pääsu. Isegi kloostris, kus kõik on ustavad jumalateenrid, surevad elanikud nagu kärbsed. Usutakse, et katk on Jumala karistus inimkonna patuse elustiili eest. Nii usub ka noor munk Osmund, kes ei suuda otsustada, kas jääda ustavaks kloostri reeglitele või murda Jumalale antud lubadust ja minna armastatud naise juurde. Saatuse tahtel saabuvad kloostrisse ratsanikud eesotsas Sean Beani poolt muljetavaldavalt välja mängitud Ulrich, kellele on paavsti enda poolt antud käsk välja uurida, miks pole katk jõudnud ühte kõrvalisse külla. Usutakse, et külas tegeletakse nõiduse ja Saatana kummardamisega. Sel juhul tuleb nad vastutusele võtta ja arvatav
necromancer Jumala palge ette tuua, et ta kiiresti süüdi mõista ja hukata. Et jõuda sooga ümbritsetud külla, vajavad rüütlid teejuhti ning sel hetkel astubki mängu Osmund, kes tiivustatuna ideest jõuda armastatuni otsustab mehi nende teekonnal aidata. Osmund, kes pole varem kloostrist väljas käinud, kogeb alles nüüd katku tegelikku võimsust ja hävituslikku loomust. Rännuliste tee peale jäävad mahajäetud kummituslikud külad, kõdunevad laibad ja katk, mis murrab ka kõige kangemaid.
Üksikud hinged uitavad poolsurnuna endiste elupaikade vahel, kuni saabub katku viimane tõmme. Surma ja viletsuse ajal peab alati leidma kellelgi, keda süüdistada. Kõige lihtsam viis on tembeldada mõni süütu inimene nõiaks. Ratsanikud püüavad mitte sekkuda, aga noor Osmund ei suuda pealt vaadata, kuidas kisendavat naist valmistatakse ette põletamiseks ja seetõttu püüab teda vaatamata hukule määratud olukorrale ikkagi aidata. Siinkohal võiks isegi julgelt arvata, et naine pääseb ja vaprad sõdurid kaitsevad teda, aga ei. Tegemist ei ole muinasjutuga, vaid karmilt ja jõhkralt rõveda reaalsusega, kus ei päästeta neid, kes on määratud surma, vaid nad tapetakse mitte nii jõhkral viisil kui seda oleksid teinud hirmust segased külaelanikud. Halastus ja armu andmine on Black Deathis tundmatud sõnad, sest kõikjal valitseb sünge ükskõiksus või sügav hullumeelsus. Lähtuvalt ajast on film teemakohaselt rõske, morbiidne ja täis hirme tundmatu ees. Sobilik oleks mainida ka filmi kurjakuulutavat tooni, mis kajab läbi usuteemadel pendeldades. Sünged mõtted, vägivalda ja surma täis tegevus ja ometigi väidavad enamus tegelasi, et teevad kõike seda Jumala nimel. Jumal = armastus, aga keskajal olid värdarusaamad väga tavalised ning siis polegi nii väga imestada kui verevalamise peale üles ehitatud usust tahetakse loobuda, aga kui mõjutatavaid rahvaid valitsetakse usu kaudu, siis puudub iseseisev tahe ja ratsionaalne mõtlemine kaob samuti. Nii leitaksegi igas tegelikult hästi lahti seletatavas sündmuses või intsidendis märke Saatanast või nõidadest ja tulemuseks on tuleriit.
Üsna tavalise ülesehitusega hiilanud sissejuhatus pole ülejäänud filmiga võrreldavgi, sest edaspidi areneb lugu intelligentsemalt, mõtlemapanevalt, klišeevabalt ja mis kõige tähtsam, kordagi ei kaotanud film kohe alguses paika pandud õhustikku, vaid kogu aeg toodi sisse uusi ideid, mis sobisid antud konteksti liigagi hästi. viimaks võib öelda, et tegu on viimase aja huvitavama filmiga, mis ei püüa olla õuduselementidega ajalooline põnevik nagu alguses tundub, vaid hoopis kui värske selgitus, et näidata, mis oli keskaeg. Black Deathi atmosfäär ja kujutatav eluolu ongi keskaeg ning juba seetõttu hindangi filmi juures kõrgelt oskust taasluua kunagist aega vägagi realistlikult ja seda veel tuntavalt praktiliste vahenditega. Kõik muu kõrvale jättes köitis mind kõige enam sisu ja põhimõte, mis saabus sikk-sakiliselt, kuid sellise pommina, et niitis jalust. Kõige meeldivam asjaolu ongi sisu struktuur, sest see ei ole niivõrd etteaimatav ning lõpp suudab vastata kõikidele olulistele küsimustele, kuid samas tekitab neid konteksiväliselt juurde elik nähtu paneb mõtlema mitte ainult filmi enda peale, vaid esile kerkivad teemad, mis on piisavalt asjakohased ja huvitavad, et nende üle võib rahulikult pikalt arutleda. Oleneb muidugi vaatajast ja teadmistest ja kuidas kellegile antud film mõjub, aga minule andis Smith mitmekihilise laengu, mida üritan nüüd sõnadesse panna ja teistega jagada.
"I am Death", sõnas Sean Bean filmi ühes kõige olulisemas stseenis, sest alates sellest hetkest areneb lugu veel sellise tempo ja tõsidusega edasi, et raske on ekraanilt silmi pöörata. Kuigi järgnev sündmustik seletatakse lahti ühe rüütli poolt, toimub edasine umbes 10 minuti jooksul, aga seegi näitab, et heades ideedest pole kunagi küllalt ja Smithil paistab neid jaguvat. Lein võib olla pime nagu pealesurutud või eksiarvamustel omaks võetud uskumusedki. Osmundi lein kaotatud naise pärast, kahetsus nõrkuse tõttu ja kõhklus usus muudab endise noore munga tundetuks omaenda painajate käes vaevlevaks kannatajaks, kes ei suuda enam midagi muud peale kannatuste levitada, sest usust jäi väheks, aga asi pole usus ega Jumalas, vaid inimeses ja tema valikutes ja süüdistada kedagi teiste enda tehtud valedes valikutes on kõige lihtsam, kuid nendega leppida on jällegi väga raske. Praktilisusest, omapärast, headest näitlejatöödest, huvitavatest ideedest ja inimlikest hirmudest nõretav linateos jäi minus kripeldama ning see juba ütleb midagi. 8/10
Cristopher Smith on briti režissöör, kelle varasemast loometööst olen näinud ainult psühholoogilist õudust Triangle, mille puhul kaasati tegevustikku väga edukalt segipaisatud ajaliine, kuid pärast sel aastal ilmunud musta surma ajal aset leidva müsteeriumi nägemist olen kindel, et selle briti tegemistel tasub silma peal hoida. Black Death ei ole Centurion ega ka The Wicker Man, kuigi teatavad sarnasused on täiesti olemas. Oluline on see, et tegemist on üpriski originaalse vaimusünnitisega, mis leiab pärast tavalist tutvustavat algust oma kesktee ja liigub ootamatute pöörete ja õhkkonna muutustega võiduka lõpuni. Esmapilgul järjekordne teekond sinna ja tagasi muutub viseldes ja moondudes iga rännulise sammuga aina painajalikumaks ja hukatuslikumaks, sest rännaku lõpus ei asetse mitte põrgu nagu paljud teelkõndijad juba kardavad, vaid hoopis midagi hirmsamat - inimene. Keskajal oli lihtrahva jaoks kõige olulisem kõrgete usumeeste käsud ning kõik võimu ja usuga seotud otsused tehti nende poolt. Keegi ei osanud kahelda kõrgeima võimukandja otsustes, aga kui saabus must surm, siis oli kaks võimalust: usk tugevneb veelgi, sest ainult nii võib katkust pääseda või otsiti alternatiivseid teid, kuna usuti, et kristlased olid need, kes katku meie õuele tõid. Black Death üllatab ebatraditsioonilise teemakäsitlusega, sest tavaliselt kiputakse asendama vajalikku põhimõtet õuduse või vägivallaga, et näidata võimalikult palju graafilist veristamist või üleloomulikke olendeid, aga Smith valib ratsionaalse tee, mida ilmestab mõjusalt kujutatud mädanev Inglismaa ning pahaendeline õhkkond, et kohe kohe on juhtumas midagi ootamatut. Huvitavad sisuarendused ei lase filmil muutuda lihtsalt vägivallast pulbitsevaks õuduslooks, vaid esitatavad ideed pakuvad kõneainet nii visuaalselt katkust puutumata küla puhul kui ka rüütlite omavahelistes usutlustes. Ega vägivalda ja õudust Smith nii väga ei pakugi, sest seda pole lihtsalt vaja, pigem mängitakse nendega natuke ja siis heidetakse kõrvale, et teha ruumi olulisematele teemadele nagu kõike valitsev kirik, surma tekitav ebausk ja inimlik nõrkus ja lollus. Usu nimel tapatalguid korraldavad kirikujüngrid on pimestatud ja kaine mõistus on alla surutud, alles jääb ainult pime usk millegisse ja ei millegisse.
Cristopher Smith on nagu Darren Aronofsky, sest temagi teeb alati täiesti erinevaid filme, kuigi see võrdlus on natuke kohatu, aga siiski annab seegi aimu Smithi stiilist. Smithi kaliibriga režissööri puhul on see hea samm, sest siis ei satu ta loodetavasti ennastkordavate filmide igavestele radadele. Black Deathi vaadates ei teadnud, mida oodata ja teadmatus muutiski loo arengu sedavõrd nauditavaks. Taasloodud keskaegne katkust räsitud Inglismaa näeb kogu oma mädasuses ja räpasuse usutav välja, mistõttu on filmi pahaendeline õhkkond mitu korda pingelisem. Rõõm on tõdeda, et hiljuti ilmunud ajaloolise taustaga filmid on muutumas aina paremaks mitte ainult sisu, vaid välimuse poolest, sest kui pole realistlikku kohta ja aega, siis ei ole sisu samuti veenev. Katk on jõudnud igasse maanurka ja kellegil pole ligihiiliva surma eest pääsu. Isegi kloostris, kus kõik on ustavad jumalateenrid, surevad elanikud nagu kärbsed. Usutakse, et katk on Jumala karistus inimkonna patuse elustiili eest. Nii usub ka noor munk Osmund, kes ei suuda otsustada, kas jääda ustavaks kloostri reeglitele või murda Jumalale antud lubadust ja minna armastatud naise juurde. Saatuse tahtel saabuvad kloostrisse ratsanikud eesotsas Sean Beani poolt muljetavaldavalt välja mängitud Ulrich, kellele on paavsti enda poolt antud käsk välja uurida, miks pole katk jõudnud ühte kõrvalisse külla. Usutakse, et külas tegeletakse nõiduse ja Saatana kummardamisega. Sel juhul tuleb nad vastutusele võtta ja arvatav necromancer Jumala palge ette tuua, et ta kiiresti süüdi mõista ja hukata. Et jõuda sooga ümbritsetud külla, vajavad rüütlid teejuhti ning sel hetkel astubki mängu Osmund, kes tiivustatuna ideest jõuda armastatuni otsustab mehi nende teekonnal aidata. Osmund, kes pole varem kloostrist väljas käinud, kogeb alles nüüd katku tegelikku võimsust ja hävituslikku loomust. Rännuliste tee peale jäävad mahajäetud kummituslikud külad, kõdunevad laibad ja katk, mis murrab ka kõige kangemaid. 
Üksikud hinged uitavad poolsurnuna endiste elupaikade vahel, kuni saabub katku viimane tõmme. Surma ja viletsuse ajal peab alati leidma kellelgi, keda süüdistada. Kõige lihtsam viis on tembeldada mõni süütu inimene nõiaks. Ratsanikud püüavad mitte sekkuda, aga noor Osmund ei suuda pealt vaadata, kuidas kisendavat naist valmistatakse ette põletamiseks ja seetõttu püüab teda vaatamata hukule määratud olukorrale ikkagi aidata. Siinkohal võiks isegi julgelt arvata, et naine pääseb ja vaprad sõdurid kaitsevad teda, aga ei. Tegemist ei ole muinasjutuga, vaid karmilt ja jõhkralt rõveda reaalsusega, kus ei päästeta neid, kes on määratud surma, vaid nad tapetakse mitte nii jõhkral viisil kui seda oleksid teinud hirmust segased külaelanikud. Halastus ja armu andmine on Black Deathis tundmatud sõnad, sest kõikjal valitseb sünge ükskõiksus või sügav hullumeelsus. Lähtuvalt ajast on film teemakohaselt rõske, morbiidne ja täis hirme tundmatu ees. Sobilik oleks mainida ka filmi kurjakuulutavat tooni, mis kajab läbi usuteemadel pendeldades. Sünged mõtted, vägivalda ja surma täis tegevus ja ometigi väidavad enamus tegelasi, et teevad kõike seda Jumala nimel. Jumal = armastus, aga keskajal olid värdarusaamad väga tavalised ning siis polegi nii väga imestada kui verevalamise peale üles ehitatud usust tahetakse loobuda, aga kui mõjutatavaid rahvaid valitsetakse usu kaudu, siis puudub iseseisev tahe ja ratsionaalne mõtlemine kaob samuti. Nii leitaksegi igas tegelikult hästi lahti seletatavas sündmuses või intsidendis märke Saatanast või nõidadest ja tulemuseks on tuleriit.
Üsna tavalise ülesehitusega hiilanud sissejuhatus pole ülejäänud filmiga võrreldavgi, sest edaspidi areneb lugu intelligentsemalt, mõtlemapanevalt, klišeevabalt ja mis kõige tähtsam, kordagi ei kaotanud film kohe alguses paika pandud õhustikku, vaid kogu aeg toodi sisse uusi ideid, mis sobisid antud konteksti liigagi hästi. viimaks võib öelda, et tegu on viimase aja huvitavama filmiga, mis ei püüa olla õuduselementidega ajalooline põnevik nagu alguses tundub, vaid hoopis kui värske selgitus, et näidata, mis oli keskaeg. Black Deathi atmosfäär ja kujutatav eluolu ongi keskaeg ning juba seetõttu hindangi filmi juures kõrgelt oskust taasluua kunagist aega vägagi realistlikult ja seda veel tuntavalt praktiliste vahenditega. Kõik muu kõrvale jättes köitis mind kõige enam sisu ja põhimõte, mis saabus sikk-sakiliselt, kuid sellise pommina, et niitis jalust. Kõige meeldivam asjaolu ongi sisu struktuur, sest see ei ole niivõrd etteaimatav ning lõpp suudab vastata kõikidele olulistele küsimustele, kuid samas tekitab neid konteksiväliselt juurde elik nähtu paneb mõtlema mitte ainult filmi enda peale, vaid esile kerkivad teemad, mis on piisavalt asjakohased ja huvitavad, et nende üle võib rahulikult pikalt arutleda. Oleneb muidugi vaatajast ja teadmistest ja kuidas kellegile antud film mõjub, aga minule andis Smith mitmekihilise laengu, mida üritan nüüd sõnadesse panna ja teistega jagada.
"I am Death", sõnas Sean Bean filmi ühes kõige olulisemas stseenis, sest alates sellest hetkest areneb lugu veel sellise tempo ja tõsidusega edasi, et raske on ekraanilt silmi pöörata. Kuigi järgnev sündmustik seletatakse lahti ühe rüütli poolt, toimub edasine umbes 10 minuti jooksul, aga seegi näitab, et heades ideedest pole kunagi küllalt ja Smithil paistab neid jaguvat. Lein võib olla pime nagu pealesurutud või eksiarvamustel omaks võetud uskumusedki. Osmundi lein kaotatud naise pärast, kahetsus nõrkuse tõttu ja kõhklus usus muudab endise noore munga tundetuks omaenda painajate käes vaevlevaks kannatajaks, kes ei suuda enam midagi muud peale kannatuste levitada, sest usust jäi väheks, aga asi pole usus ega Jumalas, vaid inimeses ja tema valikutes ja süüdistada kedagi teiste enda tehtud valedes valikutes on kõige lihtsam, kuid nendega leppida on jällegi väga raske. Praktilisusest, omapärast, headest näitlejatöödest, huvitavatest ideedest ja inimlikest hirmudest nõretav linateos jäi minus kripeldama ning see juba ütleb midagi. 8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar